Ma ei tea, kaua mul see kihutamine aega võtab. Kaugele või lähedale ma jõuan endale või keelele või vaikusele keele sees. Võib-olla tuleb keele oskamisega ka kuskilt välja keeles peituv vaikus, mis pimestab niivõrd, et midagi muud ei jää üle kui vohavalt ennast pidevalt väljendada. Siis kui minnakse peole, siis kui ollakse kodus, siis kui käiakse pissil, siis kui hooratakse ühel suvalisel üritusel ühe suvalise tüübiga, kellega võiks, aga tegelikult, seda teab miskipärast nii tüüp, kui ka hunnik teisi inimesi, ei või, ei saa, ei tohi. Nii ongi. Litsalt mõnikord läheb see meelest, mida täpselt ei või, ei saa, ei tohi. Sõnad mattuvad teiste sõnade alla, inimesed teiste inimeste alla, emotsioonid lükkavad ühed välja võtavad teised ette, ja nii kogu elu. Nii kogu aeg. Nii lõpmatus koguses. Mõnikord - peatumatuses - juhtub pimedaid imesid.
Ühest otsusest anda võimalus kellelegi - oli see või ma ise - sünnib uusi võimalusi või siis võimatusi. Ja nii kogu elu - samamoodi on vist keelega või uute asjadega, mida ma õpin või jätan õppimata.
Igal juhul on põnev.
See on ka põnev:
10 kurikuulsat raamatut 2015 La Figaro järgi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar