31 mai 2016

Iibetõstmise meetodid otse 1967. aasta Rumeeniast

Kuidas määratleda aega, mis kipub minema - iseendale? Igavusele? Ootusele? Ärevusele?

Seisin seal murul ja mu aeg ei läinud endale. Surusin telefoni oma kõrvale ja kuulasin kutsumist, mis käis kaasas eksistentsiga. Keegi kirjutas luuletuse teemal - noored tahavad olla truud, aga ei saa, vanad tahavad olla truudusetud, aga ei saa. Ma mõistsin seda luuletust kuidagi isemoodi. Sest ikka saad, aga tunne on ikka selline valuline, et äkki siiski saab veel kuidagi. Mida?

Loen praegu Margo Rejimeri "Bukaresti" ja hirmus hakkab. Lugesin rannas ka. Tõmbasin oma kleidi natuke seljast ja katsusin päevituda. Kuhugi peab see päike ju kinni ka jääma, jäägu siis vähemasti säärtesse või kõhtu või reitele. Nii nagu Bukaresti koerad võivad kinni jääda - säärtesse, reitele, kõhtu, näkku, arterisse. Muide varjupaigast on neid ikka üsna hirmus võtta, aga Bukarestis pole ju isegi varjupaiku - vähemasti Margo jutu järgi. Koerad on. Tänaval on. Isegi Brigitte Bardot oli koos viiesaja tuhande euroga, et õnnetud loomi steriliseerida. Aga koerad jäid ikkagi tänavale - Jaapani ärimeeste artereid taga otsima. Keegi peab ju seda tegema.

Ja keset seda koertehullust astub ligi see vaene mees, kes tahab tutvuda. Ma vastan kategooriliselt ja üsna ebaseltskondlikult, et ma loen, tema küsib, et kas ma õpin keelt. Ei, ma loen, vastan ma veelgi kategoorilisemalt. Vabandust, aga ma tutvun hetkel Rejimeri Bukarestiga. Ja mul on tegelikult väga väga tore kaaslane, kellega ma juba tutvusin, ütleme aasta tagasi. Jaa-jaa. Teie olete ka tore mees kindlasti. Viimast kolme lauset ma ei ütle. Ma ei leia põhjust, miks ma peaks tutvuma lisaks Bukarestile veel ühe mehega. Ja ometi tunnen ma ennast temaga mitte suheldes kuidagi süüdi. Nagu oleks - ebaviisakaks hakanud. Aga jah, kellel on, sellele antakse juurde. Kellel pole, sellelt võetakse see viimanegi ära. Nõnda oli Markuse evangeeliumis 4. peatükis kirjas.

Ja enne seda loen Margo Rejmeri üksikasjalikku kirjeldust - rasestusvastaste vahendite puudumisest, mis külvab rohkem õudust, kui mõni muu asi siin ilmas. Miskisel imelikul põhjusel tuleb Simone de Beauvoiri "Teine sugupool" meelde. Naine, kes hirmutab, naine, kelle kohus on sünnitada, naine, kes meenutab mehele kogu aeg, kui halb mees on. Naine. Ja olukorras, kus õnnetu naine ei saa isegi selle üle otsustada, mis saab, millised lapsed sünnivad, mismoodi naine sünnitab tema lapsi, on naine kõige kohutavam asi, mis sinuga juhtuda saab, mees.

Niiet ekrelastel soovitaks sügavalt mõelda, et kuidas ja mismoodi me seda iivet tõstame.

Kommentaare ei ole: