Kakleja ja ema - Pöffi filmides

"Kakleja" - Kuidas vaadata inimesele silma, kes ei ole samast kastist kus mina? Mõnikord ma kohtun selliste inimestega ka ise. Näiteks kohtusin ühe küllaltki vastiku tüübiga. Mõnikord inimesed teevad seda, mis nad teevad - mõnikord hästi, mõnikord halvasti. Nende lähedus tekitab ebamugavustunnet. Mingit steriilset vastikust. Ainult, et niipea, kui tunnetad vastikust, tunnetad ka omaenda piiratust. Lõhkusin peaaegu selles tunnetuses oma kaardimasina ära. Oli olukord, kus sai lõhkuda kaardimasinat. Seest keeras vastikult, sest inimesed suudavad öelda ebameeldivaid asju nii antsakalt, et jalad ja käed ja kere hakkab värisema. Siiani on meeles üks proua, kes oli loodud otsekui minu ebamugavustunde kasvatamiseks kui Apollos töötasin. Pärast temaga suhtlemist tahtsin ennast puhtaks pesta või kuhugi kaugele ära sõita või töökohta vahetada. Üldiselt see käibki niimoodi - on teatud inimesed, kellel võib-olla on isegi teatud psüühilised võimed, kellega tuleb toime tulla, kes närivad hinge seest, sest nende kasvav õiglustunne on mõnikord lihtsalt absurdne. Midagi sellist on ka Anuryak Kashyaki filmis "Kakleja". Seal on täpselt samasugune õigluse tagaajajast kõrgemast kastist tohlakas, kellele tahaks kogu filmi vältel selga joosta ja karjuda, et niimoodi ei ole ilus või hea või õige. Aga sellised inimesed pööravad ümber - vaatavad sulle ebamugavust tekitavalt silma ja sa tajud, kuidas pind jalge alt kaob. Siis nad kordavad vähemalt kümme korda oma mõttes, aga üks kord ja tungivalt kõva häälega, et sa oled ei keegi. Et sa võid nende kust juua. Et tal on rohkem õigust, kui sinul kunagi olema saab. Kui Shravan Kumar unistab saada poksijaks, siis juhtub ta soovidele vastu seisma just selline kusepakkuja. Äärmiselt lihtne süžee on väga kaasahaarav ja üldse mitte magus. Isegi india filmi süžeesse lükatud laulu ja tantsunumbrid mõjuvad autentsena.

"Kord tuleb meie aeg" - Fang Lan on tavaline õpetajanna, täiesti tavalises Hongkongi koolis. Ta on ilus, väike, nii nagu need ilusad ja väiksed naised on. Ta elab emaga Hongkongis ja neil on jänes, keda Fang Lan süüa ei taha. Fang Lanil on kaaslane, kes tahab teda naiseks võtta. Fang ei saa aru miks - on sõda ja mingisugune kõikehaarav julmus, mida ei ole kohe kuulda, sest režissöör Ann Hui on loonud filmi naistest ja meestest, kes otseselt ei sõdi, aga kaude seisavad vastu Jaapanile ja tolle terrorile. Pauku, nagu väidetakse, on vähe, kuigi on ikka. Mind isiklikult võlub selles filmis mingi kergus, mis tuleneb ilmselt režissööri suutlikkusest tekitada inimestes, kellega ta koos töötab kergust. Teema on raske, aga ekraanilt sirab vastu mingi inimlik soojus ja mänglev lihtsus, mis läbistab nii mõndagi tegelast. Hea on ka see, et filmis puudub seks kui selline. Ei mingit lääget heroismi ja lihtsustatud - need inimesed on jubetoredad ja jubevõimsad, nemad seisavad oma hiina kultuuri ja keele eest. Oh ei! Ei midagi niisugust. Fang Lan satub mingis mõttes täiesti juhuslikult ja just tänu oma lemmikkirjaniku kaitsmisoperatsioonil vastupanuliikumisse. Just nende sekka, kelle suult langeb lause: "Kord tuleb meie aeg". Selles on ütlemises endas on mingi krõõdalik (mina tahaks öelda ka, et minu vanaemalik) visadus. See kõlab nagu see lause, et ma siis hiljem küsin veel kord, et kas ma tohin abielluda tolle külapoisiga, kel jalg haige, aga süda hell. See Maret seal oma isa Andrese juures, seisab ja seletab ja siis korraga ütleb isa, et oh sa oled nagu Krõõt. Järjekindel. Midagi on Fang Lanis kah krõõdalikku ja meridalikku. Kõige ilusam suhe selles filmis ongi ema-tütre suhe, mis on nii õrn ja hell, et jahmatab. Ema, kes saab alatihti oma tütrekese peale kurjaks, on kogu filmis üks ilusamaid karaktereid, mis loodud.

"Neurootiliselt meelerahu otsides"

"Salajane koostisosa"

"Teejuhised" 

"Halastamatu"

"Armastuseta"

Pisut allesjäänud Pöffi ja selle meenutamist

Palju roppu tööd.
Natuke magamata öid.
Ikka tahaks mingit kokkuvõtet Pöffist teha.
Raskevõitu ta on, aga ega ma sellest üle ega ümbert küll ei saa. Lihtsalt tekib selline paindumatu vanainimese tunne, kes ei tea kuhupoole pöörduda, kui pole korralikult tol laupäeval mehe haual lilli kastmas käinud või rohimas.

"Ma ei ole nõid" - Aafrika oma mitmekesisuses ja ilus on võimas. Sinna tahaks tagasi sõita. Aga just sellised lood, nagu juhtuvad Shulaga ehmatavad ja tekitavad kahtepidist emotsiooni. On inimesi, kes kasutavad ära teisi inimesi selleks, et saada soovitu. Ja on inimesi, kes kasutavad konteksti, et saada soovitu. Kui väike tüdruk tembeldatakse nõiaks, siis algab tema jaoks eriline ajajärk. Kuigi suuremas plaanis - ei ole see kellegi jaoks eriline. Valged käivad nõidasid passimas, koguni maksavad rahagi selle eest, et näha valgete triipudega märgistatud mustanahalisi naisi, kes on valgete lintidega. Pildistavad noid ja räägivad inimestega otsekui lastega. Rungano Nyoni on tabanud otse naelapea pihta - nii pildikeele kui ka muusika valikuga. Ega see Aafrika ju muud teegi, kui imeteeri vähemal-suuremal määral Euroopat. Nõidu kasutatakse erinevatel põllutöödel ära kui ka rahvustelevisioonis oma kanamunade müügiks, rääkimata ennustamisest või vihmategemisest. Nende mitmetahuline funktsioon jahmatab ja tekitab segadust. Põnev on selle filmi juures aga hoopis muu - ülimalt Aafrika-keskne maailm on üles võetud väga euroopaliselt. Kui ikka Bach plagab muusikaga kohale, siis ei saa vaadata filmi enam üldse kohalikkusekeskset - tekib lisamõõde, see tähendab, et nii ruum kui ka tegevus laieneb kaugemale. Vahet ju ei ole, kas see on MMSi müümine Eestis või Trump Usas või Brexit Suurbritannias. Ikka käitutakse olukorda ja rumalust ära kasutades.  Väike Shula satub nõidade kolooniasse hirmujutuga, et kui ta lõikab ära valge lindi, millega ta on seotud lindipooliga maa külge, siis muutub ta kitseks. Ilma lindita lendavad nõiad ringi ja teevad kurja  külarahvale. Ja nõiaks saab Shula, sest ühel õnnetul külatädil kukub kaevust vett tuues ja Shulat nähes ämber ümber.

"Pall" järjekordne Itaalia film, mille käigus saame natuke rohkem ligi aafriklastele, kes on otsustanud liikuda oma kodusõdadest ja küladest ära. Õigemini küll õest ja vennast, kes pärast küla mahapõletamist otsustavad Rootsi minna. Ja nad lähevadki. Filmi linastumise ajal olid kohal peaosatäitjad David Koroma ja Fatmata Fabia, kes muide nägid päris esimest korda filmi kui sellist novembrikuises Tallinnas, iseendaga peaosas. Kuidagi nii harras oli neid kahte seal ees näha ja tunda seda veidrat ebalust, millele ei tule ju niisama heast peast. Ma olen elanud kinos käimise igapäises maailmas ligi 14 aastat. Coca Cola Plaza on otsekui kodukino, kuhu iga kell võiks sisse astuda ja vaadata filmi. Muide seda filmi vaatasime tõenäoliselt meie nö lemmiksaalist, neljandast saalist. Imelik on niimoodi kinos istuda ja mõelda, et kaua meile seda antud on. Rahuaega - põnevust - emotsioone - kõige kallima inimese kätt meie pihku, sõpru, rõõmu, naeru ja nii edasi. Seda ei pruugi aga igal pool olla. Ja see igapäevasus, see turvalisus tekitab mõnikord topeltmõtteid. Arvestagem sellega, et 9. märtsil 1944 pommitati põrmuks Harju tänaval asunud kino Amor, mis oli pilgeni täis rahvast. Alles jäi tollest rahvahulgast sadu käsi ja jalgu. Need, kes ellu jäid, pidid lahkuma või hirmus elama - umbes nagu Davidi ja Fatmata kehastatud lapsed.


"Kakleja" -

"Kord tuleb meie aeg"

"Neurootiliselt meelerahu otsides"

"Salajane koostisosa"

"Teejuhised" 

"Halastamatu"

Kolm osa

Põhimõtteliselt koosneb mu töö kolmest osast:

1) et raamatud jõuaksid poodidesse, pisikestesse müügipunktidesse ja inimesteni - logistiku amet, eksole (et see ära ostetud raamat oleks arve kujul olemas meie süsteemis)
2) et raamatud jõuaksid inimeste teadvusteni - turundaja poolikult amet eksole
3) et inimesed, kes sisse helistaksid ja saaksid kurta oma raamatute kättesaamist või kättesaamatust

Ja need kolm osa on äärmiselt olulised.  Kaks esimest kajastuvad ka minu lepingus, kolmas tuli nüüd täielikult minu sülle. See on imelik ja see on sealjuures ka jube, kuidas ma ei jõua puhtfüüsiliselt asjadega ühele poole, kuidas mul hakkab mõnikord lausa paha, kuidas ma mõni päev ei jõua isegi sööma, kuidas asjad lihtsalt kuhjuvad ja mul hakkab paha. Pinge on muidugi kole asi, aga mõnikord on seda kõike liiga palju. Sest kõik need asjad jagunevad omakorda kolmeks-neljaks eraldi kohustuseks, mõnel päeval on siis kohustusi kokku 12. Ei jõua. Detsember - loomulikult ei jõua.