On imelisi asju, mida meile ikka meeldib öelda. Oma naistele, oma kassidele, oma koertele, kõikidele-kõikidele-kõikidele. Ole paksem! Ole peenem! Ole! Ole! Nagu oleks see mõni härjavõitlus või midagi. Aga näe, ei ole! Elu on kõikide viperuste ja väiksemate viperuste saatel - saame korraga teada, et ei olee! Oled nii, nagu oled. Paks, peenike, hullumeelselt tark, totakalt ninatark, enesekeskne, teistekeskne - vahet ju tegelikult pole.
Kui woolfikad jagasid õnnetut Kate Winsleti, kelle näiteringijuht oli öelnud talle, et jah, ta võib mängida kõiki pakse tüdrukuid ja sellega ongi tema anne saavutanud oma tõelise maksimumi, siis ta ei jätnud jonni. Mõnikord on nii, et me oleme oma vanemate meelest paksud, lühikesed, inetud - aga enda meelest - noh, meil tegelikult pole probleemi, see ei huvita meid. Mina olen kõhn, veider tüdruk või siis nüüd tuleks juba öelda Naine. Ilma igasuguste keskmiste ja vähemkeskmiste sõnadeta. Ja ma hakkan sellega alles nüüd kuidagi sina peale saama. Ainus, millega on mul natuke raske sina peale saada on minu raamatud, neid on nii palju ja kõiki tahaks korraga lugeda. Kõige sisse minna ja jääda. Samas jälle tahaks jalutada. Metsikult. Üksi ja kaksi ja igatepidi ja moodi. Näha.
Eelmisel nädalal käisime jõesigu kaemas. Nii nunnud olid, et süda jättis lööke vahele. Elukaaslasele meeldisid aga marmosettahvid, kelle nunnusus minu jaoks küll nüüd midagi sellist polnud, et tahaks omada seda looma. Ta polnud üldse nii efektne, nagu jõesiga oma oranžika selja ja kummalise sõjamaalingulise näoga, millesse on pandud teatud väärikust, mida leiab nii harva nii inimestes kui ka loomades. Nad muide kaklevad isegi leoparditega, et kaitsta jõepõrsaid. Nigeeriast pärit uhked ja väga nunnud loomad. Aga pärast seda, kui me koju tulime ja ma juutuubitasin marmosette, siis hakkas mul päriselt paha. Inimestest, ahvidest, lemmikloomandusest üldse. Efektne jõesiga ja mina keset Tallinna tänavat või siis Lagost ei kõlanud minu peas sugugi mitte enam nii ilusasti. Esiteks - ma ei oskaks tollele õnnetule efektsele loomale sellist niiskust ja liiva igal aastaajal pakkuda, nagu tal oma kodukandis Nigeri kaldal pakutakse. Teiseks aga ei saaks ma endale kunagi lubada jõepõrsaks muutumist, et tal oleks parem minuga suhelda ja suhestuda. Jah, mõned oranžid riided on mul kapis ja kui ei ole, siis tekitan, aga see päris päris jõekuldi haaremisse kuulumine või jõepõrsa tegemine jõeemisele või kasvõi jõesealik suhestumine teise jõeseaga - oleks tal vägagi olematu.
Marmosettidest oli eraldi saadegi tehtud. See, kuidas inimesed sõna otseses mõttes varastasid emalt imiku - kolmepäevase. Ja pidasid seda täiesti normaalseks tegevuseks. Nii nagu polekski midagi juhtunud. Ohjah. Mis tunne oleks lugupeetud nooremal, kui keegi tuleks ja võtaks tema äsjasündinu temalt ära. Ma saan aru, et arvatakse, et loomadel pole tundeid. Ja mida varem lahutada emast pisike, seda kindlamalt on ta kellegi teise poju/tüteri. Aga selles pole ju küsimus! Ebakindlushood seoses varase ema lahkumisega ei lakka kunagi olemast. Nad tekivad ja kaovad - tekitavad mõistlikke ja vähemmõistlikke olukordi. Neil on oma triksterlik viis - varem või hiljem väga kõvasti maksma minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar