Ma tean küll, et mulle mõnikord imponeerib väga vihaseks naiseks olemine. Lihtsalt - nii on viimasel ajal välja kujunenud. Samas. Olgem nüüd päris ausalt. See ei sobi mulle alati. Räägin ma isaga või isast. Räägin ma tööl käimisest või tööst. Mida vanemaks ma saan, seda kriitilisemaks asjad lähevad. Ja mitte need asjad, mida teised teevad, vaid need, mis ma ise tegemata jätan. Ja alati ei saa oodata õpetajat või õpetajannat kuskilt nurga tagant välja jooksma, et ta ütleks, mis edasi teha. Iseasi on muidugi ka see, kas mulle tuleks seda õpetajat kuulates selguse hetk - kas mina, Katrina Helstein, sündinud 1984. aastal saaks päriselt aru, mis ma päriselt tegema peaks.
Mul on siiani meeles - see veider tunne, magistratuuri ajal, et ma ei saa aru, mida inimesed minust tahavad, või kõige hullem, mida ma ise endalt tahtma peaks. Ja vastus sellele on üsna konkreetne, mu isa, mu tookordne õppejõud, kellele ma selle esitasin, vastasid täiesti rahulikult ja endastmõistetavalt - ise pead teadma. Elus ongi nii, et ise peab teadma, mida tahta ja kuidas.
Ma pidasin alati imelikuks neid inimesi, kes tegid oma väikesi töid täie jõu ja sooviga neid hästi teha, seni kuni olin töötanud Kristiine Apollos 2009. aasta viimastel ja 2010. aasta esimestel kuudel. Ja nüüd - asjad on muutunud. Mina olen muutunud. Mina olen kasvanud kolmekümne ühe aastaseks. Mu selja taga on pisut väikseid, pisut tähtsaid, pisut igasuguseid töid. Minu meelest. Ma olen töötanud ajalehekandjana, õpetajana, kohaliku lehe toimetaja-reporterina. Ükski neist ameteist ei olnud minu oma kauem kui neli kuud ja seegi oli üsna hullumeelne lugu, kuidas ma seal nii kaua olla sain.
Ja nüüd ma tunnen seda - midagi jääb realiseerimata, loomata, ja see kõik on seotud hirmuga. Loen Wangari Maathai elulugu, vaatan viimased kaks nädalat tema naeratavat nägu raamatukaanel, libisen läbi oma feisbuki ajajoone, parandan oma peiku motivatsioonikirja, umbes samasuguse häälega nagu minu imearmas Sõnumitooja toimetaja, kui ta oli ette võtnud mõned minu tekstid ja need ümber kirjutas, küsides iga mõne aja tagant, et mida see poliitik siis ikkagi rääkis ja kuulates mu naiivset hämaloba ja nõudes, et ma pean uuesti poliitikuga rääkima, et aru saada, mis ikkagi juhtus.
Ühesõnaga ma tunnen, et midagi on kuskil tegemata jäänud, aga mis. See on nüüd hea küsimus.
Põhjani minek ongi kõige raskem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar