06 september 2016

Et ainult asjad oleks vanamoodi

Mul on käsil asjalik nädal. Ses mõttes, et töö juures on nii palju inimesi. Kõigile tuli korraga meelde - et mismoodi kooliga peaks tegelema, inglise või saksa keelt õpetama. Ikka niimoodi siuh ja terve ilm on neid täis. Suurte summade ja vähemsuurte summadega. Kõik kohal ja natuke õnnelikud, natuke õnnetud. Lihtsalt. Nii see käib mõnikord või siis teisiti. Hambad teevad haiget. Meel on pisut mõru. Aga samas on kuidagi imeline ka olla.

Pühapäeval olimeTartus. Sõime üsna jubedaid ja kalleid pannukaid Creppis, mille me tagaselga tasakesti kräpiks ristisime. Üldiselt käisime ASAPi konverentsil ja üle pika aja oli mul selline tunne, et ikka hea on, kui mu tuttavate hulka kuuluvad kirjandusteadlased. Vaimutoit - on parim toit, mis hinge alla saada. Käib nagu kõikide teiste toitude manu ja teeb meele heaks.

Berk Vaher rääkis kummituslikest hologrammidest, kes kujutasid endast surnud staare. Ja selle peale nagu ei tulekski, enne kui ei näe reaalselt mingeid tegelasi kuskil ees kekslemas, et nad nagu ei peaks seal olema. Miskipärast nad on. Miskipärast ihaldavad inimesed - mitte ainult raha, vaid tõenäoliselt ka mingi metsikul endale isegi mõistmatul põhjusel vanu häid aegu tagasi. Aga vanad head ajad? Mis need on? Lisaks retrokleitidele, mis võib endale selga ajada ja millest võib uskuda, et ohkuitore on, ohkuitore on, saab jällegi teha asju ja olla asju, neid vanu pärlendavaid vanaema kleite ja eluolu.
Saab. Saab. Samas tegelikult tahaks, et asjad oleks nüüd. Mina tahaks.

Põhjus, miks mulle meeldib ja meeldis raamatupoest töötada, ongi see läbi veenide ja aju ja käte ja jalgade sibav nüüdsus. Muidugi on tore Viktor Tsoid aegaajalt kuulata või hra Freddyt või hoopistükkis minu lemmikmeest Joy Divisionist, Ian Curtist. Aga see päris päris päris - mis sisse tuleb ja rahmeldab, ei ole mitte Joy Division või Tsoi - vaid ikka see nüüdne, see, mis räägib päriselt päriselt sellest, mis meie ümber toimub. Ma ei teagi, mis ma teeks, kui keegi kutsuks mind Marilyn Monroe kontserdile - kõige hullem on see, et ma ilmselt lähekski. Ikkagi maailmakuulus staar. Või Tsoi hologrammiesinemisele. Läheks ka.

Mis see on, mis meid sunnib nii tihti vaatama mingisuguse veidra, lause haleda meelega enda
minevikku ja mõtlema, et äkki nüüd saab sinna tagasi. Kuigi viimasel ajal pole ma tegelenud tagasitahtmisega. Pole kuhugi tahta. Isegi tulevikku mitte. Kuidagi tahaks mind ümbritsevaga toime tulla. Tahaks tahaks. Ja ilmselt - ka nende tegelastega toime tulemine, keda meedia produtseerib selleks, et me oskaksime oma maailmas asju lahata (kasvõi see süürialasest poisike, kelle pilti piisavalt näidati, et tunneksime end süüdi ja halvasti) või kellest/millest meedia ei räägi. (Mu isa näiteks teatas, et alati, kui meedia räägib mingitest homodest, siis ta ei räägi normaalsetest inimestest, kellel on lapsed)

Ma tahan toime tulla nii mind ümbritsevate kui ka omaenda väiklustega.

ASAPi teine põnev seletaja tuli Charlestoni linnast Lõuna-Carolinast ja rääkis Charlestoni majatüübist, mis muide oli kokku pandud aafrika, indiaani ja euroopa pärandist. Selles kõiges oli oma ilu ja mis seal salata - ka valu, kui kogu pärandit peetakse/peeti Valge Inglasest MeesGeeniuse looduks. Aga nii ei saa ju. Ega Nathaniel R. Walker ka ei saanud, sest ta ju teadis. Koduseks teebki ühe koha - mitte see, et seal on teatud tüüpi olemine, vaid see, et see sulandub endasse kõiki sealelavaid inimesi  - see on siis, et isegi mu väike armas Võru linn, mis koosneb kohatistest vene pitsidest ja juugendlikust vanast postimajast, mis praeguseks on ehitatud imekenaks Georgi hotelliks, on kokku pandud paljudest erinevatest kultuurilistest teadmistest ja inimestest, kes tulevad oma kodukogemusega linna looma. See on ilus, see on võimas, see on meeliülendav kogemus, kui kohtuda sulandatud materjalide, rütmide, mustrite, eelnevate elukogemuste, inimeste suhtlemisharjumustega. See kõik on natuke kinni urbanistikas ja kõige ilmselgemas oskuses jälgida inimesi ja ennast. Kõike seda aga ei saa teha ainult valge mees (sel poleks mõtetki) - seda tuleb jagada - sest kohakogemus seisneb selle koha jagamisoskuses, mis ilmselt tuleb mõnel paremini välja kui teisel.

*
Ahjaa - mu esimene venekeelne prantsuse keele loeng oli tore. Sain teada (seda, mida ma juba ammu teadsin), et gai tähendab lisaks lõbusale ka geid. Ja õpetajal oli sellest piinlik rääkida, teatas veel, et kui on lõbus olla, siis ei ole mõistlik seda sõna kasutada, selleks on teised. Muidu mõeldakse, et oledki - gei.

Kommentaare ei ole: