Kui elule jääb ette liiga palju sõnu või lubadusi või vandeid, siis tunned ennast vangistatuna? Hoituna? Turvaliselt? Ma tegelikult ei tea. Ma olen sealsamas - selles peenikeses ja tabavas hetkes, kus maailm teeb mu natuke rohkem lahti mu enese hirmudele ja ihadele. Ta paneb mind mõtlema. Mõtlema paratamatusele ja üksindusele. Mõnikord me sünnime - ja ometi sünnime isegi kaksikutena päris üksi. Hingame esimest korda esimese või teise lapsena õhku. Aeg libiseb meisse - ja jääb. Inimesed meie ümber on nagu turmtuled. Hääd ja halvad - ühendustega ja ilma. Mõjuvad vabandustena ja vabadustena - oleneb mispidi me neid nägema õpime. Jah, ta võib vabalt olla nõme. Tal võib vabalt olla õnne. Jah, tal oli seekord õnne, see vabandab ta õnnestumisi. Jah, aga tavaliselt ta pole nii nõme. Jah, aga ta pole tegelikult halb inimene, missiis et rassist, ikkagi mu isa, mu vanaisa, mu õnnetu või õnnelik vend. Me õpime elama, nii nagu elatakse häädes filmides, vaikides ja ilusates kaadrites, kus õhulised roosad pilved räägivad teismelise plika hirmudest ja ahastustest vahuse mere taustal. Jah, aga me tegelikult ei tea, kust tuleb see tung olla kellegagi lõpuni või lõputult või lõpuga koos. Või kellegagi lihtsalt nii, lihtsalt natuke, lihtsalt selleks, et vaigistada oma kurbust või üksindust või metsikut iha, mis kasvab välja kord niuetst, kord mingitest veidratest olukordadest, kuhu inimesed satuvad. Koos. Olgu see mingi reis või mingi töö või veel midagi. Olgu see nüüd või olgu see homme. Olgu see nii või olgu see naa. Miks me ikkagi leiame, et meil on vaja vabadust olla kellegi/millegi vangis või kellegi oma? Teisiti lihtsalt ei saa. Rahu tuleb kellegi soojast ihust. Tal on tavaliselt silmad ja suu ja mingi pöörane oskus olla üksainus siin ilma pääl, kellega võib, kellele võib, keda võib, kellest võib, kes on. Ja ega need teised sealjuures olemata saa - nad ei muutu kivideks ega seinaks, vaid nad on seal. Neid võib ka, lihtsalt sellepärast, et nad on samasugused põnevad ja ilusad inimesed. Lihtsalt vähem minu inimesed, aga minu inimesteks saadakse ju aegamisi ja tundlemisi ja hingamisi ja käimisi ja filmi vahtimisi ja koosolemisi - me lihtsalt mõnikord ei saa aru, et kõik on äärmiselt primitiivne. Et minu inimesed või meie inimesed pole nahavärv ega ka mitte eesti keel (see perfektne), vaid tavaliselt on see koosolemisi tekkiv maailm. Ehk isegi väljaspool ekraani, ehk isegi väljaspool karjet, et mina tean inimesi.
Ei tea.
Kui pole päriselt julgenud.
Siis ausõna - ei tea.
Tingimisi ka mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar