Midagi erilist pole juhtunud. Võru. Vanemad. Jalutuskäik ümber Tamula. Minu vana ja lagunev majake. Ja mingi kummaline tunne, et mulle on ikka väga palju antud, mille pärast õnnelik olla. Praegu. Eks see kõik muutu aja jooksul. Ma ise ka - muutu. Surun oma silmakesed kinni ja mõtlen, et äkki on kuskil keegi või miski, mis oleks veel parem.
Sellel nädalal olen lugenud Ulitskaja "Daniel Stein, tõlkija" ja tunnen, kuidas mu aju natuke targemaks saab. Üldiselt ma ei viitsi seda juudivärki - kõikvõimalikes variantides lugeda. Aga seal on see kuidagi inimeseks olemisega seotud. Vaimse teekonnaga enda poole. Ja vaimne teekond kõlab omakorda nagu mingi halb new age loba ja ega ta ongi. Ma ei ütle, et ta pole seda. Lihtsalt mõnikord on see lausa hirmuäratav, kui kummaline on elu lihtsus. Need tekstid on nii hämmastavalt lihtsalt kokku pandud (tegu on kiriromaaniga), et mu pea hakkab ringi käima. Astuks nagu otseselt suhetekeeristesse, mis tegelikult pole pooltki keerised. Armastatakse, vihatakse, loobutakse oma vanematest, loobutakse oma kõigekallimatest sõpradest, sest elu kisub eemale. Nii nagu päriselt. Nii minulgi. Lihtsalt - kõike juhtub. Kõike on.
Hirm on. Vahel on see nii suur, et tahaks võtta telefoni ja öelda, et ära tule, et mina ei tule, et mina ei taha, et ma enam ei ole see, et lõpetame ära, et võib-olla sina võtad kolm asja kokku ja siis me enam ei ole koos ja siis on valus. Hirm on. Ja siis ma hingan sisse ja välja. Võib-olla otsin mõttelise paberkoti, millega oma paanikat ohjata ja lasen asjadel olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar