24 märts 2016

Luuletusi ja kartmatute pidusaal

*
ma püüdsin 
kirjutada 
luuletusi lilledest
ja ikka tuli sinust
sa vaikne
kevadsüttimise nägu,
lumikellukene,
kes annad lootust

*
Sa peaga vastu
endaksolemise 
müüri taod.
Kas aeg siis pole ilus?
me kahekesti aeglaselt
ta sisse kao.
Sa oled natukene
liiga hea
ja mina pirts.
Sa keerad pläru
ja mina sääri
sukkadesse.
Me peatume 
ja hetk
kaob meelde.

*
Kartmatute pidusaal oli eilne reisiõhtu Mustas Laes. Nii hea oli Veronikat näha. Nii hea oli seal üle pika aja käia. Asjad viivad ikka rahunemiseni, ehk isegi rahuni, mis hõlmab mõneks ajaks terve maailma, lõikub lihast ja luust sisse - nagu mõni deemon või hea eelmise sajandi vaarema vaim, kes hoiab. Jaa-jaa - te jalutage läbi 40 000 kilomeetrit. Jaa-jaa - te sõitke bussiga läbi Aafrikasse ja Lõuna-Ameerikasse takkaotsa. Jaa-jaa - istuge mootorrattale ja võtke naine kaasa, sõitke läbi 170 000 kilomeetrit. Jaa-jaa. Ilma selleta ei saa.

Kommentaare ei ole: