06 september 2017

Priviligeeritud valge naine

Ajaliselt koperdas ta päris tihti enda otsa. Kaes oma üksiklust kui osa millestki suuremast - vapramast, õilsamast. Ta lihtsalt oli. Keevaline valge naine, kelle sõlmpunktilisteks naerupausideks olid vaikused. Mis kell ja mismoodi ta koju läheb? Kellega? Kui kauaks? Ega ta seda ei teadnudki! Kujutas endale plaaniliselt ja mõnikord ka paaniliselt ette. Vaikusest tuli riivava olendi - ehk eneseanalüüsi kõrk mask ette. Inimesed ei mõistnud teda - seda keevalist valget naist, kellel justkui olid privileegid, aga tegelikult ta lihtsalt ootas oma inimeseks saamise privileege. Enne seda oli ta lihtsalt keegi kuskil.

29 august 2017

Ei oska kommentaari

"Võimalik. Võimalik," kordab Joonas pilku Minnale pöörates, silmad sihivad naise pupille, mis on suuremaks läinud lihtsalt sellepärast, et kuidagi on nad sattunud suuremasse varju külapoe kõrval, kui see kevadeti tavaliselt on. "Verhtina on selline küla, kus on ikka kombeks olnud inimesi põletada. Teate küll, meil on siin isegi mälestusmärk..."
"Joonas, te ei vastanud mu küsimusele... Kas Helena pandi põlema? Või mis on teie arvamus? See, et Verhtinas on kiriku kõrval mälestusmärk 1567. aastal põletatud nõiale, ei tähenda seda, et Helena oleks põlema pandud. Te väitsite, et tundsite teda."
Kõhn, tubakast ja alkoholist läbiimbunud, päikesest parkunud, kartulivagudest mustaks läinud riietega vanamees vastas noore naisele.
"Einoh... Tundsin - ma olen külajoodik. Ma ei tunne kedagi või siis kõiki pealispindsel kombel. Teate küll. Detektiiv, ma ei oska teid aidata. Ta elas seal - külapoe taga, väikses majakeses, kuhu kutsus inimesi külla. Mind ka. Kellelgi polnud põhjust talle kallale minna. Ta oli võib-olla liiga ilus, aga me oleme siin kõik mulla poole. Ilu häirib harva meie suhteid. Ja need, keda häirib, käivad kümme tundi päevas linnas tööd tegemas, neil pole aega kellegi ilu passida. Aga sellelt Tiganiku talu proualt võite ikka küsida, äkki teda häiris Helena ilu."
"Kas see võis olla põhjuseks, et ta põlema pandi..."
"Endiselt. Ma elan siin, aga kui te arvate, et ma tohin inimeste ellu ronida ja teha, mis ma iganes tahan nendega, siis te eksite. Mul pole olnud seda õigust kunagi. Ta tuli - tegi tolle väikse uberiku ilusaks ja kutsus inimesi sinna kord tantsima, siis luuletusi lugema, siis laulma. Püüdis korraga - siin nõidade külas kultuurimaja korraldama hakata. Ja see oli armas. See liigutas. Sellepärast ei oleks teda nagunii maha tapetud. Teate küll... Aga see Tiganiku proua, see.. Nimi ei tule meelde... See... No minge sinna Tiganikule."
"Tiganikule?"
"Minge poodi, küsige kus see täpsemalt asub. Tiganikul on sääne proua, kes käib kah kümme tundi linnas tööd tegemas.Kaitseb kurjategijaid ja häid inimesi seaduse ees. On selline - advukaat. Mindki on korra kaitsenud. Aga ta on... Ta oli kuidagi Helena vastu. Mitte nähtavalt. Lihtsalt Helena pani ta aednikust mehe luuletusi kirjutama. Omamoodi tragöödia tekkis sinna majja. Mees ei tahtnudki enam erinevatesse aedadesse hostasid ja maranaid planeerida ja... Istus hoopistükkis kodus ja kirjutas luuletusi, siis aga jooksis Helena juurde, et vaadaku... Kas see nüüd ta prouale meeldis... Teate! Ei oska kommentaari, nagu nad linnas kostavad sellepääle."

25 august 2017

Humans Against Machine

Ma armastan must-valgeid teooriaid. Need on fantastilised, eriti olukorras, kus inimesed usuvad nii kindlalt, et nad teavad, kuidas asjad käivad. Lugude seisukohalt on muidugi mõistlik, kui on head ja halvad inimesed-tegelased. Aga ausalt öeldes, maailmas, kus enamus tegevusi toimub/toimib läbi arvuti ja läbi tehnoloogia, isegi iseliikuvad bussid purjetasid kuu aega Merepuiesteel edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Ise istusin ühes. Maailmas, kus omamoodi superstaariks on Mark Zuckerberg (uskuge mind soetasin isegi tänu Business Insiderile tema lemmikraamatu), on kuidagi päriselt imelik vaadata "Terminaator 2". Äge on kah!

Aga kui me kalliga koju sõitsime, siis täitis mind kummaline äratundmine ja eemaletõukamine Linda Hamiltoni Sarah Connoris. On jah üks vihane naine, kes kõmmutab inimesi maha ja on üldse - hull. Kaitseb omast arust tsivilisatsiooni, kus inimesed on peremehed, ja masinad mingid imelikud jublakad, mida saab kasutada ainult tapmiseks või ringi sõitmiseks. Aga päriselt ka - imelik on. Ja veel imelikum on, kui tahetakse tappa, inimest, kes tegeleb nendesamade masinate arendamisega. Et see inimene on nn creative , kusjuures, kui minna nüüd mistahes ärifoorumisse või teha lahti Äripäev, leiab selle suurepärase loomingulise töö üles. Tehnilisi vidinaid müüa.



Nii nagu mu eelmises jutus, kus ma põhjalikult kirjeldasin õnnetut ema, kes sattus oma lapsele pornograafilisi termineid seletama, sest noh - oli teine Jänku-Jussi multikate asemel pornot passinud youtube´ist - nendin ka seekord, et tulge olukorraga toime. Minu meelest - ja see osa minust on kohutav, üle, kõikenudiv - tuleb armastada lõpptulemusena ikkagi neid võimalusi, mis tehnoloogia meile pakub. Ja kui tundub, et neid võimalusi on liiga palju, need on liiga olulised asjad saavad selle poolt tehtud, inimene ei oska nende võimaluste piiramisoskusega arvestada, siis on ta lihtsalt loll. Ja see on niisama päevselge kui paljud teisedki asjad.

Alati võib ära anda nii teenijale kui ka masinale oma nõudepesuoskuse, koristamisoskuse, liiklemisoskuse, kui ka muud asjad. Lõpptulemus on see, et varem või hiljem tuleb ju oskusest puudus, siis kui ise peaks midagi teha suutma. Ilma masina või teenijata, süüa näiteks teha.

Üks asi on loomulikult - inimeste loomuomane vajadus - osata erinevaid asju teha. Teine asi on loomuomane laiskus, mis muide tekitab meis natuke teisi olukordi. Minu meelest see imeline lõik filmis "Terminaator 2" - see maagiline ohkuiloomingulised süsinikupommi leiutajad te olete, näitab mingisugust tuima ja täiuslikku nõdrameelsust. Seda teatud hoolimatust, mis kipub asju korrastama siis kui kellegi aju on midagi loonud, kes süüdistab loojaid masinate tegemises, mõistmata, et enamus inimesi loomuomases laiskuses vajavad-tahavad enda ümber võimalikult palju masinaid. Seda mõtteviisi, et tehnoloogia peatugu ja terminaator sulagu sulatusahjus, seda iseloomustab eelkõige teatud sorti lühinägelikkus, ehk kiviajalik arvamine, et rohkem pole inimene võimeline välja mõtlema, et rohkem inimesi ei suuda luua masinaid. Ja ma ei räägi humanitaaridest, keda olevat liiga palju! Räägin sellest, et (see mu loomuomane optimistlikkus, eksole) me mõtleme välja veel hullemaid, veel veidramaid, veel paremaid masinaid ja süsteeme. Ainus, mis nendele süsteemidele kõige paremini vastu hakkab, on veel teravam mõistus, veel täpsem ettekujutlus meid ümbritsevast. Kindlasti mitte sulatusahi.

Aga muidu ju täitsa tore märul, mis paneb mõtlema tehnoloogiale ja selle mõjule inimajule ja üldse.

18 august 2017

Nooruslikkusest ja asjadest, millest ei räägita

Aasta siis oli 1934, kuupäev 23. mai, kui kuus politseinikku tulistasid surnuks Bonnie ja Clyde´i. Aasta siis oli 1967, kui Arthur Penn ja Warren Beatty said valmis filmi sellest omamoodi paarist. Tõsijutt, ma ei ole sugugi mitte kindel, et räägin õiget lugu, sest võib-olla olid nad kuulsusaltitena päris tavalised. Päris nagu teismelised, kes katsuvad piire ja ennast, lihtsalt kogemata, enesekeskselt ja uhkelt - saavad nad millekski enamaks. Noor olla on hea. Lihtsalt sellepärast, et ebakindlus raiub nii kõvasti sisse, et inimesed kipuvad kohati isegi täitsa normaalselt käituma hakkama või suruvad teistele oma niinimetatud normaalsust peale - ja nii sünnivad eksalteeritud maailmad. Jack Keruacid, seitsmeteistaastaselt geeniusteks tituleeritud Kadri Kõusaared, umbes samasse vanusesse ja ilusse jõudnud Artur Rimbaud.

Muidugi on vaja ka teatud kauboi-mentaliteeti, usku, et noorus on kõikvõimas. Ja eks minuski ole peidus see jõhker arvamine, et kui ainult oleks võimalik saavutada igavene noorus. No vaadake kasvõi seda imelist 94aastast prouat. Imeline ta on. Nii nagu ka see kaklusklubi stseen, kus teatatakse, et seepi võib teha ka inimrasvast, võib-olla tehaksegi. Igal juhul - see 1967. aasta film oli stiliseeritud viiekümnendate rõivaisse lükatud Faye Dunnaway üle ja üliblondeeritud sirgete valgete juustega - teatud sorti romantiseerimise ülevõimendus. Nagu keegi oleks täiest kõrist karjunud - me oleme hipid (kuigi mis hipid need praegusajal hipsterlikult riides noored ikka on) - lihtsalt püssidega. Midagi kogu filmis meenutas puukaitsjaid Õismäel. Seal nad siis on. Päriselt seadusega pahuksis ja üldse, aga mõned on nende poolt. Ilmselt vihkasid inimesed sama südamest ja sama julmalt pankasid - üks esimesi köitvamaid ja valusamaid stseene, poisist-tüdrukust ja maamehest, kelle kodu on pank ära võtnud. Bonnie ja Clyde magavad kahekesti mahajäetud majas, mida tuleb uudistama selle endine omanik. Aial on kleepitud suur silt - panga oma. Lõpuks seisab mees omaenda endise kodu ees ja kõmmutab Clyde´i püssiga aknaid. Viljatu, tühi, rusuv, jõhker maa, mis sööb iseennast. Muidugi oli sinna vaja Bonniet ja Clyde´i, kes tunduvad otsekui eellased "Klaasmaja" Rex Wallsile.

Me kõik kakleme millegi vastu, me kõik sõidame tühermaale keerutades üles tolmu, kord pageme võlausaldajate, siis politseinike käest, siis... No tegelikult mitte me kõik, aga paljud siiski. Päris paljud stseenid oleks nagu Destin Daniel Crettoni "Klaasmajas". Võib-olla isegi see Rexi sünniaasta, 1934, viitab kergelt Bonniele ja Clyde´ile. Ma ei tea. Ma tõepoolest ei mõista, kuivõrd sarnased saavad olla nii ideeliselt kui ka väliselt ligi 50 aasta vahega tehtud filmid. Jah, 1967. aastal ei saanud keegi kõva häälega välja öelda, et Clyde oli vangis kongikaaslase poolt korduvalt vägistatud. Nii nagu ei saanud Rose Mary seletada, miks tema abikaasa jõi, kuigi vihjeid oli film täis. Imelik ja hirmus ikkagi. Ja vastik. Asjadest ei saa rääkida, aga nagu ikkagi tuleks.

17 august 2017

Tuhkatriinust lapselasteni ja tagasi


Aasta siis võis olla 1993. Ehk olin üheksa-aastane. Detsember, ilmselt pärast kaheksandat, sest see on minu sünnikuupäev, jah olen küll täiesti Jim Morrisoni moega, sest toogi sündis samal päeval. Isa oli vendadega minu sünnipäeval käinud. Memm oli terve nädal otsa mulle kolm napoleoni kooki küpsetanud: üks kooli, teine kirikusse, kolmas koju sugulastele. Kõik isemoodi ja väga ilusad. Meie köögilaud, mis oli algselt mõeldud neljale inimesele, aga igapäevaselt kasutas seda kaks inimest, oli pikalt laiali tõmmatud, nii et kõik külalised - isa ja vennad ja siis veel mõne sugulased - sinna ilusti ära mahuks. Igal juhul tol hommikul - oletame, et see oli detsembri teine nädal, oletame, et see oli laupäev, sest pühapäeviti käisime me memmega nagu aamen kirikus, oletame, et see oligi see hingetõmbamise hetk - tol hommikul istusin ma Evald Okase illustreeritud "Tuhkatriinuga" valgel valgel, sest mingil imelikul põhjusel pidi piduliku päeva laudlina alati valge olema, laual seesama raamat. Minu isa ja minu vennad ja veel mõned sugulased - ei saanud seda lina kuidagi ära määrida, ju nad olid kõik tublid. Istusin ja lugesin vendade Grimmide muinasjuttu Tuhkatriinust. Istusime memmega kahekesti. Memm ei osanud eriti kirjakeelset eesti keelt, ta oli poolsetu ja enamjaolt venekeelne. Nii me istusime ja lugesime. Kahekesti - õigemini mina tõlkisin - oma heale memmele lugu. Miskipärast ajas lugu meid mõlemaid nutma. Vaatasime kahekesti kortsulist "Tuhkatriinut", seda Võru lasteraamatukogust laenutatut ja imestasime ilu üle, mis voogas meisse piltide kaudu. Istusime, imestasime ja nutsime. 

Ja nüüd kui ma loen seda, et enamus lapsi veedabki oma aega Internetis, mitte Tuhkatriinut lugedes, siis on kuidagi imelik, kurb, veider. Et neil polegi kedagi kellega koos kas nutta või imestada ilusate piltide üle, siis on kuidagi arusaamatu olla. Ja ma tegelikult - käinud arvamusfestivalil ja kuulnud, kuidas vanaemadel on joogaks ja tennisetrenniks aega, aga lapselapsed kasvagu ise, siis nii ongi. Mõnikord on see vanavanemate valik, mõnikord on nad sunnitud lapselaste eest hoolitsema. Igal juhul saadetakse mõnikord ehmunud vanavanemale lapselaps kaela. Mida temaga teha, kui ta ei suuda enam imestada "Tuhkatriinu" üle või ei paku talle raamatute lugemine huvi või ta ei oska oma ajaga muud pihta hakata, kui et vaadata youtube`i videosid või mängida mänge? Mida teha loodusest ja keskkonnast võõrdunud lapsega?

Üheksaaastane, kelle lemmiktegevus on videote vaatamine, kelle parim sõber on näiteks kõige hirmsamal juhul juutuuberist hullumeelne natsiradikalist, kes soovitab näiteks tegelda rassipuhastusega? Üldiselt ja ma ei tea, kas see on reaalne, sest mul endal pole lapsi, võiks võtta koos ette retke loodusesse:


Võib-olla tasub isegi võtta šnitti vanavanematest, kes otsivad vastava olukorra jaoks, nagu laps, kellega tuleb tegelda, raamatu. See võib täiesti olla "Sofi loodusraamat". Ei ole "Appi!" tegelikult, on põnev maailm, mida koos on kahtlemata huvitavam avastada kui üksi. Mitte ainult lapselastel või lastel - vaid ka vanematel. Sofi loodusraamatu järgi uurida eesti taimi, seeni, puid ja marju - on kahtlemata üks kihvtimaid seiklusi, mida oma lapsele ja iseendale kinkida. 

Kui tundub, et miski hakkab kuhugi kummalisse käiku keerama, tasub lihtsalt vaadata alguse ja otsaga asju - nagu raamatud tavaliselt kipuvad olema. Alguse ja otsaga. Sest vaevalt, et neisse pornoparoodiaid pannakse või pandud on. Need võib ise otsast alguseni, algusest otsani läbi töötada enne kui lapsele lugeda anda. Need ei tiirle jalututena või hingetutena kuskil Internetiavarustes ringi ja ei ole võib-olla midagi mille otsa laps võib kogemata sattuda. Ja pärast raamatute läbitöötamist - õnneks või õnnetuseks - saada targemaks ka. Teistmoodi küll, kui Evald Okase piltidega Tuhkatriinut lugedes. Ja ma tean, et põlised feministid löövad jalaga vastu maad, et mis eeskuju see Tuhkatriinu on, aga see ei loe. See lihtsalt ei oma tähendust - sest päris tihti inimesed ei mõista, et lood on lood, ja pildid on vahel enamat, kui lihtsalt lood. Evald Okase pildid kindlasti. Ühesõnaga - olgem oma lapsega, andkem talle mõista, et maailm on põnev koht, mida avastada, kui on aega ja võimalust, siis isegi koos. Ja tõenäoliselt - see mu memmekese nutmine tegi mind ka mõnikord vähemtaltsaks, sest Tuhkatriinu oli seda ehk liigpalju, nii nagu Evald Okase peaaegu, et rabedalt pildiks tehtud muinasjutt. 

Vahel tasub mässata tehnoloogia vastu. Vahel tasub vaadata teist, pisut vanemat ja ehk isegi kodustatumat tehnoloogiat - raamatuid. Pilte. Kirja. 











09 august 2017

Raskelt töine värk on

Meil on Henrykuga ulmeliselt tihe suvi olnud. Ehkki tegelikult puhkama me ei ole jõudnudki. Algas see Sõmeru Maaelulaadast - külm jahmatamapanevalt imeline Rakvere ja naljakas Sõmeru.  Või pole lihtsalt jõudnud. Kodu näeb välja nagu hullumaja. Aknad on kevadest saadik pesemata ja otsivad aknategijat kah.

Kõige lõpuks otsustas pesumasin uperkuuti kukkuda ja siin me siis nüüd oleme. Kahekesti. Pesumasinast muserdatud. Homme või ülehomme tuleb uus osta. Lihtsalt tuleb. Akendega sama lugu.

Üle-üle-eelmisel nädalal lebasime kahekesti Kohtla-Nõmmel, siis tuli EstCon Jõgevamaal, pärast Võru, nüüd oli Põlva ja Intsikurmu. Lihtsalt olime. Telkimishimulised ja hullud. Kes oleks arvanud, see suvi on selline, kus ma iga mõne aja tagant telgin ja et mul on pidevalt põnev. Kui ei ole, siis olen soss teises toas näoke padjas kinni ja tukun. Ja niimoodi noh tööpäevadel, mitte tööl muidugimõista.

03 august 2017

Purskkaevust kinno ja sealt tagasi

Täiesti hullumeelne päev - sisuliselt terve linn läbi joostud, hea, et jalad pole villis. Alustasin purskkaevuga, lõpetasin täitsa Kadrioru puu otsas. Jaa. Imelik on see, et ma ei teagi, millega see päev lõpeb. Tegelikult peaksin istuma ikka veel töö juures ja analüseerima andmeid. Huvitav. Huvitav. Kui hästi või siis tuleks öelda, et halvasti, tean ma oma tööd või ei tea. Mõnikord tean seda, et ma ei oska paljusid asju korraldada, ma ei oska inimestele öelda, et ma ei saa teha mingisuguseid asju. Ses mõttes - mitte praegu. Aga noh. Võib-olla ma kunagi jõuan öelda kõvahäälselt, et mitte praegu. Kohe kui kõik aruanded analüseeritud ja tehtud. Tõsijutt. Pärisjutt. Viimane siis palataliseeritud kujul. Jaa-jaa.

Käisime täna üle pika aja kinos. Henryk on kolm päeva järjest päris haige olnud. Voodis lebanud ja täitsa hulluks läinud higistamisest. Ma kah siin kõrval - olen vahelduva eduga linu vahetanud ja märgi külme lappe otsmikul. Täitsa hull värk kohe. Pole midagi öelda. Tegime jalavanne ja sinepiplaastreid, siis läksin apteeki ja proua ütles, et tere-tallinn-selline asi peaks teil ju palaviku puhul puhta keelatud olema. Et hullemaks läheb ju kõik, kui sinepiplaastritega hinge seest välja kütta ja jalavannidega võib ka ju midagi sellist saavutada. Hing jäi sisse, ei jõudnud välja kütta. Täna hommikul sõitsime bussiga niimoodi tööle, et proua potsatas Henrykust ja minust kolm istet ettepoole, kui kuulis gripist. Meie mõtlesime, et jah, vanuigi on seda haigust raske põdeda, lapseigi pole see ka just mõni meelakkumine.

Minul on sellel nädalal mõõdutundetult tööd, natuke seljavalusid, metsikult raamatuid, mida laiali vedada ja siis see elementaarset õhku täis olemine, millega ma kaklen ja millest ma püüan üle olla. Ma ei tea, kas olen või mitte. Vahel, siis kui ma pärast neljatunnist ringijõlkumist ja asjade äraviimist istun oma laua taha ja teen tööd, mis kribiseb-krabiseb adrenaliinina mu veresoontes ringi ja õiendab muga rohkem, kui oleks eeldanud.

Aga päeva roos oli ikkagi see viimane - läksime kinno, et vaadata "Wind Riverit" ja olla kuidagi veidralt tõstetud. Midagi pole teha, kui mu kõrval istub hra stsenarist, siis ma näen ja kuulen asju filmis, mida ma pole harjunud pingsalt jälgima.

Kuulen muusikat, näen lihvimata (või siis lihvitud) dialooge, läbimõeldud (või hoopistükkis läbimõtlemata) kaadreid elust enesest. Kuulen, mõtlen, mõlgutan. Taylor Sheridan ja tema käekiri. Villeneuve ja tema käekiri.

Kuigi ise mõtlen ikka veel pingsalt nendele rahaahnetele turvameestele, kes usuvad siiralt, et neil on õigus. Miskipärast elame maailmas, kus kõigil on õigus kõike ja kõiki tarbida. Teisiti ei tohi. Teisiti on asi kole.

Sul pole naist, no mis mees sa oled, et sul pole naist.
Sul pole meest, no mis naine sa oled, et sul pole meest.
Sul pole head tööd, no mis inimene sa oled, et sul pole head tööd.

Kusjuures tegelikult meil pole seda õigust kunagi. Meil on hunnik kohustusi, hunnik võimalusi, aga me peame metsikult pingutama, et see naine mitte lihtsalt ei oleks, vaid jääks, samamoodi tööga, perega, lastega, sõpradega, armastusega. Me peame endast andma sadamiljon ja mõnikord ei piisa sellestki. Meilt võetakse nad ära. Võetakse mees, võetakse tütar. Võetakse lihtsalt sellepärast, et elu ongi ebaõiglane. Ja sellest tuleb üle olla. Selles tuleb kasvada iseendaks - selleks, kellelt võeti ära, või selleks, kes ise andis ära, või selleks, kellel oli kasvõi see õnn.

28 juuli 2017

6 põhjust, miks osta head ilukirjandust ja seda lugeda

Eriti mõistlikuks ma oma asju ei pea. Ei peagi pidama. Mõnikord läheb rohkem õnneks, vahel vähem. Lihtsalt - tuleb õppida oma vigadest, tuleb uurida kõiki võimalusi ja rünnata. Ma ei ole veel täieliku teadmiseni jõudnud, et mida täpselt. Elu on lihtsalt liiga mitmetahuline ja võib vist öelda ka, et müstiline. Kui ikka piisavalt palju nõiasaateid ja müstilisi lugusid sisse järada, siis võib öelda, et elu on müstiline. Tegelikult see vist pole seda. Me teeme vigu, me teeme õigesti, me oskame mõelda kümme sammu ette, me ei oska mõelda mõnikord isegi taha. Pole lihtsalt see päev mõtlemiseks. Kõige eest tuleb muidugi varem või hiljem maksta. Tuleb.


Kohtumine ärimaailmaga - see vist algas mul 2008. aasta 21. augustil. Selle ärimaailmaga, mida võib nimetada raamatupoodnikule kuuluvaks. Enne olin tsipa sugulaste juures taimi müünud, siis vähekest aega pirukaid kohvikus nimega Mademoiselle, Toompuiesteel. Selline ma olen. Ei saa just öelda, et kõige parem või mõistlikum tegelane, laialihajuv ja segaduses - vähemasti alguses. Alati. Ega Allectos pole see asi teisiti olnud ja kohanemine uute ja põnevate ülesannetega kirjastuses - on ka olnud parajalt jõhker suureks kasvamine. Eelkõige on see oma rumaluse igapäevane avastamine. Iseenesest pole see ju sugugi paha. Rumal tasub olla. Eriti hea on, kui inimene sellest ise aru saab, et ta on loll. Päris jõhker on see, kui keegi talle seda vihjab ja vihjab, aga talle ikka ei jõua kohale, et ta lihtsalt ei hooma enda ümber toimuvat. Ainus, mis mind minu praeguses töös häirib, ongi minu kogenematus ja sellest johtuv, tihtilugu, kogematus. Kogemata läheb asi nii või naa - ja ma ei saa aru, miks see läheb nii või naa. Ma kaen seda nagu lehmalaps arvutit, ükshetk oli pilt ees, vist, teine hetk, astusin vist kogemata pildi katki, vist. Kas astusin?

Äri on selles mõttes huvitav, ja seda räägin ma sellepärast, et minu kõrvalolev härra peab äärmiselt tähtsaks seda palju üks või teine film teenib, sellest sõltub, kas kinodesse ilmub veel Transformereid või Loganeid või ehk midagi muud. Noh, tema on ise muidugi hirmus õnnelik Dominic Toretto lugude üle. Ja neid läheks ta kohe veel ja veel ja veel vaatama. Lihtsalt sellepärast, et noh, häbenemistväärt armastus on tal puhtalt ja mõnikord ka ebaloogiliselt kokku pandud autofilmi seeria vastu. Raamatutega, mu head sõbrad, on täpselt samamoodi.

Kui te ei osta raamatupoest ilukirjandust, siis ühel hetkel, lakatakse müümast ilukirjandust. Kui te lakkate ostmast Patti Smithi, siis teda enam ei tõlgita eesti keelde, või kui siis ainult enda lõbuks. Kui te ronite ainult raamatukogusse, et võtta sealt mõni vinge luulekogu, siis ühel hetkel võite lugeda vaid feisbukivoos Jürgen Rooste vinguvaid värsse, Eda Ahi laulvaid lõimi täis rütme. Niisama lihtne see ongi. Seepärast toetagem pisutki põnevat kirjandust - et raamatud ei maksaks 35 eurot tükk - just need head raamatud, need, mille sisse on peidetud elusolemise hingus. Olgu see Anneli Tõevere novellikogu, "Wikmani poisid", "Rehepapp", "Piiririik", Urmas Vadi "Neverland", Umberto Eco "Praha kalmistu" ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi. Üldiselt tasub kirjastajatel mõnikord teatada, et ohhkuiägeette selle raamatu välja olete andnud. Ja ongi äge!

Ja siis need õnnetud inimesed, kes te veel ei ole avastanud, miks on lugemine äge ja vajalik tegevus. Alustage lihtsamast ja minge keerulisemaks, sest nii nagu iga tehniline oskus, ja olgem ausad, lugemine on tehniline oskus, võimaldab see teil arendada paremaid maailma tunnetamise viise.

Aga lugemine...

1) kasvatab empaatiavõimet. Pole midagi teha, kui vanal heal ajal, ütleksite, et te ei saa aru nii ja nii paljudest inimestest, et nad on nõmedad, ja üldse, siis pärast raamatute lugemist, kogute enda ajju erinevaid tegelasi, kelle elulugu, käitumine, hullumeelsus, tarkus, rumalus, ilu paneb teid täiesti uuel ja erilisel moel inimesi enda ümber kaema. Ja peaaegu et küsima iga veidrama tegelase puhul, et huvitav, mis lugu tema taga on, et ta niimoodi päris paljudele asjadele reageerib.

2) rahustab maha. Pole midagi teha - päev on keeruline, tööl ei lähe ka alati hästi või õigesti, mõnikord läheb isegi õige halvasti, tulla koju, pugeda kiiktooli, voodisse, laua taha silmad peas säramas ja ootevalmis neelama uusi ja uusi seiklusi või mõttelõngu või sõnade rütmi. Olete kunagi lugenud Eda Ahi luulekogusid või Czeslaw Miloszi proosaluuletusi, mõnikord jääb hing kinni, mingi meditatsioonihaare tuleb kuskilt ja samas kriibib ka. Kriibib inimeseks olemist nähtavale.

3) aitab depressioonis olejat, kurba. Elo Viiding on öelnud, et hea luuletus räägib päriselt sellest, mis on, ka kurbusest, ka ebamugavusest. Ja selliselt ta aitabki neid inimesi, kes on kurvad, kes on eemal. Hea romaan võib sama teha. Mäletan, et minu lemmikromaan 17aastaselt oli Hermann Hesse "Stepihunt", see aitas üle elada iseenda erinevuse. Iseendaks olemise painajalikkuse.

4) aitab leinaga olla. Üks võluvamaid ja ilusamaid tekste, mida ma lugesin pärast vanaema surma, hirmuäratava haiguse seest. Eks püüdke ise ka üksi, ilma vanemateta, pisikeses pooleldi lagunevas majas, kanala kõrvalhoones, haige olla. Mina lugesin siis Nick Hornby "Ühest poisist", kes otsis endale aktiivselt isa, sest ema tahtis enesetappu teha. Imelikult kurb ja ilus lugu korraga - midagi umbes sama absurdset ja veidrat, nagu on suureks kasvamine ilma vanemateta ja ometi nende inimestega, keda aktsepteerid oma vanematena kõige lõpuks. Mitte seitsmeteistkümneselt. Ausõna.

5) annab mõista, kust me tuleme, miks me mõtleme nii nagu me mõtleme, miks ümbritseb meie maailma teatud käitumisviis ja loogika. Kui rääkida väga headest filosoofilistest tekstidest, siis üks mind enim mõjutanud tegelikult kaks autorit - vähemasti 19aastaselt - Fridrich Nietzsche ja mis seal salata Simone de Beauvoir. Muidugi tasub selliseid tekste ahmides, kätte võtta ka teisi tekste, et me ei teaks vaid mõnedest nähtustest elus ja mõnedest lähenemisviisidest näiteks naiseks olemisele või iseseisvalt mõtlemisele.

6) teeb nagu muuseas selgeks põnevama ajaloolise tausta, võite täiesti Kaur Riismaa esimest luulekogu lugeda, "Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd" (2011) või "Saaks veel Eestissegi" (2015, Võrus tehti selle põhjal ka näidend), imevõluvad on ka "Piiririik" või "Iseseisvuspäev" - muidugi erinevates kategooriates, aga siiski. Kõik need raamatud annavad mõista, kes on eestlane, mis aja jälg temasse on settinud, miks ta ühel või teisel moel käitub. Ja see on ilus. Ja see on jahmatav. Või siis mismoodi alustas kommertslennundus? Seda saab täiesti uurida raamatust "Üks suvi. Ameerika 1927" Bill Bryson.

20 juuli 2017

Mida tegi naine Teise maailmasõja ajal?

Eile istusime Christopher Nolani filmi "Dunkirk" vaatama. Henryk on vist juba nädal otsa seda oodanud, sellepärast muretsenud. Muudkui hüpanud ja karanud ja tööd teinud. Lõpuks toimus eile mingi targemat sorti korraldamine sealsamas Coca Cola Plazas.

Aga film ise hoidis hinge kinni algustiitritest lõpuni. Sõna otseses mõttes - surus muusikaga meie mõistlikud ja vähemmõistlikud mölud ennast vaatama ja siis ei olnud võimalik teisiti kui ainult filmi vaadata ja vaadata ja vaadata. Miskipärast, õigemini küll väga loogiliselt võttes, tuli minu vanaema meelde ja teine vanaema ka. Alati, kui ma näen noori mehi, kes on sõjas või keda on viidud sõtta või viiakse, tuleb mu memm meelde. Tema esimene mees Aleksandr viidi sõtta. Ma ei ole üldse kindel, et nende suhted enne seda eriti ilusadki olid, nad olid tülli läinud, vanaema oli tagasi koju kolinud, aga jah, enne seda olid nad abiellunud. Mööda läks vist ikka kõvasti viiskend aastat ja rohkem, kui ta mulle Aleksandrit näitas. Pildi pealt. Ütles, et vaata ilusat meest. Ma üldiselt ei mõistnud vanaema tookordset sissevõetust mingist tüübist, kes võis küll ilus olla, tema mõistes, aga mis seals ikka.

Vanaisa Karl tundus ikka ägedam. Noh, geenid eksole. Vanaisal oli omadus vaadata otse sinust läbi - teravate elunäinud silmadega. See poiss pildil oli lihtsalt keegi, kes viidi sõtta, ja ei tulnud sealt kunagi tagasi. Ta oli ähmane ja kaduv, juba pildil. Vanaisal olid tugevad piirjooned näos kui ka olemuses. Ta oli täis jõudu, isegi siis, kui see jõud kestis minule kaks minu eluaastat, võib-olla isegi vähem, 1986. aastal ta suri, nendesamade läbitungivate hallikasroheliste silmadega, nagu minul ja mu emal, kes kaks aastat hiljem oma taadiohtu isale järgnes. Ometi. Vanaema pidi elama üle. Kõik need oma mehed, oma lapse - talle oli see taak kaasa antud. Tal ei jäänud midagi üle. Ja ta elas. Kõik oma mehed ja oma lapse. Ja mina ei saanud sellest aru.

Sellest meestevärgist ei saagi enne aru, kui ei ole kellegagi kakskend neli seitse koos ja ei saa aru, et mismõttes see minu teatud sorti privaatsus on puudutatud kellegi puudumisest. Aga on. Inimene läheb ära ja siis on - lihtsalt tunne, et ei tea mida oma elu ja iseendaga pihta hakata. Aga hakkab. Ikka hakkab. Muud ei jää üle. Kunagi - see oli vist viis või neli aastat või rohkem tagasi otsustasin, et kuna minu naisliin ei ole just hiilanud armastavate ja õnnelike suhetega, mis kestnuks aastakümneid ja oleks neile rahu toonud, siis tahaks juba lihtsalt emaema ja ema pärast olla õnnelik naine. Ja tahaks. Mis ka ei juhtuks!

Aga kuidas olla õnnelik, kui käib sõda. Pidev ja talumatu - laevas kinni olemine, kas tapmine või tapetud saamine, kas aitamine või abistatuks olemine, kas elu või surm. Ja mida peavad tundma need mehed, kes jäävad ellu? Need, kes isegi sõtta ei läinud? Need noored või vanad, kellel lasub sisuliselt kohustus kõikide allesjäänud naiste kurbust katta oma olemasoluga? Ega see isapoolne taat niisama ei joonud või see teine. Ühelt poolt nõuka ajal ei saanud joomata, pidi veidraid asju tegema, et saada oma tahtmist, teisalt jällegi, mis tunne on olla ainuke kogu linnas, kelle aastakäik on 1919? Kõik ülejäänud viidi kindlasse surma, kas tapatalgutesse või Siberisse. Mismoodi võis tunda ennast mu isaema, kes taadiga üle kuuekümne aasta koos oli?

Aga jah, kuidas mu nüüdseks mõlemad manalateele vanaemad oleksid toda filmi kaenud? Emaema ei talunud sõda. Isaisa ei läinud ühelegi poolele võitlema, põhimõtteliselt, jooksis igalt poolt ära. Mismoodi nad oleksid näinud Dunkirki?

14 juuli 2017

Kes oli Helena?

Kes Helena oli? Keegi ei teadnud seda. Mõnikord tulevad inimesed ruumi ja ainus, mis neist teada on vaja, on see, kuidas nende lähedale pääseda, kuidas saada osa nende ülimuslikkusest, mis tõmbab käima või ligi või ära sellest maapealsest. Joonas ei mõelnud sellele palju. Ta lihtsalt ei jõudnud enam. Ta oli liiga palju mõelnud inimestest, kellele tema tahtis lähedale pääseda, aga kes lükkasid teda eemale. Joonas kartis neid ja vihkas ka. Ta arvas Helenast sedasama. Praegune politseiniku külaskäik, kes küsis tema käest, kuidas oli Joonas seotud surnuks põletatud naisega, mõjus talle üsna üksatapuhalikult. Või pühalikult. Kes oli Joonas, et teada Helenast. Mitte keegi. Kõik inimesed külas. Ehkki Helena lubas enda ligi. Lubas kuulatada, lubas vaikida, lubas rääkida - ainult puutuda ei lubanud. Aga kes oli Helena? Mitte keegi ei teadnud täpselt. Ta oli keegi kuskilt mujalt siin külas. Kõik. Joonase räpased nädal aega pesemata natuke kartulivaosed riided, hommikul kraani alt läbikäinud nägu, mis oma kortsulisuses ja päikesepleekinud juustega mõjus eemaletõukavalt inimesele, kes igal hommikul uusi pestud riideid ja lõhnaõli rutiiniks pidas. Ja just selline hästilõhnav detektiiv Minna oligi. Ja siin ta seisis küsimustega Helenast. Tuli välja, et kahekümne kolme aastasest oma poodi sisse põlenud, äsja Verhtinasse kolinud Helenast.

12 juuli 2017

Minna lasta, et olla lasta

- - - 

Minna lasta
hirmudest, et 
tuleb, ei tule.

Päike teeb ikka
tule meie sees
või me naha peal.

Olgu see vähk
või päiksepiste.
Olgu see elu
või surm.

Mõlemad
libistavad lahti
igavese
ringkäigu.

Minna lasta,
et olla lasta,
tuleb mõnikord.

- - - 
Kramplikult sõrmedesse
surutud
sõnade kivid.

Müüri pole
veel jõudnud
ehitada
nagu vanasti. 

Nüüd ehitan
nahka,
et oleks midagi,
mis sisemust
kaitseks. 

- - - 
Tormide vahelisel ajal,
kui lained
on ainult 
vaikimisi
randa saadetud.

Ma seisan 
omaenda kujutlusvõime
najal
ja see võib viia
põrgusse või
paradiisi.

Hingan sisse 
pesupulbri kaja
mustast pusast
sinu seljas.

Silmad on jälle,
erutusest ja ilust, 
vett ja vilet täis.

Nii ilusat tantsu... 
Nii ilusat laulu...
Nii ilusat näitust...
Nii ilusat elu...

Poleks osanud
oodata
tormide vahelisel 
ajal.

11 juuli 2017

Luuletusi

*  *  *
Ma kutsun Su ema
emaks
Ma kutsun Su isa
isaks

ja nendel on hirm
et kuhu nende poeg
läks

ja minul on hirm
et kuhu nende poeg
läks

aga lõpuks 
oleme ikka 
kahekesti 
võõraste kassidega 

põhjalikus dialoogis
mitteagressiivselt
aga pealetükkivalt

nonde omapäi 
kõndimist
koos segamas

et kuhu see 
kõuts või kiisu 
niimoodi läheb

nii nagu poeg või tütar

ükskõik mis emal või isal
on hirm
et kuhu ta laps
jõuab. 

* * *
me sobitume sinusse
ajale ette jäänd
koha likkus

mees võtab mu käest 
ja naeratab nagu 
surmavalt mürgine putk

olen heitnud
tema pärast
väikestes surmades
hinge ja elu

aga alati 
kasvan uuesti
tagasi naiseks

alati siin ja seal
alati õnnelikud ja õnnetud
alati koos

mitte kunagi
poleks uskunud
et nõnda lihtne

see ongi.

09 juuli 2017

Variolenditega toimetamine

Kuidas määratles see ilus naine oma elu? Või surma? Või ilu? See on müstiline, kui palju paneb mõtlema mõni karakter või õigemini karakteri puudumine. Inimene, kes peaks nagu eluliselt tegelema surnutega, sest keegi võiks ju nendega tegelda. Mina ka, mida teha unest välja kargavate olenditega, keda keegi peale minu ei näe. Ilmselt teatab psühhiaater, et tegu on ju minu väljamõeldud tegelastega, minu kummituseusku sõbrad, et võib-olla on see varimaailm. Põnev on see igal juhul - reeglid, mis ei kehti selles maailmas, kus mina ringi siiberdan, kehtivad mujal. Minu meelest - see on minu loogika, eksole, - tasuks minul, kui need teiseilmategelased muga ühendust võtavad, neisse süüvida, sest mitte kunagi ei või teada, miks mina neid näen või kuidas ma neid näen või millest see tuleb.

Muidugi on mul meeles, kuidas ma tundsin vanaema lähedust tol saatuslikul 2002. aastal, aga ka hiljem - ma arvan, et mul võttis aega umbes seitse aastat harjumisega, et vanaema ei ole elus, et mul ei ole kodu, kus ta mind ootaks, et ta ei tee mulle kunagi napoleoni kooki sünnipäevaks. Ja mõnikord käib ta mul siiani unenägudes külas. Tuhnib, seletab, õiendab, koristab - jah teeb kodu soojaks, teeb süüa. Ja milline veider pettumus mind hommikuti endasse haarab, kui ma mõistan, et teda ei ole. Viimasel ajal on aga mu unenägudes ringi siiberdama hakanud tegelased, kellele meeldib minu praegune korter hirmsasti. Nad kõnnivad ringi, haistavad õhku, mõnikord tantsivad, mõnikord lihtsalt tulevad ja vaatavad mind koos mu elukaaslasega voodiveerel. Mõnikord ehmatan ma ennast niimoodi üles, et ma ei saa tükk aega magada, mõnikord äratan elukaaslase ja küsin, et kas seal seisab keegi, hetke pärast selgub, et ei ei, aga vahepeal nagu seisnuks.

Olen enda jaoks avastanud sellise toreda asja nagu "Müstilised lood", mida kanal 11 näitab, ja seal oli ka keegi, kes nägi igasugu tegelasi. Aga tal puudus tegelaste tarvis raudne närv. Ega mul ka just palju seda närvi asja ole. Olen pigemini väikestviisi paanikanaine, kui asi puudutab minu tegelasi, samas, mida rohkem ma nende peale mõtlen, seda rohkem tekib küsimusi. Ma ei tea, mis juhtuks siis, kui üks mu tegelastest, vanaproua näiteks, minust kinni haaraks ja voodist välja tiriks ja mu kallima kõrvale heidaks justkui kirstu ja kaoks selliselt ka varimaailmast. Ma ei tea. Miski osa minust tahaks vanaproualt kindlasti küsida, et mismõttes sa selles voodis sured, kus ma peaaegu, et äsja armastust jagasin oma kõigekallimaga. Võib-olla küsiks ka härralt enda kõrval, et kust ta endale sellise toreda kaaslase saanud on.

Põhimõtteliselt peaks saama ju dialoogi astuda kõigega, mis meiega dialoogi astub. Olgu see füüsiline olend või miski, mis on hoomatav kuidagi teistmoodi. Peaks. Aga ma ei ole kindel, et see alati võimalik on. Isa ütleb, et kui uudishimu tekib, siis võiks ju pisut tegelda, sellesse süüvida, sellega sina peale saada. Ja kõige hullem on, et enamus asju, mis me teeme ja mille ekspertideks me saame, on tavaliselt väga aeglased meieni põhjalikult jõudma. Minu meelest on mul endal raske mõista iseennast mingis situatsioonis ja veel raskem mind ümbritsevat vahel ka ümbritsevaid inimesi, asju. Olles nüüd jällegi töökohta vahetanud, on mul jälle miljon küsimust, kuidas teha seda, mida ma tahan teha väga hästi, mitte keskpäraselt, ega kuidagi. Teha tuleb seni kuni asjad on lõplikult selged, nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt.

Kuidas aga toime tulla olukordadega, mis tekivad justkui väljaspool mind ja minu maailma? Kuidas saada variolenditega sina-peale, nii et nad mind ei ehmataks? Ja nad ehmatavad, nii nagu ehmatab ootamatult sülle sadanud välimüük või jabur klient või teada saamine, et mingit raamatut ei tohi rohkem alla hinnata, kui oli plaanis. Jah, teil on õigus, nendega tuleb tegelda, oma hirmudest tuleb üle olla, sest muidu võtavad nad võimust ega lase eksisteerida muudel tasanditel. Aga kuidas nendega tegelda? Kas tõesti aitavad mõned kivid? Või aitab mõni loits? Sest paraku mõned asjad lihtsalt on. Neid tulebki võtta nii nagu nad on. Aga kõige selle juures rahulikult. Teadlikult.

Kuidas aga võtta üldiselt ratsionaalsel inimesel mingeid unenäost reaalsusse kargavaid tegelasi teadlikult? See on väga põnev küsimus. Ma üldiselt väga loodan, et mu aju püsib selge viimse hetkeni, ja ma oma kallitele kaasteelistele ja kaaslastele ei tekita raskusi sellega, et mõmisedes ja neist kõrvale vaadates räägin variolendiga teispoolsusest, kui nad minuga samas toas viibivad. Lihtsalt hirmus oleks. Aga jah, kuidas nendega toime tulla? Eriti nendega, kes tõesti hirmutavad.

06 juuli 2017

Koha ja aja loo lumm

Mõnikord oled nagu mingi koha lummuses. Tahad sellesse minna. See on sinu koht. Sinu ruum. Kui olin noorem, jumaldasin oma sünnilinna Võru. Mul oli tunne - ja seda tunnet on lihtne leida, kui seista Tamula kaldal, mida ümbritsebki ühelt poolt Võru linn, teisalt Roosisaar, siis aga raudtee, siis aga Võlsi. Mul oli tunne, et haaran Võrust kinni kahe käega, sealt Võlsi tee poolt, ja surun enda rinnale. Kõikide nende tornikeste, tänavate, kasside, koerte, kalade, krabide ja loomulikult Kreutzwaldi kujuga. Koht lummas, surus oma peenikestesse tänavatesse, pani inimesi enda ümber teisiti kaema. Nüüd on mul umbes sama tunne Tallinnaga. Kõik linnaosad on siin pisut omaenda isikliku lõhna ja häälega. Nad libisevad teadvusse erinevate tunnetustega. Lasnamäe paekaldad, Pirita-Kose kodused majakesed, Kopli kummaline valgekaartlaste karantiinihõng, seal nad surid oma tüüfusse, Hundipeas hoiti kinni hunte, seal nad unistasid suurtest ja uhketest laevadest, mõni sai valmis, Noblessneri valukoda, Noble, kes oli selle Nobeli auhinna looja, onupoeg. Me libiseme läbi linna, läbi Lilleküla, üle Tõnismäe, sisse Hirvepargist, Musumäele, Kadriorgu, Tammsaare parki. Ja nõnda me läeme ja läeme ja läeme. Ja nõnda me näeme ja näeme ja näeme.

05 juuli 2017

Muutunud

"Muutunud on kõik."

Ta seisis vaikselt keset tuba. Pikad tumepruunid juuksed kuklasse kuhjatud, üks käsi kuklas, teisel sõrmed klahvidel, ja kuulas. Keegi polnud veel täpselt selgusele jõudnud, mida ta kuulas, aga ta tegi seda pingsalt. Ehk oli see kass, kes hiilis väljaspool tuba, aias ringi, seal äraõitsenud tulpide ja lagunevate punumata nartsissilehtede vahel, või kuulas ta hoopis naabrimehe last, kes nohises mustas vankris magada, või teise naabrimehe last, kes nuttis täiest jõust, sest ta tahtis veel õues mängida, aga kell oli liiga palju.

"Kõik on muutunud."

Ta suutis vahet teha iseenda kuklal ja oma sõbra kuklal - ja see oli suur asi. Ta ei oodanud, et sõber oleks samasugune või see laps seal vankris või see vana mees, kes jooksis talle ähkides talveööl järgi sellessesamasse majja, kus oli kasvanud üles üks hea naine. Ja tema kasvas ka siin üles koos sõbraga, kellel oli teist värvi kukal ja teist värvi iseloom, kui temal, aga kuhjas juuksed kuklas nagu temalgi. Talle meenus klassivend - sirge selja ja väga avalate ja meeldivate näojoontega ja iseloomuga, mis teda jahmatas. Ta vist meeldis sellele klassivennale, hoolimata oma hiigelprillidest, hoolimata sellest, et ta oli ainuke tüdruk klassis, kellel olid mustad juuksed, talviti eriti mustad. Talle meenus, kuidas talle ei meeldinud see poiss, ja meeldis ka. Niimoodi oligi olnud alati - enne teda, pärast teda. Kõikide poistega, kes ei meeldinud, ja meeldisid ka. Sõbraga oli teistmoodi, sõber ehmatas, sest ta tuli ligi, nagu luurates ja oodates ja vaadates, ettevaatlikult, seirates, et kas ikka tohib ja kas tal ikka on kasulik tulla. Sellepärast sõber jäigi.

"Kõik on muutunud."

Kui ta läks jalutama, nägi ta oravaid. Kui ta peatus keset tänavat, nägi ta pitsilisi sajanditaguste aknameistrite aknaid või stalinistlikke mustjashalle dekoratiivseid vaagnaid akende all. Tuli ainult silmad lahti teha ja oodata, et tuleb ilus päev. Ja tavaliselt tuligi. Ta nägi varblasepoegi, kajakatibusid, kes keksisid grafitiseina ääres, nagu oleks maailm nendele valla, nagu oleks uhkete autodega parkla nende pesa, nagu oleks hiigeltigu, kes oli maalitud korstnale, nende ema. Ta nägi seoseid. Ta seostus. Ta kuulus kuhugi ja see tekitas temas imeliku rahulolutunde. Ta oli kohal.

"Muutunud on kõik."

22 juuni 2017

Kus on pärisajakirjandus, kes päriselt hoolib?

Üle pika aja kinos päris enda valitud filmi vaatamas. Andrzej Wajda "Järelkujutist" - ma pole vist tükk aega nii põhjalikult nutnud, kui selle filmi ajal. Ah, mis seal ikka nutta, naerust ja naerukõverast saab kõiksusi välja mõelda, aga mingist hirmsast üksindusest välja kasvavast nutust on seda väga raske välja võtta. Kõiksuste asemele tekib hirmutunne. 1984 võib olla kahesugune - see Nõukogude Liidu sarnane äbarik või hoopistükkis suurkapitalistide suunatud äbarik. Mõlemal juhul tunned ebamugavat vastikust inimeste suhtes, kes ei oska olla tähelepanelikud, hoolivad, nägevad. "Järelkujutises" kohtume tihti just selliste inimestega, aga eks me kohtu nendega tänapäeval ka, kui nad mõnitavad olgu siis klienditeenindajaid, loomakaitsjaid, feministe, remmelgakaitsjaid - samal ajal kaitstes oma positsioone, oma õigust, oma võimu, oma väge, oma ehmatavat rumalust, oma veel jubedamat üksildust. Siis tekibki tahtmine lihtsalt nutta seni, kuni põrandasse tekivad järved ja jõed.

Miks viiakse inimesed selleni, et nad peavad sõna otseses mõttes telkima puu all? Miks keegi neile ei räägi sellest, mis toimub? Kus on kommunikatsioonijuhid? Ajakirjanikud? Ausalt öeldes vihastan ennast viimasel ajal juba lihtsalt sellepärast seaks, et kõik problemaatilised lood sünnivad mingi inimese arvamusavaldusest, mida tuleb pikalt laialt lugeda. Siis kui tahad teistsugust arvamust või kommentaari lugeda - peab ootama järgmise päeva lehte. Vanasti, siis kui oli veel ajakirjanikke, kes tahtsid kirjutada lugusid sellest, mis toimub linnas või vallas, siis käisid nad muide volikogu istungitel, kuulasid, mida linna- või linnaosa- või vallavolikogu otsustas või mis oli otsustamise järgus, otsisid lood üles ja teavitasid sellest inimesi pikemalt ette. Käisid äkki isegi korteriühistu rahva juures, tellija juures, tõenäoliselt ka mõne laiema silmaringiga  urbanisti juures, palusid kommentaari, uurisid, kas on ikka kasulik, et see projekt siin või seal valmis saab, ja kellele see kasulik on, kaua aega enne, kui keegi hull või vähemhull puu alla telkima ronis. Ja kuna minul puudub kogu informatsioon, ehk lugedes Haabersti linnaosa vanema pikka jutlust palju neil toda ristmikku tarvis läheb (ta on lipsustatult pildile pandud, et ta sõnal ikka väärust oleks), siis tekib mul lihtsalt tunne, et keegi valetab, sest tal on lihtsam valetada, kui tegelda probleemiga. Me ei tea ju, kes need inimesed seal remmelga all on, meil on mingi Merlis Nõgene, kes sõimab remmelga all istujaid maksuvõlgades ullikesteks,mis muide ei ole üldse relevantne puukaitsmisega, vaid näitab tema enda kitsarinnalisust ja rumalust. Mõnikord saadaks lihtsalt kõik need inimesed, kes teisi kuidagiviisi sõimavad klienditeenindajateks Rimisse, proovigu oma meelsust ja arvamust välja näidata olukorras, kus tuleb toime tulla kõige iseäralikumate klientidega, kes võivad haiseda, olla hoopis teised, homod näiteks, kanda mingeid imelikke riideid. Kui aga igale inimesele öelda, mis sa tast ta välimuse põhjal arvad, siis arva ära kaua sa oma äri pead.

Kus on see artikkel, mis annaks meile kätte erinevad vaatepunktid kokkusurutud kujul, kus me hakkama lõpuks mõistma, mis tegelikult toimub? Kus? Minul ausalt öeldes pole 8tunnise viiepäevase töönädala kõrvalt võimalik sõita kõikidele volikogu istungitele ja küsida õigeid küsimusi õigel ajal. Kus on see inimene, kes sellega saab hakkama? Muidu hakkame varem või hiljem elama Andrzej Waijda kangelane filmist "Järelkujutis". Kus on objektiivne kodanikust hooliv meedia? Ma ei näe seda.

15 juuni 2017

Kuidas sa julged olla kirjanik või luuletaja, kirjanik ja luuletaja?

Ma olen alati armastanud kirjandusüritusi. Neis on omamoodi pühalikkust. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Need, kes päriselt kirjutada tahavad, nad on nagu hõljuvad, võimatud olendid, kellest ei saa üle ega ümbert. Nad nagu seisaks iseendast väljas. Või nii hirmsasti enda sees, et ainult nende varikeha on näha. Triin Soomets kuulub nendesse võimatute olendite ridadesse, kes nagu seisaks oma kehast väljas.

Ma ei ole tükk aega ka saanud postitada tekste kirjandusõhtutest.

Seekord see juhtus Püändis, mis minu jaoks on märksa meeldivama atmosfääriga, kui kõrge laega Kirjanike maja saal. No on. Pole keskit öelda. Võib-olla on midagi minu kõrgete lagede ihalusest jäänud lapsepõlve. Minu isiklik kirik kah, sinna kaugele kaugele Võrumaile, ortodokssust taga ajama või selle eest seisma.

Kaasa sibas Sädeme daamidele uutest ja headest filmidest rääkima, mina kribasin väheke seda kummalist ja pisut pingsat juttu üles, mis Mathura ja Triin Soomets, kahasse Doris Kareva, Eeva Pargi ja veel mõne inimesega rääkisid. Ikka Soometsa selleaastasest kirjandussaagist "Targa ja rumala jutud", Allikäärse kirjastuse väljaantud.

Jutt on pikem - seepärast on see liikumine.
Luuletus on paigalseis - seepärast on see pilt.

Vähemasti Triin Soomets arvab oma tekstides sellist loogikat väljakasvavat. Ei tea. Mõlema puhul toimub ühel hetkel nagu kasvamine või kasvatus või muutus või muudatus. Midagi nagu lõikaks lahti meeled ja keeled ja veidra vähe mõtlemapaneva vaikuse meie seest. Jutt on liikumine, luuletus on paigalseis.

Oma tekstides lahendab ta endale olulisi küsimusi, lootes, nagu meiegi paljud loodame, et nõnda ehk laheneb kellegi teise küsimus ka. Aga mingi konkreetse lugeja peale - ta ei mõtle. Kirjandus pole kaup, arvab ta. Või siiski on? Inimene otsib rohtu oma kurbusele? Inimene otsib rohtu oma rõõmule? Inimene otsib rohtu oma elule teiste eludes ringi sumbates, teiste lugudes ringi tantsides.

Ja ometi - pärast kõiki neid otsinguid - jääb üksi. Oma intelligentsi või selle puudumisega, oma enesekindluse või selle puudumisega. Mäletan seda veidrat hirmutunnet kirjutamise ees, kui lõpetasin Tallinna ülikooli magistratuuri. Ma ei ole kunagi rohkem vihanud kirjutamist kui tol hetkel arvuti taga sitsides ja lootes, et ma lahendan oma nägemise päriseks ära. Tegelikult ei lahendanud ma palju, aga see vajadus mõista oma sisemisi tundeid seoses teatud tekstidega ja seda kõike kirjalikult väljendada nii et see kellelegi korda läheks, tundes teravalt oma oskuste vähesust, teadmiste puudumist, ajas mind omamoodi hulluks. Siiamaani ajab. Imelik on, et on inimesi, kes julgevad raamatuid avaldada, kes tahavad et neid ligi 200 000 inimest loeks, 2000 enam-vähem mõistaks, kolm neist päriselt aru saaks.

Imelik on, et on olemas kirjanikud, kes ei karda, kes lihtsalt peavad looma, ilma ei saa ja nii ongi. Minus tekitab loovus - selline, kus tuleb kokku panna maailm, kas oma sõnadega või oma kätega, paanikahoo. Ses mõttes, ma tean, et ma olen suuteline välja mõtlema ja looma maailmu, mis kõnetavad mitte ainult mind, vaid teisi ka, aga mul tekib kramp. Ma hakkan mõtlema kahtepidi. Kuidas see asi, mis ma teen, püsib ja otseselt kasulik on? Ja siis tekib mul hirm, et see ei ole kasulik,et see on ainult minule vajalik. Klienditeenindaja, müügijuhi, projektijuhi või kellena iganes ananb olla - nii et tegelikult kohe näed, et jah, julgen öelda, julgen torkida, julgen uskuda, et olen oma alal spets.

Julgen. Julgen. Isegi, kui ma mõnikord ei ole. Ikka olen. See on kuidagi objektiivsemalt tajutav, kui kirjutamine, mis on ainult minu oma.

13 juuni 2017

Ideaalse ilma ihalus, Uuka Kulgari lugu

Teatavasti see juhtub vahel. Mõned tekstid - omamoodi naiivsuses, kõikehaaravas inimesearmastuses või vihas, sest see on lihtne, tunderikas olukord, kus kohtame kurje ja häid, ilusaid ja inetuid, veidraid ja selgeltpositsioneeritud tegelasi - tekitavad mingit hämmastavat, sooja äratundmist. See on nagu, kui kohtad inimest, kellega on nii hea, et mõtled, et kuidas sa temaga üldse kokku said, ja alles nüüd, et te olete ju nii vanad tuttavad, et te olete ju koolivennad vanast vanast ajast. No tegelikult te ei ole. Tegelikult käitub ta üsna sedamoodi, nagu sulle mugav on, aga ta on lihtsalt samasuguse taustaga. On see armastus või on see sõprus. Igal juhul see juhtub jahmatavalt kiiresti, jahmatavalt veidralt ja see muudab - suhtumist, mõtlemist, elu meie ümber. See on üks naljakamaid ja veidramaid asju, mis saab olla. Lihtsalt ongi. Punktus. Mõnikord on olukord umbes samamoodi raamatutega. Nad meenutavad mingisuguseid inimesi, mingisugust mõttelaadi, millega viivuks või päris pikaks ajaks oleks nagu kokku puututud, aga ei mäleta, millas või kuidas või kellega see juhtus.

Arnold Susi "Uuka Kulgar, metsa poeg" on just üks nendest raamatutest, mille üleüldine, peaaegu, et hirmuäratav kurjus-headus, meenutab mingisel imelikul põhjusel mulle mu 1940ndatel sündinud eesti keele ja kirjanduse õpetajat, isa, vanaema, minu magistritööd, minu magistritööjuhendajat, mind ennast, kes ma mõtlesin, et huvitav, kuidas me mõtlesime selle Eesti riigi välja, või mismoodi on võimalik rääkida rohelisest maailmavaatest, Rail Balticust ja veel väga paljudest teistest asjadest, kuidas kõik asjad moodustavad mingisuguse kindla rütmiga imeilusa ja lihtsa koosluse.
Miskipärast  on mul tunne, et see raamat võiks meeldida lastele, kümme pluss, kui ka täiskasvanutele, kellel on kalduvus endas kanda idealistlikku last. See võiks ärritada võib-olla ainult natuke loodusinimesi, ka mind, sest me kõik teame, et pisut hunte ei tee kunagi paha, kui jutt on looduse tasakaalust. Või kui ei tea, siis ilmselt tasuks natuke guugeldada ja raamatuid lugeda. Alati pole see kõige hirmsam, kui keegi süüakse ära, sest tõenäoliselt see keegi sööb näiteks jõed olematuks, nonde olemasolu on sõltuv, aga suurtest tugevatest puudest, mis oma juurtega maad kinni hoiavad ja jõesängi. Näiteks Yellowstone´s lasti vabaks 13 hunti, kes oma söömisharjumustega, muutsid keskkonda. Ei olnud enam nii palju hirvi ega muid loomi, kes ei lasknud sõna otseses mõttes kasvada suureks ja  tugevaks pisikesi puid. Ökosüsteem võitis. 

Ometi ei räägi Uuka Kulgar ju sellest. 

Kuigi sellest ka, sellest ka. 

Ärkamisaegset parema ilma ihalust on selles raamatus kohe mitme mehe, lapse ja  looma jagu. Ja võib-olla just sellepärast tulebki seda lugeda. Lihtsalt selleks, et loota, et on olemas see keegi või miski, mis/kes paneb meid tegema paremaid asju meie metsikuses, kes näeb võimalusi ja teistmoodi lähenemisviisi. On-on. Võib-olla see ongi Heli Susi ruudulises ülikonnas nukk, ma ei tea. Võib-olla me kõik oleme mõnikord kui Mühkamid või Koonuisandad, ma ei tea. Mõnikord ehk need edevad oravakuningad, siis jällegi tragid sipelgapealikud, siis hundid. Võib-olla on see kõik üks lihtne lugu sellest, kuidas ellu jääda ja targemaks saada, kaotades ja kadudes, aga targemalt, iga kord. 

07 mai 2017

Vurritab Talumehe Kõrtsis

Mängud maailmadega, mis võiks olla päris. Mõnikord juhtume neisse kukkuma. Nendega rääkima samadel teemadel kui heade sõpradega. Anneli Tõevere novellikogu "Heade aegade lõpp" on minu jaoks imetabane raamat, kus lugeja tõmmatakse käima nagu vurr. Aga kas te teate kui ebamugav on vurrina lennelda? Pea hakkab ringi käima, ootusärevusest tekib südame puperdamine. Meeled lõhkevad otsekui hullumeelsuses või liigses alkoholitarbimises, tunne on, et kohe kohe sõidan autoga kraavi, oma kallile sõnade ja mõtetega sisse.
Lugu üksikisast, lugu luuletajast, kes tahtis saada aednikuks (vastupidiseid variante on ju rohkem), lugu hotelliteenindajast, kes hakkas vastu oma staatusele, lugu linnaametnikust, kes kogemata võitis tagasi oma esimese armastuse südame, lugu naisest, kes ei teadnud, kas teda armastati, lugu sõbrast, kes võib-olla polnudki sõber, lugu naisest, kes päästis võiduhobuse kehvadest tingimustest. See on kõigest mõni lugudest, aga viis, kuis räägitakse ükskõik millisest tegelasest tekitab just sellise vurrina käimatõmmatud naise. Minu. Kukkusin Talumehe Kõrtsis kõvahäälselt kallile ette lugema seda loo lõppu, mis mind nutma pani.
Vurritab Talumehe Kõrtsis Haapsalus

22 märts 2017

Sõda on rahu ja rahu on sõda

Mõningatel hetkedel tekib küsimus, et kuhu see siis jäi - meie paraadide õhkav täiuslikkus. See, kus mehed on mehed ja naised on naised ja sõda on sõda ja rahu on rahu. Seal ma siis olen ja loen - kohati naeruväärselt täiuslikku teksti, kus mehed on naised ja naised on mehed ja rahu on sõda ja sõda on rahu.

Millal see juhtuda võis, et pereema unustas äia hotelli maha? Millal see juhtuda võis, et naine sai oma mehe peale kurjaks, sest toatüdruk kukutas "kogemata" naise asjadesse palja armukese ülikalli ehtega? Millal see juhtuda võis, et ühele edevale kirjanikmehele (see peaks vist samamoodi kokku kõlama kirjatarile) ütles keegi, et ta peab sööma, sest muidu jääb maailm /universum ilma tema geniaalsusest? Millal see imeline/hea/armas hotellipidaja pidi seda ütlema vähemalt neljateistkümnele inimesele järjest umbes nii nagu mina pidin Apollos ütlema "Tere!" ja "Imelist päeva!" - eriti karmiks muutub see jõulude ajal - aga muidu on see üks tore viis, kuidas inimestega üleüldiselt suhelda rahu ajal.

Kõik on "Prantsuse süidist" rääkinud, kui ühest imeliselt ajalookaduvikust pääsenud dokumendist-ilukirjandusteosest, mitte aga sellest mõrkjast huumorist, mida kiljub iga mõne aja tagant nutsaki ja natsaki nähtavale. Selles lihtsalt on midagi naljakat ja hirmsat ja kaugelenägevat, kui räägitakse , kuidas prantslased lakavad ühel hetkel sünnitamast, sest sõdu on lihtsalt liiga palju. Ja nad ongi lakanud ja mitte ainult nemad, sakslased ka, eestlased ka. See absurdnaljakas musthuumorvalus inimeste väiksuse tunnetus - ajab mõnikord pehmelt öeldes lihtsalt lõkerdama. Sest nagu päriselt. Sõda nagu polnukski. Ja ometi ta oli.


18 märts 2017

Täiuslikkus

Mõnikord oleme kesk vaikust - samamoodi kui linnud või lilled, kesk linna.

Väike poiss jookseb meeletu andumusega tuvidele järele munakivisel raekojaplatsil. Jalad ja meeled lõikuvad lendavatesse olenditesse, koos kilgete ja isa-ema-õega kahasse. Miskipärast läheb perekond edasi, aga poiss jookseb lindudele niisuguse põhjalikkusega järele, et tundub, et varsti saab ta endale tiivad, mis tõstavad ta maast kõrgemale. Ja ta võibki tunduda lendutõusnuna - sest maa ju liigub ta jalge all kiiremini, kui teistel inimestel. Ühel hetkel ehmatab ta aga ära, sest pere on kusagil eemal. Ta unustab linnud, et minna ema-isa juurde, kes teda mingi vääramatu rahuga ootavad kuskil seal - eemal. Nad ei karda, et midagi juhtub. Nad teavad. See ongi elu - tiibade otsimine ja pere otsimine - vaheldumises, mis mõnikord ehmatab.

Lihtsatest asjadest saab alguse inimlikkus, mis võtab meid riidest ja endast lahti. Kohvi ja küüslaugušokolaad, millest saab alguse elu ilusaim naeratus, ikka seal vanas apteegis, mis aastast 1422, varsti peaks saama juba 600aastaseks. Rõõm mittemillestki ja see muutub kõigeks, mis teeb meid õnnelikuks. Hea on olla. Ilus on olla. Vaba on olla. Kardemonikohv, guatemala kohv, French Kiss kohv - lõhnad ja naerud, mis võtame kaasa kõigest, mis annab meile õnnelikkuse, mis kleebib meie kehasse tükikesi võimalikkustest. Raeapteek. Kohvipood. Hiinakas, millesse satume inimestega rääkima või vaikima. Proua R-kioskist jõuluvanašokolaadiga, mis läheb maksma ainult ümbrise pärast kakskümmend viis senti. Nii vähe, nii vähe, nii vähe hüüatame endagi jaoks kummalisel häälel. Aeg libiseb meisse. Kevad. Lõhnad ja veel miski, mis hoiab meid tagasi või hoiab meid endaks. Vabadus. Vaikus. Hirmuta olemine.

Hirmuga silmitsi seismine.


16 märts 2017

Fokusseeritud rahunemine

Lähedki oma voodisse. Magad. Tõused. Silm valutab. Meel hajub laiali. Rein Raua luulekogu on läbi loetud eelmine nädal. Sel nädalal üritad ka lugeda. Raamatute omamine tundub mõnel äreval hetkel tähtsam nende lugemisest. Palju. Vähe. Raamatukogust tuleb pidevalt absurdseid teateid, et tagasi peaks viima. Mina ei saa aru. Keegi ei saa aru, miks. Oled õnnetu. Isegi ei tea miks, Raamat pole sinu oma või et sa pole ikka veel korralikult seda läbi töötanud. Asjad võiks ju rohkem kokku kõlada. Sinu suutmatus nendega toime tulla ajab sind mõnikord närvi. Mitte palju, aga siiski. Ja mõnikord nad kõlavad. Tunned oma jõudu ja tajud oma vaikust. Kallistad oma kallist ja magad kella üheteistkümnest õhtul seitsmeni hommikul. Tantsid mõttes ehast koiduni. Silm peas huugab. Aeg lepib oma vakatusega. Inimesed mõnikord, võib isegi öelda üsna harva, minu saamatusega. Aga pole hullu. Pole päriselt üldsegi hullu. Rahunemine. Kõikehaarav. Tähelepanelik. Suunav rahunemine. Või siis suunatud.

19 veebruar 2017

Liikumistrajektoorid

* * *
sa pole verinoorus
ega liha
sa oled ainult
natukene tundnud
verd ja iha

sa oled ainuke
ja kõigi oma
sa oled malbe
nagu õudusjutt
mis otsind sõna

kuhu panna koma
tappa mitte, ellu jätta
tappa, mitte ellu jätta


*
"Merineid" 1981
Saarineni maja trepid
Rukis
üle kolmesaja-aastane Kelchi pärn, mille/kelle alla on maetud katku surnud Christian Kelch
Neitsitorn
Tauno Kangro "Hetk pärast suudlust"
Nikolai Thammi Virumäe suvepaviljon
Glehni loss
Glehni Kalevipoeg
Glehni draakon
Nõmme pubi
Tommi grill
Lutheri hooned
Kaitseväe kalmistu


08 veebruar 2017

KOLE***

KOLE ARMASTUSLUULETUS

Kas sa tahad
minuga surra
nii nagu üks
jutustamata lugu
igikõnelev niutsuv
koer, keda keegi ei
mõista ja kõik
korraga mõistavad
liiga palju
liiga hukka
nii võimegi
olla need kaks
daam koerakesega.

KOLELUULETUS

Üks aednik  tahab
luuletusi kirjutada
ei piisa hortensiatest
ega lupiinidest
ega õuntest
ikka luuletab

ja mina ka
koera moodi 
vaikselt luban
ennast ära


27 jaanuar 2017

Millal sa viimati hoolisid ebamugavast inimesest?

Eilne "Manchester By the Sea" andis lootust. Pärast sellist filmi saad paremaks inimeseks - ei tea. Me oleme endiselt mõeldamatult julmad nendega, kes käituvad meie jaoks irratsionaalselt ja arusaamatult, kellel on plaaniline hirm olla normaalne, hooliv, tähelepanelik, kes otsekui tahaks ja ei tahaks olla - need, kes, need, kuidas, need, mismoodi. Sõber ütleb, et pärast seda filmi oleme paremad inimesed. Vaevalt. Kui heade filmide nägemine teeks nähtavamaks kõik inimesed, kes on elus haiget saanud, käituvad asotsiaalselt, kardavad paaniliselt, eemalduvad endast - siis oleks maailm parem koht ehk tõesti kõigi jaoks.

Aga millal sa viimati vaatasid oma naabrimeest, just seda veidramat, seda, kes vaatab juhmilt maha, seda, kes vaatab sinust mööda, seda, kes ei ütle sulle tere, seda, kes on pisut eemal, seda, kes sind kardab, seda, keda sa ise kardad, empaatiavõimega? Hoolimisega? Meest, kes sinust seksuaalselt pole huvitatud hooliva tähelepanelikkusega, kui oled endaga pahuksis, kui ainus, mis sulle endast enam-vähem tähtsa ja vajaliku inimese teeb, on tema nn tähelepanu? Sellel filmil on lugu, selles filmis on valu, selles filmis on ebamugavust, aga eelkõige üks atraktiivne meestegelane, kes ei käitu atraktiivselt, kellele ei kuulu kogu maailm, kes justkui pageks millegi eest, kellest me ei saa aru, enne kui me saame teada, miks ta selline on.

Kõik kiidavad Casey Afflecki rollisooritust - mina ei oska temast midagi arvata - temas meenutab miski mu taimetoitlasest sõpra. Peenelt ebamugav tegelane, kes hea meelega manustaks vaid kõige läbimõeldumaid toite, mitte aga vorsti. Ja Affleck ongi eraelus vegan, tänu oma Joaquin Phoenixi õest eksnaisele. Võib-olla samamoodi kui oma toitu jälgib Affleck oma hingamist, liikumist, naha kurde, silmade pilgutamist. Ma ei tea. Igal juhul kõik räägivad sellest, kuidas nad hoolivad tema mängitud tegelaskujust, kuidas nad on puudutatud filmist. Veider on see, et kui me päriselus kohtame kedagi, kes tõesti vajab abi, ei oska me temaga midagi pihta hakata. Ega keegi ei oskagi Lee Chandleriga, see Afflecki mängitu, miskit teha. Ta on ringikõndiv vari inimesest. Ilus inimene, kellele on kaduvus näkku kirjutatud.

24 jaanuar 2017

Metsik puhkepaus

Maria oleks liigsest magamisest lamatised saanud, villid jalutamisest või käsitööst. Ta ei tahtnud. Maria oli liiga armas tüdruk, et tegelda asjadega, mis tegid haiget. Eelkõige liikumisega, liigse magamise, vaikusega, lärmakusega. Ta läks tänavale istuma, umbes nagu vanaprouad, pikkades lillelistes kleitides, imeliste suurte siniste silmadega, mida tõmbasid väiksemaks pisikesed kortsud silmade ümber. Kui Maria oma pika helesinise kollaste mummudega, peaaegu muusikalivärvilise kleidiga Vabaduse platsil istus, astus talle ligi üleni mustas, kõhetu sokuhabemega mees. Maria unustas ära, et ta on kakskümmend viis ja ta meeldib meestele ja nad hakkavadki talle külge lööma, jättes kõrvale temast mitte kaugel asuvad mõnusad memmed, kelle juttu oli naljakalt armas pealt kuulata.

"Ja Marko, oh Marko, mis tal küll seljas oli!" Jutt käis muidugi Marko Reikopist, kes kandis Barack Obamaga kokku saades väga ontlikku vesti. Neid jutte oli igal lõunal väga tore kuulamas käia, täpselt siis, sai lõunapausiks välja lipsata hiigelhoonest ja kuulatada, kõrvad lõpuni täis nii linnamüra, kui kummastavalt ilusaid ja vapraid daame, keda keegi peale tema, Maria ei märganud.

Huvitav, kas Marial tuleb pensioniiga, võib peab ta elu lõpuni riigile kasulikku tööd tegema, et saada lõuna ajal pooleks tunniks tuvisid passida. Mees haises õlle ja veel millegi järele, mis ilmselt oli liköör? Kõvasti läbi hakitud aaloe segatud kokku kakao ja kuuma šokolaadiga. Meest vaadates ootas Maria , millal ta vanaks saab, millal ta lakkab ihaldamast ilusamaid kleite, vaimustavamaid inimesi, kui need, kes ta ümber olid. Isegi see aaloe, šokolaadi ja õlle järele haisev töll või tönn, nagu mõnes kihnu jõululoost sissekaranud sokupäine poiss, ajas teda mingis mõttes uudishimulikuks, võib-olla isegi kihevile.

Maria hoidis ennast tagasi. Nii nagu inimesed ikka, kui nad kohtuvad omaenda ebamugavustundega, mis  on märk võimalikkusest veel mugavamalt ennast tunda. Ta teadis, et talle ei meeldi liigsed tunded, liigne huvitatus - no ei meeldinudki. Talle meeldisid vaikused ja jälgimised keset päeva. Kaugus inimestest, kes temalt kohvi ja saiakesi ostsid, kaugus temast endastki, tema kunagistest unistustest saada luuletajaks või lauljaks või pikkade täiuslike mustritega sallide kudujaks. Täiuslikud mustrid olid elus tähtsad: see tähendas kindlaid söögiaegu, kindlaid tööaegu, kindlaid uinumismomente, kindlaid istumishetki, kindlaid ootamisrütme, see oli nagu elujooga või elusall või elukangas, millesse ta kogus täiuslikke vaikusehetki, kus ei pidanud mitte millegi peale mõtlema. Ja praegu - tal oli see peaaegu saavutatud.

Marko Reikop ja see õlle-aaloe-järele haisev härra ja vaikus. Nad kudusid teineteisesse lugusid, mille olemasolust Maria ei teadnud. Vanatädide lemmikmees, kes riietub süsimustadesse riietesse, kortsuliste näovagudega, aaloe-õlle järele lõhnavasse kellessegi eikuskilt.

"Kule, suitsu on vä?" küsib see sokutaoline aaloe-õllelõhnaline olend. "Sa oled seda nägu, et võiks olla. Sa justkui otsid metsikut puhkepausi, et mitte olla."

Maria tahtis teda ignoreerida. Ta pööras selja. Ta vaatas huvitatult tuvisid, vabaduse risti, hiigelplaate jalge all. Ainult mitte aaloe järele lõhnavat meest. Ainult mitte toda.

"Do you speak English?" küsib sokkmees veel hullema aktsendiga inglise keeles kui Maria vanaema. Kas ta rääkis inglise keelt? Kas keegi tegelikult rääkis inglise keelt? Või saksa keelt? Või vene keelt? Või üldse? Kas keegi saab isegi emakeeles enda kõrval olevasti inimesest aru? Maria tahtis tööle tagasi minna. Kindlasti teda igatseti seal. Nii nagu ikka igatsetakse keskpäeval taga lõuna ajal supi ettekandjat, taldriku äraviijat, kassiiri. Hädavajadusest - teadmatusest, mida oma eluga peale hakata, teadmata, mida endaga selles elus pihta hakata, sest söök pidi olema kütus. Ja keegi pidi selle kütuse meile sisse söötma. Nii lihtsalt oli.

"SmokePlease, smoke! I need smoke!"

Suitsu, aaloe-sokuhabemega mees vajas hädasti suitsu.

Maria ajas silmad pärani ja vaatas veelkord meest. Ta võttis oma kotikese ja jalutas ära, vaadates paremale-vasemale. Naine isegi vajas suitsukatet sellesama sokuhabeme eest. 

21 jaanuar 2017

Sõprusest

Eile käisime vaatamas "La La Landi". Minu jaoks oli see üks võrratu tants, millesse sumbuda. Elukaaslane tabas ära mingi läila noodi, kuhu sisse oli otsekui kummutatud mingi peaaegu kohustuslik armastuslugu. Võib-olla oleks ma suudlemata jätnud nii mõnegi mehe, enne elukaaslast, kui oleksin teadnud, et armastuslugu pole kohustuslik. Suudlemine minu jaoks tähendab armastuslugu. Kui keegi ikka topib oma keele minu suhu, siis pole midagi teha, oleme armastusloos, mitte sõpruses. Ja võib-olla mõnikord pole üldse vaja armastuslugu, et oleks nunnu ja armas ja tore olla. Isegi natuke võib käest kinni hoida. Jaa-jaa. Aga armas on. Lihtsalt armas on. Ja võib-olla minu jaoks metsikult ilus Emma Stone, selle läbipaistva näo ja suurte silmadega, mis oma värvis varieeruvad kleitide-kampsunitega, mis Stone´ile selga pandud, ja tulevad otseselt esile nii suuruses, helkivuses, kui ka ilus. Võib-olla tasub mõnikord mitte haarata, kellegi käpast kinni nii tugevalt, et too sind suudlema peaks. Ma ei tea. Ma ise olen mittehaaranud ja niimoodi leidnud väga häid ja tublisid kaaslasi, kellele meeldib teatud eraklikkus ja omaetteolu, kes aga sellest kõigest hoolimata on tähtsad ja ilusad inimesed minu jaoks. Võib-olla oleks saanud selle filmi sisse panna - selle kärtsaka plika, kes käib vaikselt väljas toreda ujeda enesekindla omastarust geniaalse poisiga, ja ei suudle teda. Ei tule selle pealegi ja ei põe sellepärast, sest maailmas on nii palju põnevamat teha kui suudelda oma head armastusväärset sõpra, kellega on leitud üks põnev läbikäidav teelõik. Võib-olla peaks rohkem tegema lugusid sõprusest. Peaks. Peaks. Ausõna.