Head need asjad ei ole, eksole, kui lähed teatrisse ja tahad lavale ronida ja natuke õiendada - mitte sellepärast, et lavastus kohutav oleks, ooei, lavastus on tore, inimesed on toredad, kes selle tegid, ja koleiroonilised ja koleausad ja koleantisiirad, ei mingit uussiirust. "Hipsteri surmast" räägin ma, eksole. Lihtsalt kamp üsna lolle ja enesekeskseid inimesi, nii nagu päriselus mõnikord on. Ega ma ka ju. Ma ei saa ju öelda, et oleksin midagi muud kui üks üleõppinud, viimased seitse aastat üleoodanud geniaalset mõttesähvatust ja üleolnud. Nii see käib. Neli perversselt šovinistlikku meest ja üks imeilus naine, kes võtab vee ja uhab selle endale näkku, rindadele, juustele. Kellesse armutakse. Mu kaaslane teatab nagu muuseas, et ma võtan toda kuidagi isiklikult. Aga võtangi. Mõni aeg tagasi sain üle pika aja kokku mehega, kes tahtis mu seksuaalpartneriks hakata ja kui see oli raskendatud, siis teatas ta mulle, et ma olen frigiidne, lesbi ja nii edasi.
Tore on, eksole. Kogu sellest jutust on möödas - kaheksa aastat. Mehel on kaks imelist tütart ühe imelise eesti naisega kaugel maal. Ja tal on midagi minuga kuidagi siiski pooleli jäänud. Mitte emotsionaalselt - vaid ratsionaalselt. Ära kunagi ütle ühelegi naisele, et ta on frigiidne - küsi, mida kuradit sa tast tegelikult tahad ja mida tema tahab ja kuidas. Ja kui see ei ole kahepoolne tahtmine, siis keri oma kuradi aju kokku ja unusta ära. Ta ei ole su tüdruk. Ja ta ei hakka selleks kunagi. See ei tee temast frigiidset ega ka mitte lesbit. Aga jah. Sellised mehed tulid meelde - kui ma lavastust vaatasin. Ja naljakas oli. Vihane oli. Nii vihane, et hirmutas. Endiselt olen nõus Heleni Mirreni lausega, et kui mul kunagi lapsed sünnivad, siis esimene asi, mis ma neile õpetan, on nõmedates olukordades nõmedate inimeste persse saatmine. Mõistlik on õppida ei ütlema õigel hetkel, mitte aga panna ennast aina piinlikematesse ja vastikumatesse situatsioonidesse, kus süda pahaks läheb.
Kerttu Moppel on hää. Ma ei ole tema asju näinud, aga mu pea käib ainuüksi lavaltoimuvast ringi - praegugi, ühel hetkel tõusevad mu käed kahele poole mu pead ja ma raputan neid. Lihtsalt selleks, et sellest ebamugavustundest, mida ma tükki kaedes kogen, üle saada. Kunagi olin ma väike tüdruk ja mulle meeldisid poisid rohkem mängusõpradena kui tüdrukud. Nendega juhtus asju. Nendega sai onne ehitada ja lumesõda mängida ja lekat ja mädamuna ja luuramist. Nendega oli kuidagi strateegiliselt palju põnevam kui tüdrukutega. Siis ma kasvasin veel natuke ja ma sain endale väikse õe - kellega oli ilmselt huvitavam kui poistega, sest temaga sai joonistada ja naerda ja rääkida asjadest, millest keegi teine ei teadnud. Igal juhul - olla mitte plikalik plikalik ega ka mitte poisilik poisilik. See oli hea tunne. Miskipärast - just õdede-vendadega tekib see adekvaatne tunne, see soopuudumise tunne, see seksi puudumise tunne, mis on igati loomulik. Võib-olla isegi midagi sellist, millest kirik on rääkinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar