Onu Aare, Joanna Kalmi "Igaüks tantsib omaenda tantsu", poolitatud aeg

Mõtlen, et mismoodi mina kirjutaks oma suguvõsa luuserist, kui mu ema-isa on eesti kuulsaimad nukuteatri näitlejad, kui ma isegi olen, kui mu lapsed on. Mõtlen, mõtlen, mõtlen. Kuidas kirja panna seda pidevat heitlust mittemillegi tegemise ja teiste ärakasutamise vahel? Kuidas panna kirja neid lõputuid töökohti öövalvuritena? Kuidas neist lavale jätta - tõelist karakterit või selle puudumist? Oleneb mispidi onu Aaret vaadata. Ja mispidi vaatab teda üks kuulsamaid näitlejaid? Põnev ühesõnaga on mõelda. See, mis Draamateatri laval toimus - jäi natuke segaseks. Ses mõttes karakterit ei olnud. Ei ühtpidi ega teistpidi. Oli ainult igavesti taluseinale kirjutatav romaan - elulugu. Armastav õde? Põlastav õemees? Hunnikus inimesi, kes muudkui kasvatavad, õpetavad, teevad, aga tema ise ei tee? Mina isegi meenutan onu Aaret! Aga ikkagi on midagi puudu. Nii minus, kui ka Draamateatri näidendis "Onu Aare". Mingisugune lõputu - samasuguste stseenide jada, mis tavaliselt iseloomustabki natuke luusereid. Selline pisut hüsteeriline püüd olla ühes harjumuspärases asendis. Selles on minu meelest isegi midagi nunnut - seda on võimalik isegi näha omamoodi ilusana. Aga noh. Ei tea ju.

*
Joanna Kalm "Välketendus" oli kummaliselt ilus. Ses mõttes, et miski selles meenutas päriselt maailma, mis toimib. Maailma, kus igaüks tantsib oma tantsu. Kõike seda saab kindlasti võimendada ja paremini teha, aga minule meeldis mõte sellest, kuidas igaüks tantsib oma tantsu ise.

Ja minu ema tantsis Peterburis 1970ndatel. 

*
Aeg keeras ennast öösiti kokku. Ivari ootas midagi. Elementaarset ja igavest - juba vast tollest päevast saati, kui sündis ta väike õde. Oli päevi, mis olid enne õde, ja nüüd olid päevad, mis tulid pärast õde. Need olid erilised mõlemad, aga ometi oli aeg hakitud. See väike siuts - nagu isa teda kutsus. Ema oli lihtsalt väsinud. Kogu aeg - väsinud. Mõnikord mõtles - Ivari, et kuidas ta üldse Siutsu sünnitada oli tahtnud. Viimased kümme aastat oli ilma õetagi hakkama saadud, aga näe, nüüd korraga, õde. Väike, kõikide sugulaste meelest, imeilus, siuts. 

Ivari ootas ema tagasi. Ootas juba viimased kolm aastat. Ema ja isa - sellest õemaaniast, mille sisse nad sattunud olid. Ema ütles, et ega ta enam ei oodanudki, et sünnib. Aga näe - sündis. Lapsed ikka sünnivad. Aga kus oli tema aeg. Ivari imestas, et kuidas ema andis aja õele, aga lakkas aega andmast temale. Miks? Kuidas? Kes selles süüdi oli, et õde sündis.