20 juuli 2017

Mida tegi naine Teise maailmasõja ajal?

Eile istusime Christopher Nolani filmi "Dunkirk" vaatama. Henryk on vist juba nädal otsa seda oodanud, sellepärast muretsenud. Muudkui hüpanud ja karanud ja tööd teinud. Lõpuks toimus eile mingi targemat sorti korraldamine sealsamas Coca Cola Plazas.

Aga film ise hoidis hinge kinni algustiitritest lõpuni. Sõna otseses mõttes - surus muusikaga meie mõistlikud ja vähemmõistlikud mölud ennast vaatama ja siis ei olnud võimalik teisiti kui ainult filmi vaadata ja vaadata ja vaadata. Miskipärast, õigemini küll väga loogiliselt võttes, tuli minu vanaema meelde ja teine vanaema ka. Alati, kui ma näen noori mehi, kes on sõjas või keda on viidud sõtta või viiakse, tuleb mu memm meelde. Tema esimene mees Aleksandr viidi sõtta. Ma ei ole üldse kindel, et nende suhted enne seda eriti ilusadki olid, nad olid tülli läinud, vanaema oli tagasi koju kolinud, aga jah, enne seda olid nad abiellunud. Mööda läks vist ikka kõvasti viiskend aastat ja rohkem, kui ta mulle Aleksandrit näitas. Pildi pealt. Ütles, et vaata ilusat meest. Ma üldiselt ei mõistnud vanaema tookordset sissevõetust mingist tüübist, kes võis küll ilus olla, tema mõistes, aga mis seals ikka.

Vanaisa Karl tundus ikka ägedam. Noh, geenid eksole. Vanaisal oli omadus vaadata otse sinust läbi - teravate elunäinud silmadega. See poiss pildil oli lihtsalt keegi, kes viidi sõtta, ja ei tulnud sealt kunagi tagasi. Ta oli ähmane ja kaduv, juba pildil. Vanaisal olid tugevad piirjooned näos kui ka olemuses. Ta oli täis jõudu, isegi siis, kui see jõud kestis minule kaks minu eluaastat, võib-olla isegi vähem, 1986. aastal ta suri, nendesamade läbitungivate hallikasroheliste silmadega, nagu minul ja mu emal, kes kaks aastat hiljem oma taadiohtu isale järgnes. Ometi. Vanaema pidi elama üle. Kõik need oma mehed, oma lapse - talle oli see taak kaasa antud. Tal ei jäänud midagi üle. Ja ta elas. Kõik oma mehed ja oma lapse. Ja mina ei saanud sellest aru.

Sellest meestevärgist ei saagi enne aru, kui ei ole kellegagi kakskend neli seitse koos ja ei saa aru, et mismõttes see minu teatud sorti privaatsus on puudutatud kellegi puudumisest. Aga on. Inimene läheb ära ja siis on - lihtsalt tunne, et ei tea mida oma elu ja iseendaga pihta hakata. Aga hakkab. Ikka hakkab. Muud ei jää üle. Kunagi - see oli vist viis või neli aastat või rohkem tagasi otsustasin, et kuna minu naisliin ei ole just hiilanud armastavate ja õnnelike suhetega, mis kestnuks aastakümneid ja oleks neile rahu toonud, siis tahaks juba lihtsalt emaema ja ema pärast olla õnnelik naine. Ja tahaks. Mis ka ei juhtuks!

Aga kuidas olla õnnelik, kui käib sõda. Pidev ja talumatu - laevas kinni olemine, kas tapmine või tapetud saamine, kas aitamine või abistatuks olemine, kas elu või surm. Ja mida peavad tundma need mehed, kes jäävad ellu? Need, kes isegi sõtta ei läinud? Need noored või vanad, kellel lasub sisuliselt kohustus kõikide allesjäänud naiste kurbust katta oma olemasoluga? Ega see isapoolne taat niisama ei joonud või see teine. Ühelt poolt nõuka ajal ei saanud joomata, pidi veidraid asju tegema, et saada oma tahtmist, teisalt jällegi, mis tunne on olla ainuke kogu linnas, kelle aastakäik on 1919? Kõik ülejäänud viidi kindlasse surma, kas tapatalgutesse või Siberisse. Mismoodi võis tunda ennast mu isaema, kes taadiga üle kuuekümne aasta koos oli?

Aga jah, kuidas mu nüüdseks mõlemad manalateele vanaemad oleksid toda filmi kaenud? Emaema ei talunud sõda. Isaisa ei läinud ühelegi poolele võitlema, põhimõtteliselt, jooksis igalt poolt ära. Mismoodi nad oleksid näinud Dunkirki?

14 juuli 2017

Kes oli Helena?

Kes Helena oli? Keegi ei teadnud seda. Mõnikord tulevad inimesed ruumi ja ainus, mis neist teada on vaja, on see, kuidas nende lähedale pääseda, kuidas saada osa nende ülimuslikkusest, mis tõmbab käima või ligi või ära sellest maapealsest. Joonas ei mõelnud sellele palju. Ta lihtsalt ei jõudnud enam. Ta oli liiga palju mõelnud inimestest, kellele tema tahtis lähedale pääseda, aga kes lükkasid teda eemale. Joonas kartis neid ja vihkas ka. Ta arvas Helenast sedasama. Praegune politseiniku külaskäik, kes küsis tema käest, kuidas oli Joonas seotud surnuks põletatud naisega, mõjus talle üsna üksatapuhalikult. Või pühalikult. Kes oli Joonas, et teada Helenast. Mitte keegi. Kõik inimesed külas. Ehkki Helena lubas enda ligi. Lubas kuulatada, lubas vaikida, lubas rääkida - ainult puutuda ei lubanud. Aga kes oli Helena? Mitte keegi ei teadnud täpselt. Ta oli keegi kuskilt mujalt siin külas. Kõik. Joonase räpased nädal aega pesemata natuke kartulivaosed riided, hommikul kraani alt läbikäinud nägu, mis oma kortsulisuses ja päikesepleekinud juustega mõjus eemaletõukavalt inimesele, kes igal hommikul uusi pestud riideid ja lõhnaõli rutiiniks pidas. Ja just selline hästilõhnav detektiiv Minna oligi. Ja siin ta seisis küsimustega Helenast. Tuli välja, et kahekümne kolme aastasest oma poodi sisse põlenud, äsja Verhtinasse kolinud Helenast.

12 juuli 2017

Minna lasta, et olla lasta

- - - 

Minna lasta
hirmudest, et 
tuleb, ei tule.

Päike teeb ikka
tule meie sees
või me naha peal.

Olgu see vähk
või päiksepiste.
Olgu see elu
või surm.

Mõlemad
libistavad lahti
igavese
ringkäigu.

Minna lasta,
et olla lasta,
tuleb mõnikord.

- - - 
Kramplikult sõrmedesse
surutud
sõnade kivid.

Müüri pole
veel jõudnud
ehitada
nagu vanasti. 

Nüüd ehitan
nahka,
et oleks midagi,
mis sisemust
kaitseks. 

- - - 
Tormide vahelisel ajal,
kui lained
on ainult 
vaikimisi
randa saadetud.

Ma seisan 
omaenda kujutlusvõime
najal
ja see võib viia
põrgusse või
paradiisi.

Hingan sisse 
pesupulbri kaja
mustast pusast
sinu seljas.

Silmad on jälle,
erutusest ja ilust, 
vett ja vilet täis.

Nii ilusat tantsu... 
Nii ilusat laulu...
Nii ilusat näitust...
Nii ilusat elu...

Poleks osanud
oodata
tormide vahelisel 
ajal.

11 juuli 2017

Luuletusi

*  *  *
Ma kutsun Su ema
emaks
Ma kutsun Su isa
isaks

ja nendel on hirm
et kuhu nende poeg
läks

ja minul on hirm
et kuhu nende poeg
läks

aga lõpuks 
oleme ikka 
kahekesti 
võõraste kassidega 

põhjalikus dialoogis
mitteagressiivselt
aga pealetükkivalt

nonde omapäi 
kõndimist
koos segamas

et kuhu see 
kõuts või kiisu 
niimoodi läheb

nii nagu poeg või tütar

ükskõik mis emal või isal
on hirm
et kuhu ta laps
jõuab. 

* * *
me sobitume sinusse
ajale ette jäänd
koha likkus

mees võtab mu käest 
ja naeratab nagu 
surmavalt mürgine putk

olen heitnud
tema pärast
väikestes surmades
hinge ja elu

aga alati 
kasvan uuesti
tagasi naiseks

alati siin ja seal
alati õnnelikud ja õnnetud
alati koos

mitte kunagi
poleks uskunud
et nõnda lihtne

see ongi.

09 juuli 2017

Variolenditega toimetamine

Kuidas määratles see ilus naine oma elu? Või surma? Või ilu? See on müstiline, kui palju paneb mõtlema mõni karakter või õigemini karakteri puudumine. Inimene, kes peaks nagu eluliselt tegelema surnutega, sest keegi võiks ju nendega tegelda. Mina ka, mida teha unest välja kargavate olenditega, keda keegi peale minu ei näe. Ilmselt teatab psühhiaater, et tegu on ju minu väljamõeldud tegelastega, minu kummituseusku sõbrad, et võib-olla on see varimaailm. Põnev on see igal juhul - reeglid, mis ei kehti selles maailmas, kus mina ringi siiberdan, kehtivad mujal. Minu meelest - see on minu loogika, eksole, - tasuks minul, kui need teiseilmategelased muga ühendust võtavad, neisse süüvida, sest mitte kunagi ei või teada, miks mina neid näen või kuidas ma neid näen või millest see tuleb.

Muidugi on mul meeles, kuidas ma tundsin vanaema lähedust tol saatuslikul 2002. aastal, aga ka hiljem - ma arvan, et mul võttis aega umbes seitse aastat harjumisega, et vanaema ei ole elus, et mul ei ole kodu, kus ta mind ootaks, et ta ei tee mulle kunagi napoleoni kooki sünnipäevaks. Ja mõnikord käib ta mul siiani unenägudes külas. Tuhnib, seletab, õiendab, koristab - jah teeb kodu soojaks, teeb süüa. Ja milline veider pettumus mind hommikuti endasse haarab, kui ma mõistan, et teda ei ole. Viimasel ajal on aga mu unenägudes ringi siiberdama hakanud tegelased, kellele meeldib minu praegune korter hirmsasti. Nad kõnnivad ringi, haistavad õhku, mõnikord tantsivad, mõnikord lihtsalt tulevad ja vaatavad mind koos mu elukaaslasega voodiveerel. Mõnikord ehmatan ma ennast niimoodi üles, et ma ei saa tükk aega magada, mõnikord äratan elukaaslase ja küsin, et kas seal seisab keegi, hetke pärast selgub, et ei ei, aga vahepeal nagu seisnuks.

Olen enda jaoks avastanud sellise toreda asja nagu "Müstilised lood", mida kanal 11 näitab, ja seal oli ka keegi, kes nägi igasugu tegelasi. Aga tal puudus tegelaste tarvis raudne närv. Ega mul ka just palju seda närvi asja ole. Olen pigemini väikestviisi paanikanaine, kui asi puudutab minu tegelasi, samas, mida rohkem ma nende peale mõtlen, seda rohkem tekib küsimusi. Ma ei tea, mis juhtuks siis, kui üks mu tegelastest, vanaproua näiteks, minust kinni haaraks ja voodist välja tiriks ja mu kallima kõrvale heidaks justkui kirstu ja kaoks selliselt ka varimaailmast. Ma ei tea. Miski osa minust tahaks vanaproualt kindlasti küsida, et mismõttes sa selles voodis sured, kus ma peaaegu, et äsja armastust jagasin oma kõigekallimaga. Võib-olla küsiks ka härralt enda kõrval, et kust ta endale sellise toreda kaaslase saanud on.

Põhimõtteliselt peaks saama ju dialoogi astuda kõigega, mis meiega dialoogi astub. Olgu see füüsiline olend või miski, mis on hoomatav kuidagi teistmoodi. Peaks. Aga ma ei ole kindel, et see alati võimalik on. Isa ütleb, et kui uudishimu tekib, siis võiks ju pisut tegelda, sellesse süüvida, sellega sina peale saada. Ja kõige hullem on, et enamus asju, mis me teeme ja mille ekspertideks me saame, on tavaliselt väga aeglased meieni põhjalikult jõudma. Minu meelest on mul endal raske mõista iseennast mingis situatsioonis ja veel raskem mind ümbritsevat vahel ka ümbritsevaid inimesi, asju. Olles nüüd jällegi töökohta vahetanud, on mul jälle miljon küsimust, kuidas teha seda, mida ma tahan teha väga hästi, mitte keskpäraselt, ega kuidagi. Teha tuleb seni kuni asjad on lõplikult selged, nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt.

Kuidas aga toime tulla olukordadega, mis tekivad justkui väljaspool mind ja minu maailma? Kuidas saada variolenditega sina-peale, nii et nad mind ei ehmataks? Ja nad ehmatavad, nii nagu ehmatab ootamatult sülle sadanud välimüük või jabur klient või teada saamine, et mingit raamatut ei tohi rohkem alla hinnata, kui oli plaanis. Jah, teil on õigus, nendega tuleb tegelda, oma hirmudest tuleb üle olla, sest muidu võtavad nad võimust ega lase eksisteerida muudel tasanditel. Aga kuidas nendega tegelda? Kas tõesti aitavad mõned kivid? Või aitab mõni loits? Sest paraku mõned asjad lihtsalt on. Neid tulebki võtta nii nagu nad on. Aga kõige selle juures rahulikult. Teadlikult.

Kuidas aga võtta üldiselt ratsionaalsel inimesel mingeid unenäost reaalsusse kargavaid tegelasi teadlikult? See on väga põnev küsimus. Ma üldiselt väga loodan, et mu aju püsib selge viimse hetkeni, ja ma oma kallitele kaasteelistele ja kaaslastele ei tekita raskusi sellega, et mõmisedes ja neist kõrvale vaadates räägin variolendiga teispoolsusest, kui nad minuga samas toas viibivad. Lihtsalt hirmus oleks. Aga jah, kuidas nendega toime tulla? Eriti nendega, kes tõesti hirmutavad.

06 juuli 2017

Koha ja aja loo lumm

Mõnikord oled nagu mingi koha lummuses. Tahad sellesse minna. See on sinu koht. Sinu ruum. Kui olin noorem, jumaldasin oma sünnilinna Võru. Mul oli tunne - ja seda tunnet on lihtne leida, kui seista Tamula kaldal, mida ümbritsebki ühelt poolt Võru linn, teisalt Roosisaar, siis aga raudtee, siis aga Võlsi. Mul oli tunne, et haaran Võrust kinni kahe käega, sealt Võlsi tee poolt, ja surun enda rinnale. Kõikide nende tornikeste, tänavate, kasside, koerte, kalade, krabide ja loomulikult Kreutzwaldi kujuga. Koht lummas, surus oma peenikestesse tänavatesse, pani inimesi enda ümber teisiti kaema. Nüüd on mul umbes sama tunne Tallinnaga. Kõik linnaosad on siin pisut omaenda isikliku lõhna ja häälega. Nad libisevad teadvusse erinevate tunnetustega. Lasnamäe paekaldad, Pirita-Kose kodused majakesed, Kopli kummaline valgekaartlaste karantiinihõng, seal nad surid oma tüüfusse, Hundipeas hoiti kinni hunte, seal nad unistasid suurtest ja uhketest laevadest, mõni sai valmis, Noblessneri valukoda, Noble, kes oli selle Nobeli auhinna looja, onupoeg. Me libiseme läbi linna, läbi Lilleküla, üle Tõnismäe, sisse Hirvepargist, Musumäele, Kadriorgu, Tammsaare parki. Ja nõnda me läeme ja läeme ja läeme. Ja nõnda me näeme ja näeme ja näeme.

05 juuli 2017

Muutunud

"Muutunud on kõik."

Ta seisis vaikselt keset tuba. Pikad tumepruunid juuksed kuklasse kuhjatud, üks käsi kuklas, teisel sõrmed klahvidel, ja kuulas. Keegi polnud veel täpselt selgusele jõudnud, mida ta kuulas, aga ta tegi seda pingsalt. Ehk oli see kass, kes hiilis väljaspool tuba, aias ringi, seal äraõitsenud tulpide ja lagunevate punumata nartsissilehtede vahel, või kuulas ta hoopis naabrimehe last, kes nohises mustas vankris magada, või teise naabrimehe last, kes nuttis täiest jõust, sest ta tahtis veel õues mängida, aga kell oli liiga palju.

"Kõik on muutunud."

Ta suutis vahet teha iseenda kuklal ja oma sõbra kuklal - ja see oli suur asi. Ta ei oodanud, et sõber oleks samasugune või see laps seal vankris või see vana mees, kes jooksis talle ähkides talveööl järgi sellessesamasse majja, kus oli kasvanud üles üks hea naine. Ja tema kasvas ka siin üles koos sõbraga, kellel oli teist värvi kukal ja teist värvi iseloom, kui temal, aga kuhjas juuksed kuklas nagu temalgi. Talle meenus klassivend - sirge selja ja väga avalate ja meeldivate näojoontega ja iseloomuga, mis teda jahmatas. Ta vist meeldis sellele klassivennale, hoolimata oma hiigelprillidest, hoolimata sellest, et ta oli ainuke tüdruk klassis, kellel olid mustad juuksed, talviti eriti mustad. Talle meenus, kuidas talle ei meeldinud see poiss, ja meeldis ka. Niimoodi oligi olnud alati - enne teda, pärast teda. Kõikide poistega, kes ei meeldinud, ja meeldisid ka. Sõbraga oli teistmoodi, sõber ehmatas, sest ta tuli ligi, nagu luurates ja oodates ja vaadates, ettevaatlikult, seirates, et kas ikka tohib ja kas tal ikka on kasulik tulla. Sellepärast sõber jäigi.

"Kõik on muutunud."

Kui ta läks jalutama, nägi ta oravaid. Kui ta peatus keset tänavat, nägi ta pitsilisi sajanditaguste aknameistrite aknaid või stalinistlikke mustjashalle dekoratiivseid vaagnaid akende all. Tuli ainult silmad lahti teha ja oodata, et tuleb ilus päev. Ja tavaliselt tuligi. Ta nägi varblasepoegi, kajakatibusid, kes keksisid grafitiseina ääres, nagu oleks maailm nendele valla, nagu oleks uhkete autodega parkla nende pesa, nagu oleks hiigeltigu, kes oli maalitud korstnale, nende ema. Ta nägi seoseid. Ta seostus. Ta kuulus kuhugi ja see tekitas temas imeliku rahulolutunde. Ta oli kohal.

"Muutunud on kõik."

22 juuni 2017

Kus on pärisajakirjandus, kes päriselt hoolib?

Üle pika aja kinos päris enda valitud filmi vaatamas. Andrzej Wajda "Järelkujutist" - ma pole vist tükk aega nii põhjalikult nutnud, kui selle filmi ajal. Ah, mis seal ikka nutta, naerust ja naerukõverast saab kõiksusi välja mõelda, aga mingist hirmsast üksindusest välja kasvavast nutust on seda väga raske välja võtta. Kõiksuste asemele tekib hirmutunne. 1984 võib olla kahesugune - see Nõukogude Liidu sarnane äbarik või hoopistükkis suurkapitalistide suunatud äbarik. Mõlemal juhul tunned ebamugavat vastikust inimeste suhtes, kes ei oska olla tähelepanelikud, hoolivad, nägevad. "Järelkujutises" kohtume tihti just selliste inimestega, aga eks me kohtu nendega tänapäeval ka, kui nad mõnitavad olgu siis klienditeenindajaid, loomakaitsjaid, feministe, remmelgakaitsjaid - samal ajal kaitstes oma positsioone, oma õigust, oma võimu, oma väge, oma ehmatavat rumalust, oma veel jubedamat üksildust. Siis tekibki tahtmine lihtsalt nutta seni, kuni põrandasse tekivad järved ja jõed.

Miks viiakse inimesed selleni, et nad peavad sõna otseses mõttes telkima puu all? Miks keegi neile ei räägi sellest, mis toimub? Kus on kommunikatsioonijuhid? Ajakirjanikud? Ausalt öeldes vihastan ennast viimasel ajal juba lihtsalt sellepärast seaks, et kõik problemaatilised lood sünnivad mingi inimese arvamusavaldusest, mida tuleb pikalt laialt lugeda. Siis kui tahad teistsugust arvamust või kommentaari lugeda - peab ootama järgmise päeva lehte. Vanasti, siis kui oli veel ajakirjanikke, kes tahtsid kirjutada lugusid sellest, mis toimub linnas või vallas, siis käisid nad muide volikogu istungitel, kuulasid, mida linna- või linnaosa- või vallavolikogu otsustas või mis oli otsustamise järgus, otsisid lood üles ja teavitasid sellest inimesi pikemalt ette. Käisid äkki isegi korteriühistu rahva juures, tellija juures, tõenäoliselt ka mõne laiema silmaringiga  urbanisti juures, palusid kommentaari, uurisid, kas on ikka kasulik, et see projekt siin või seal valmis saab, ja kellele see kasulik on, kaua aega enne, kui keegi hull või vähemhull puu alla telkima ronis. Ja kuna minul puudub kogu informatsioon, ehk lugedes Haabersti linnaosa vanema pikka jutlust palju neil toda ristmikku tarvis läheb (ta on lipsustatult pildile pandud, et ta sõnal ikka väärust oleks), siis tekib mul lihtsalt tunne, et keegi valetab, sest tal on lihtsam valetada, kui tegelda probleemiga. Me ei tea ju, kes need inimesed seal remmelga all on, meil on mingi Merlis Nõgene, kes sõimab remmelga all istujaid maksuvõlgades ullikesteks,mis muide ei ole üldse relevantne puukaitsmisega, vaid näitab tema enda kitsarinnalisust ja rumalust. Mõnikord saadaks lihtsalt kõik need inimesed, kes teisi kuidagiviisi sõimavad klienditeenindajateks Rimisse, proovigu oma meelsust ja arvamust välja näidata olukorras, kus tuleb toime tulla kõige iseäralikumate klientidega, kes võivad haiseda, olla hoopis teised, homod näiteks, kanda mingeid imelikke riideid. Kui aga igale inimesele öelda, mis sa tast ta välimuse põhjal arvad, siis arva ära kaua sa oma äri pead.

Kus on see artikkel, mis annaks meile kätte erinevad vaatepunktid kokkusurutud kujul, kus me hakkama lõpuks mõistma, mis tegelikult toimub? Kus? Minul ausalt öeldes pole 8tunnise viiepäevase töönädala kõrvalt võimalik sõita kõikidele volikogu istungitele ja küsida õigeid küsimusi õigel ajal. Kus on see inimene, kes sellega saab hakkama? Muidu hakkame varem või hiljem elama Andrzej Waijda kangelane filmist "Järelkujutis". Kus on objektiivne kodanikust hooliv meedia? Ma ei näe seda.

15 juuni 2017

Kuidas sa julged olla kirjanik või luuletaja, kirjanik ja luuletaja?

Ma olen alati armastanud kirjandusüritusi. Neis on omamoodi pühalikkust. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Need, kes päriselt kirjutada tahavad, nad on nagu hõljuvad, võimatud olendid, kellest ei saa üle ega ümbert. Nad nagu seisaks iseendast väljas. Või nii hirmsasti enda sees, et ainult nende varikeha on näha. Triin Soomets kuulub nendesse võimatute olendite ridadesse, kes nagu seisaks oma kehast väljas.

Ma ei ole tükk aega ka saanud postitada tekste kirjandusõhtutest.

Seekord see juhtus Püändis, mis minu jaoks on märksa meeldivama atmosfääriga, kui kõrge laega Kirjanike maja saal. No on. Pole keskit öelda. Võib-olla on midagi minu kõrgete lagede ihalusest jäänud lapsepõlve. Minu isiklik kirik kah, sinna kaugele kaugele Võrumaile, ortodokssust taga ajama või selle eest seisma.

Kaasa sibas Sädeme daamidele uutest ja headest filmidest rääkima, mina kribasin väheke seda kummalist ja pisut pingsat juttu üles, mis Mathura ja Triin Soomets, kahasse Doris Kareva, Eeva Pargi ja veel mõne inimesega rääkisid. Ikka Soometsa selleaastasest kirjandussaagist "Targa ja rumala jutud", Allikäärse kirjastuse väljaantud.

Jutt on pikem - seepärast on see liikumine.
Luuletus on paigalseis - seepärast on see pilt.

Vähemasti Triin Soomets arvab oma tekstides sellist loogikat väljakasvavat. Ei tea. Mõlema puhul toimub ühel hetkel nagu kasvamine või kasvatus või muutus või muudatus. Midagi nagu lõikaks lahti meeled ja keeled ja veidra vähe mõtlemapaneva vaikuse meie seest. Jutt on liikumine, luuletus on paigalseis.

Oma tekstides lahendab ta endale olulisi küsimusi, lootes, nagu meiegi paljud loodame, et nõnda ehk laheneb kellegi teise küsimus ka. Aga mingi konkreetse lugeja peale - ta ei mõtle. Kirjandus pole kaup, arvab ta. Või siiski on? Inimene otsib rohtu oma kurbusele? Inimene otsib rohtu oma rõõmule? Inimene otsib rohtu oma elule teiste eludes ringi sumbates, teiste lugudes ringi tantsides.

Ja ometi - pärast kõiki neid otsinguid - jääb üksi. Oma intelligentsi või selle puudumisega, oma enesekindluse või selle puudumisega. Mäletan seda veidrat hirmutunnet kirjutamise ees, kui lõpetasin Tallinna ülikooli magistratuuri. Ma ei ole kunagi rohkem vihanud kirjutamist kui tol hetkel arvuti taga sitsides ja lootes, et ma lahendan oma nägemise päriseks ära. Tegelikult ei lahendanud ma palju, aga see vajadus mõista oma sisemisi tundeid seoses teatud tekstidega ja seda kõike kirjalikult väljendada nii et see kellelegi korda läheks, tundes teravalt oma oskuste vähesust, teadmiste puudumist, ajas mind omamoodi hulluks. Siiamaani ajab. Imelik on, et on inimesi, kes julgevad raamatuid avaldada, kes tahavad et neid ligi 200 000 inimest loeks, 2000 enam-vähem mõistaks, kolm neist päriselt aru saaks.

Imelik on, et on olemas kirjanikud, kes ei karda, kes lihtsalt peavad looma, ilma ei saa ja nii ongi. Minus tekitab loovus - selline, kus tuleb kokku panna maailm, kas oma sõnadega või oma kätega, paanikahoo. Ses mõttes, ma tean, et ma olen suuteline välja mõtlema ja looma maailmu, mis kõnetavad mitte ainult mind, vaid teisi ka, aga mul tekib kramp. Ma hakkan mõtlema kahtepidi. Kuidas see asi, mis ma teen, püsib ja otseselt kasulik on? Ja siis tekib mul hirm, et see ei ole kasulik,et see on ainult minule vajalik. Klienditeenindaja, müügijuhi, projektijuhi või kellena iganes ananb olla - nii et tegelikult kohe näed, et jah, julgen öelda, julgen torkida, julgen uskuda, et olen oma alal spets.

Julgen. Julgen. Isegi, kui ma mõnikord ei ole. Ikka olen. See on kuidagi objektiivsemalt tajutav, kui kirjutamine, mis on ainult minu oma.

13 juuni 2017

Ideaalse ilma ihalus, Uuka Kulgari lugu

Teatavasti see juhtub vahel. Mõned tekstid - omamoodi naiivsuses, kõikehaaravas inimesearmastuses või vihas, sest see on lihtne, tunderikas olukord, kus kohtame kurje ja häid, ilusaid ja inetuid, veidraid ja selgeltpositsioneeritud tegelasi - tekitavad mingit hämmastavat, sooja äratundmist. See on nagu, kui kohtad inimest, kellega on nii hea, et mõtled, et kuidas sa temaga üldse kokku said, ja alles nüüd, et te olete ju nii vanad tuttavad, et te olete ju koolivennad vanast vanast ajast. No tegelikult te ei ole. Tegelikult käitub ta üsna sedamoodi, nagu sulle mugav on, aga ta on lihtsalt samasuguse taustaga. On see armastus või on see sõprus. Igal juhul see juhtub jahmatavalt kiiresti, jahmatavalt veidralt ja see muudab - suhtumist, mõtlemist, elu meie ümber. See on üks naljakamaid ja veidramaid asju, mis saab olla. Lihtsalt ongi. Punktus. Mõnikord on olukord umbes samamoodi raamatutega. Nad meenutavad mingisuguseid inimesi, mingisugust mõttelaadi, millega viivuks või päris pikaks ajaks oleks nagu kokku puututud, aga ei mäleta, millas või kuidas või kellega see juhtus.

Arnold Susi "Uuka Kulgar, metsa poeg" on just üks nendest raamatutest, mille üleüldine, peaaegu, et hirmuäratav kurjus-headus, meenutab mingisel imelikul põhjusel mulle mu 1940ndatel sündinud eesti keele ja kirjanduse õpetajat, isa, vanaema, minu magistritööd, minu magistritööjuhendajat, mind ennast, kes ma mõtlesin, et huvitav, kuidas me mõtlesime selle Eesti riigi välja, või mismoodi on võimalik rääkida rohelisest maailmavaatest, Rail Balticust ja veel väga paljudest teistest asjadest, kuidas kõik asjad moodustavad mingisuguse kindla rütmiga imeilusa ja lihtsa koosluse.
Miskipärast  on mul tunne, et see raamat võiks meeldida lastele, kümme pluss, kui ka täiskasvanutele, kellel on kalduvus endas kanda idealistlikku last. See võiks ärritada võib-olla ainult natuke loodusinimesi, ka mind, sest me kõik teame, et pisut hunte ei tee kunagi paha, kui jutt on looduse tasakaalust. Või kui ei tea, siis ilmselt tasuks natuke guugeldada ja raamatuid lugeda. Alati pole see kõige hirmsam, kui keegi süüakse ära, sest tõenäoliselt see keegi sööb näiteks jõed olematuks, nonde olemasolu on sõltuv, aga suurtest tugevatest puudest, mis oma juurtega maad kinni hoiavad ja jõesängi. Näiteks Yellowstone´s lasti vabaks 13 hunti, kes oma söömisharjumustega, muutsid keskkonda. Ei olnud enam nii palju hirvi ega muid loomi, kes ei lasknud sõna otseses mõttes kasvada suureks ja  tugevaks pisikesi puid. Ökosüsteem võitis. 

Ometi ei räägi Uuka Kulgar ju sellest. 

Kuigi sellest ka, sellest ka. 

Ärkamisaegset parema ilma ihalust on selles raamatus kohe mitme mehe, lapse ja  looma jagu. Ja võib-olla just sellepärast tulebki seda lugeda. Lihtsalt selleks, et loota, et on olemas see keegi või miski, mis/kes paneb meid tegema paremaid asju meie metsikuses, kes näeb võimalusi ja teistmoodi lähenemisviisi. On-on. Võib-olla see ongi Heli Susi ruudulises ülikonnas nukk, ma ei tea. Võib-olla me kõik oleme mõnikord kui Mühkamid või Koonuisandad, ma ei tea. Mõnikord ehk need edevad oravakuningad, siis jällegi tragid sipelgapealikud, siis hundid. Võib-olla on see kõik üks lihtne lugu sellest, kuidas ellu jääda ja targemaks saada, kaotades ja kadudes, aga targemalt, iga kord. 

07 mai 2017

Vurritab Talumehe Kõrtsis

Mängud maailmadega, mis võiks olla päris. Mõnikord juhtume neisse kukkuma. Nendega rääkima samadel teemadel kui heade sõpradega. Anneli Tõevere novellikogu "Heade aegade lõpp" on minu jaoks imetabane raamat, kus lugeja tõmmatakse käima nagu vurr. Aga kas te teate kui ebamugav on vurrina lennelda? Pea hakkab ringi käima, ootusärevusest tekib südame puperdamine. Meeled lõhkevad otsekui hullumeelsuses või liigses alkoholitarbimises, tunne on, et kohe kohe sõidan autoga kraavi, oma kallile sõnade ja mõtetega sisse.
Lugu üksikisast, lugu luuletajast, kes tahtis saada aednikuks (vastupidiseid variante on ju rohkem), lugu hotelliteenindajast, kes hakkas vastu oma staatusele, lugu linnaametnikust, kes kogemata võitis tagasi oma esimese armastuse südame, lugu naisest, kes ei teadnud, kas teda armastati, lugu sõbrast, kes võib-olla polnudki sõber, lugu naisest, kes päästis võiduhobuse kehvadest tingimustest. See on kõigest mõni lugudest, aga viis, kuis räägitakse ükskõik millisest tegelasest tekitab just sellise vurrina käimatõmmatud naise. Minu. Kukkusin Talumehe Kõrtsis kõvahäälselt kallile ette lugema seda loo lõppu, mis mind nutma pani.
Vurritab Talumehe Kõrtsis Haapsalus

22 märts 2017

Sõda on rahu ja rahu on sõda

Mõningatel hetkedel tekib küsimus, et kuhu see siis jäi - meie paraadide õhkav täiuslikkus. See, kus mehed on mehed ja naised on naised ja sõda on sõda ja rahu on rahu. Seal ma siis olen ja loen - kohati naeruväärselt täiuslikku teksti, kus mehed on naised ja naised on mehed ja rahu on sõda ja sõda on rahu.

Millal see juhtuda võis, et pereema unustas äia hotelli maha? Millal see juhtuda võis, et naine sai oma mehe peale kurjaks, sest toatüdruk kukutas "kogemata" naise asjadesse palja armukese ülikalli ehtega? Millal see juhtuda võis, et ühele edevale kirjanikmehele (see peaks vist samamoodi kokku kõlama kirjatarile) ütles keegi, et ta peab sööma, sest muidu jääb maailm /universum ilma tema geniaalsusest? Millal see imeline/hea/armas hotellipidaja pidi seda ütlema vähemalt neljateistkümnele inimesele järjest umbes nii nagu mina pidin Apollos ütlema "Tere!" ja "Imelist päeva!" - eriti karmiks muutub see jõulude ajal - aga muidu on see üks tore viis, kuidas inimestega üleüldiselt suhelda rahu ajal.

Kõik on "Prantsuse süidist" rääkinud, kui ühest imeliselt ajalookaduvikust pääsenud dokumendist-ilukirjandusteosest, mitte aga sellest mõrkjast huumorist, mida kiljub iga mõne aja tagant nutsaki ja natsaki nähtavale. Selles lihtsalt on midagi naljakat ja hirmsat ja kaugelenägevat, kui räägitakse , kuidas prantslased lakavad ühel hetkel sünnitamast, sest sõdu on lihtsalt liiga palju. Ja nad ongi lakanud ja mitte ainult nemad, sakslased ka, eestlased ka. See absurdnaljakas musthuumorvalus inimeste väiksuse tunnetus - ajab mõnikord pehmelt öeldes lihtsalt lõkerdama. Sest nagu päriselt. Sõda nagu polnukski. Ja ometi ta oli.


18 märts 2017

Täiuslikkus

Mõnikord oleme kesk vaikust - samamoodi kui linnud või lilled, kesk linna.

Väike poiss jookseb meeletu andumusega tuvidele järele munakivisel raekojaplatsil. Jalad ja meeled lõikuvad lendavatesse olenditesse, koos kilgete ja isa-ema-õega kahasse. Miskipärast läheb perekond edasi, aga poiss jookseb lindudele niisuguse põhjalikkusega järele, et tundub, et varsti saab ta endale tiivad, mis tõstavad ta maast kõrgemale. Ja ta võibki tunduda lendutõusnuna - sest maa ju liigub ta jalge all kiiremini, kui teistel inimestel. Ühel hetkel ehmatab ta aga ära, sest pere on kusagil eemal. Ta unustab linnud, et minna ema-isa juurde, kes teda mingi vääramatu rahuga ootavad kuskil seal - eemal. Nad ei karda, et midagi juhtub. Nad teavad. See ongi elu - tiibade otsimine ja pere otsimine - vaheldumises, mis mõnikord ehmatab.

Lihtsatest asjadest saab alguse inimlikkus, mis võtab meid riidest ja endast lahti. Kohvi ja küüslaugušokolaad, millest saab alguse elu ilusaim naeratus, ikka seal vanas apteegis, mis aastast 1422, varsti peaks saama juba 600aastaseks. Rõõm mittemillestki ja see muutub kõigeks, mis teeb meid õnnelikuks. Hea on olla. Ilus on olla. Vaba on olla. Kardemonikohv, guatemala kohv, French Kiss kohv - lõhnad ja naerud, mis võtame kaasa kõigest, mis annab meile õnnelikkuse, mis kleebib meie kehasse tükikesi võimalikkustest. Raeapteek. Kohvipood. Hiinakas, millesse satume inimestega rääkima või vaikima. Proua R-kioskist jõuluvanašokolaadiga, mis läheb maksma ainult ümbrise pärast kakskümmend viis senti. Nii vähe, nii vähe, nii vähe hüüatame endagi jaoks kummalisel häälel. Aeg libiseb meisse. Kevad. Lõhnad ja veel miski, mis hoiab meid tagasi või hoiab meid endaks. Vabadus. Vaikus. Hirmuta olemine.

Hirmuga silmitsi seismine.


16 märts 2017

Fokusseeritud rahunemine

Lähedki oma voodisse. Magad. Tõused. Silm valutab. Meel hajub laiali. Rein Raua luulekogu on läbi loetud eelmine nädal. Sel nädalal üritad ka lugeda. Raamatute omamine tundub mõnel äreval hetkel tähtsam nende lugemisest. Palju. Vähe. Raamatukogust tuleb pidevalt absurdseid teateid, et tagasi peaks viima. Mina ei saa aru. Keegi ei saa aru, miks. Oled õnnetu. Isegi ei tea miks, Raamat pole sinu oma või et sa pole ikka veel korralikult seda läbi töötanud. Asjad võiks ju rohkem kokku kõlada. Sinu suutmatus nendega toime tulla ajab sind mõnikord närvi. Mitte palju, aga siiski. Ja mõnikord nad kõlavad. Tunned oma jõudu ja tajud oma vaikust. Kallistad oma kallist ja magad kella üheteistkümnest õhtul seitsmeni hommikul. Tantsid mõttes ehast koiduni. Silm peas huugab. Aeg lepib oma vakatusega. Inimesed mõnikord, võib isegi öelda üsna harva, minu saamatusega. Aga pole hullu. Pole päriselt üldsegi hullu. Rahunemine. Kõikehaarav. Tähelepanelik. Suunav rahunemine. Või siis suunatud.

19 veebruar 2017

Liikumistrajektoorid

* * *
sa pole verinoorus
ega liha
sa oled ainult
natukene tundnud
verd ja iha

sa oled ainuke
ja kõigi oma
sa oled malbe
nagu õudusjutt
mis otsind sõna

kuhu panna koma
tappa mitte, ellu jätta
tappa, mitte ellu jätta


*
"Merineid" 1981
Saarineni maja trepid
Rukis
üle kolmesaja-aastane Kelchi pärn, mille/kelle alla on maetud katku surnud Christian Kelch
Neitsitorn
Tauno Kangro "Hetk pärast suudlust"
Nikolai Thammi Virumäe suvepaviljon
Glehni loss
Glehni Kalevipoeg
Glehni draakon
Nõmme pubi
Tommi grill
Lutheri hooned
Kaitseväe kalmistu


08 veebruar 2017

KOLE***

KOLE ARMASTUSLUULETUS

Kas sa tahad
minuga surra
nii nagu üks
jutustamata lugu
igikõnelev niutsuv
koer, keda keegi ei
mõista ja kõik
korraga mõistavad
liiga palju
liiga hukka
nii võimegi
olla need kaks
daam koerakesega.

KOLELUULETUS

Üks aednik  tahab
luuletusi kirjutada
ei piisa hortensiatest
ega lupiinidest
ega õuntest
ikka luuletab

ja mina ka
koera moodi 
vaikselt luban
ennast ära


27 jaanuar 2017

Millal sa viimati hoolisid ebamugavast inimesest?

Eilne "Manchester By the Sea" andis lootust. Pärast sellist filmi saad paremaks inimeseks - ei tea. Me oleme endiselt mõeldamatult julmad nendega, kes käituvad meie jaoks irratsionaalselt ja arusaamatult, kellel on plaaniline hirm olla normaalne, hooliv, tähelepanelik, kes otsekui tahaks ja ei tahaks olla - need, kes, need, kuidas, need, mismoodi. Sõber ütleb, et pärast seda filmi oleme paremad inimesed. Vaevalt. Kui heade filmide nägemine teeks nähtavamaks kõik inimesed, kes on elus haiget saanud, käituvad asotsiaalselt, kardavad paaniliselt, eemalduvad endast - siis oleks maailm parem koht ehk tõesti kõigi jaoks.

Aga millal sa viimati vaatasid oma naabrimeest, just seda veidramat, seda, kes vaatab juhmilt maha, seda, kes vaatab sinust mööda, seda, kes ei ütle sulle tere, seda, kes on pisut eemal, seda, kes sind kardab, seda, keda sa ise kardad, empaatiavõimega? Hoolimisega? Meest, kes sinust seksuaalselt pole huvitatud hooliva tähelepanelikkusega, kui oled endaga pahuksis, kui ainus, mis sulle endast enam-vähem tähtsa ja vajaliku inimese teeb, on tema nn tähelepanu? Sellel filmil on lugu, selles filmis on valu, selles filmis on ebamugavust, aga eelkõige üks atraktiivne meestegelane, kes ei käitu atraktiivselt, kellele ei kuulu kogu maailm, kes justkui pageks millegi eest, kellest me ei saa aru, enne kui me saame teada, miks ta selline on.

Kõik kiidavad Casey Afflecki rollisooritust - mina ei oska temast midagi arvata - temas meenutab miski mu taimetoitlasest sõpra. Peenelt ebamugav tegelane, kes hea meelega manustaks vaid kõige läbimõeldumaid toite, mitte aga vorsti. Ja Affleck ongi eraelus vegan, tänu oma Joaquin Phoenixi õest eksnaisele. Võib-olla samamoodi kui oma toitu jälgib Affleck oma hingamist, liikumist, naha kurde, silmade pilgutamist. Ma ei tea. Igal juhul kõik räägivad sellest, kuidas nad hoolivad tema mängitud tegelaskujust, kuidas nad on puudutatud filmist. Veider on see, et kui me päriselus kohtame kedagi, kes tõesti vajab abi, ei oska me temaga midagi pihta hakata. Ega keegi ei oskagi Lee Chandleriga, see Afflecki mängitu, miskit teha. Ta on ringikõndiv vari inimesest. Ilus inimene, kellele on kaduvus näkku kirjutatud.

24 jaanuar 2017

Metsik puhkepaus

Maria oleks liigsest magamisest lamatised saanud, villid jalutamisest või käsitööst. Ta ei tahtnud. Maria oli liiga armas tüdruk, et tegelda asjadega, mis tegid haiget. Eelkõige liikumisega, liigse magamise, vaikusega, lärmakusega. Ta läks tänavale istuma, umbes nagu vanaprouad, pikkades lillelistes kleitides, imeliste suurte siniste silmadega, mida tõmbasid väiksemaks pisikesed kortsud silmade ümber. Kui Maria oma pika helesinise kollaste mummudega, peaaegu muusikalivärvilise kleidiga Vabaduse platsil istus, astus talle ligi üleni mustas, kõhetu sokuhabemega mees. Maria unustas ära, et ta on kakskümmend viis ja ta meeldib meestele ja nad hakkavadki talle külge lööma, jättes kõrvale temast mitte kaugel asuvad mõnusad memmed, kelle juttu oli naljakalt armas pealt kuulata.

"Ja Marko, oh Marko, mis tal küll seljas oli!" Jutt käis muidugi Marko Reikopist, kes kandis Barack Obamaga kokku saades väga ontlikku vesti. Neid jutte oli igal lõunal väga tore kuulamas käia, täpselt siis, sai lõunapausiks välja lipsata hiigelhoonest ja kuulatada, kõrvad lõpuni täis nii linnamüra, kui kummastavalt ilusaid ja vapraid daame, keda keegi peale tema, Maria ei märganud.

Huvitav, kas Marial tuleb pensioniiga, võib peab ta elu lõpuni riigile kasulikku tööd tegema, et saada lõuna ajal pooleks tunniks tuvisid passida. Mees haises õlle ja veel millegi järele, mis ilmselt oli liköör? Kõvasti läbi hakitud aaloe segatud kokku kakao ja kuuma šokolaadiga. Meest vaadates ootas Maria , millal ta vanaks saab, millal ta lakkab ihaldamast ilusamaid kleite, vaimustavamaid inimesi, kui need, kes ta ümber olid. Isegi see aaloe, šokolaadi ja õlle järele haisev töll või tönn, nagu mõnes kihnu jõululoost sissekaranud sokupäine poiss, ajas teda mingis mõttes uudishimulikuks, võib-olla isegi kihevile.

Maria hoidis ennast tagasi. Nii nagu inimesed ikka, kui nad kohtuvad omaenda ebamugavustundega, mis  on märk võimalikkusest veel mugavamalt ennast tunda. Ta teadis, et talle ei meeldi liigsed tunded, liigne huvitatus - no ei meeldinudki. Talle meeldisid vaikused ja jälgimised keset päeva. Kaugus inimestest, kes temalt kohvi ja saiakesi ostsid, kaugus temast endastki, tema kunagistest unistustest saada luuletajaks või lauljaks või pikkade täiuslike mustritega sallide kudujaks. Täiuslikud mustrid olid elus tähtsad: see tähendas kindlaid söögiaegu, kindlaid tööaegu, kindlaid uinumismomente, kindlaid istumishetki, kindlaid ootamisrütme, see oli nagu elujooga või elusall või elukangas, millesse ta kogus täiuslikke vaikusehetki, kus ei pidanud mitte millegi peale mõtlema. Ja praegu - tal oli see peaaegu saavutatud.

Marko Reikop ja see õlle-aaloe-järele haisev härra ja vaikus. Nad kudusid teineteisesse lugusid, mille olemasolust Maria ei teadnud. Vanatädide lemmikmees, kes riietub süsimustadesse riietesse, kortsuliste näovagudega, aaloe-õlle järele lõhnavasse kellessegi eikuskilt.

"Kule, suitsu on vä?" küsib see sokutaoline aaloe-õllelõhnaline olend. "Sa oled seda nägu, et võiks olla. Sa justkui otsid metsikut puhkepausi, et mitte olla."

Maria tahtis teda ignoreerida. Ta pööras selja. Ta vaatas huvitatult tuvisid, vabaduse risti, hiigelplaate jalge all. Ainult mitte aaloe järele lõhnavat meest. Ainult mitte toda.

"Do you speak English?" küsib sokkmees veel hullema aktsendiga inglise keeles kui Maria vanaema. Kas ta rääkis inglise keelt? Kas keegi tegelikult rääkis inglise keelt? Või saksa keelt? Või vene keelt? Või üldse? Kas keegi saab isegi emakeeles enda kõrval olevasti inimesest aru? Maria tahtis tööle tagasi minna. Kindlasti teda igatseti seal. Nii nagu ikka igatsetakse keskpäeval taga lõuna ajal supi ettekandjat, taldriku äraviijat, kassiiri. Hädavajadusest - teadmatusest, mida oma eluga peale hakata, teadmata, mida endaga selles elus pihta hakata, sest söök pidi olema kütus. Ja keegi pidi selle kütuse meile sisse söötma. Nii lihtsalt oli.

"SmokePlease, smoke! I need smoke!"

Suitsu, aaloe-sokuhabemega mees vajas hädasti suitsu.

Maria ajas silmad pärani ja vaatas veelkord meest. Ta võttis oma kotikese ja jalutas ära, vaadates paremale-vasemale. Naine isegi vajas suitsukatet sellesama sokuhabeme eest. 

21 jaanuar 2017

Sõprusest

Eile käisime vaatamas "La La Landi". Minu jaoks oli see üks võrratu tants, millesse sumbuda. Elukaaslane tabas ära mingi läila noodi, kuhu sisse oli otsekui kummutatud mingi peaaegu kohustuslik armastuslugu. Võib-olla oleks ma suudlemata jätnud nii mõnegi mehe, enne elukaaslast, kui oleksin teadnud, et armastuslugu pole kohustuslik. Suudlemine minu jaoks tähendab armastuslugu. Kui keegi ikka topib oma keele minu suhu, siis pole midagi teha, oleme armastusloos, mitte sõpruses. Ja võib-olla mõnikord pole üldse vaja armastuslugu, et oleks nunnu ja armas ja tore olla. Isegi natuke võib käest kinni hoida. Jaa-jaa. Aga armas on. Lihtsalt armas on. Ja võib-olla minu jaoks metsikult ilus Emma Stone, selle läbipaistva näo ja suurte silmadega, mis oma värvis varieeruvad kleitide-kampsunitega, mis Stone´ile selga pandud, ja tulevad otseselt esile nii suuruses, helkivuses, kui ka ilus. Võib-olla tasub mõnikord mitte haarata, kellegi käpast kinni nii tugevalt, et too sind suudlema peaks. Ma ei tea. Ma ise olen mittehaaranud ja niimoodi leidnud väga häid ja tublisid kaaslasi, kellele meeldib teatud eraklikkus ja omaetteolu, kes aga sellest kõigest hoolimata on tähtsad ja ilusad inimesed minu jaoks. Võib-olla oleks saanud selle filmi sisse panna - selle kärtsaka plika, kes käib vaikselt väljas toreda ujeda enesekindla omastarust geniaalse poisiga, ja ei suudle teda. Ei tule selle pealegi ja ei põe sellepärast, sest maailmas on nii palju põnevamat teha kui suudelda oma head armastusväärset sõpra, kellega on leitud üks põnev läbikäidav teelõik. Võib-olla peaks rohkem tegema lugusid sõprusest. Peaks. Peaks. Ausõna.