29 jaanuar 2016

Autism, armastus,Künnapu

"Autism in Love" on minu meelest üks ilusamaid asju, mida ma üle pika aja näinud olen. Neli autisti - neli armastuse otsimist. Kolm lugu. Ja seal kuskil vahepeal - täiesti tavaline armastus. Ei pea olema erilise isiksusehäirega, et olla depressioonis sellepärast, et sul pole tööd. Ja midagi sellises filmis tunduski tegelikult täiesti mõistetav ja hirmutav ja reaalne.
Täna sattusime Kunstihoonesse näitusele "Kõik kirjad on armastuskirjad". Hra Gerard Byrne tekitas mitmesuguseid mõtteid. Kuidas võtta armastust? Ses mõttes, et see on mõnes eeskirjas ühekülgselt monogaamne ja rahulik kahe inimese vaheline põlemine (ja mitte väike, vaid üsna suur, üsna ennatlik, üsna kõikehaarav) aga teiselt on see pornostaaride meelest midagi ülimalt mitmelejagatavat, šovinistide ja kapitalistide meelest on nende partner, nagu omandatud diivan või auto, keda/mida ei tohi teiste inimestega jagada (kurat seda teab eksole, kuratsedateab). Igal juhul kapitalistlik armastus (ja ma ilmselt natuke omandihimuliselt, tuleb tunnistada eksole, kogen seda ise ka mõnikord, praegu, vanasti, minevikus, võib-olla tulevikus ka) kujutabki endast kindlalt partnerit, keda nn ülalpidaja võib petta, või partnerit, keda ülalpeetav ei või petta. Ja ometi tekib küsimus, kas... Ja ega sellele tegelikutl päris vastust ei tulegi. Konflikt on alati selles, et ebaõiglusena võib tunduda see peetavate asi. Ja ega ta ongi. Ja ometi kerkib esile küsimus? Petmisest? Pidamisest? Kes? Kuna? Kuidas? Mismoodi? Mispärast? Byrne paneb oma videoinstallatsioonis täitsa kohe mõtlema,eks ole...
Jürgenil oli kaks kõva üritust: ettemäng Maeterlincki "Pimedad" eile ja Vilen Künnapu näitus arhitektuurimuuseumis täna. Künnapu õpetaja Ekas oli Jürgeni isa Raivo Korstnik - ja see oli imeilus, kuidas ta seda nagu muuseas näituse avamisel mainis, Jürgen tegi Künnapust dokumentaali oma õe Maarjaga. Künnapu õpetaja poeg tegi temast videojäädvustuse. Kui see oranžide prilliraamidega arhitekt-kunstnik oma oranžide kingadega sellest avamisel rääkis, siis korraga sain ma aru, et elu on ilus.

Kommentaare ei ole: