Elus esimest korda tajun kahepaiksust - tahan ja ei taha korraga - on palju ja vähe korraga. Derrida, Derrida, Derrida - teritas sulge ja seletas surma ja tolle andi, aga andmata jäi viimne sõna.
Kolm Jürgen Rooste luulekogu ja Derrida "Surmaand" suhete seisukohalt - ikka päris tore psühholoogiaõpik või nii. Mõnikord on hirmus, kui õiged võivad mõned valikud olla, või mõned asjad, mis nagu lagipähe kukuvad. Igal juhul "Surma and".
Täna käis poes naine, kes tahtis psühholoogiaraamatu soovitusi. Natuke apollolik olukord. Ausalt. Meeldis. Nendel hetkedel olen oma tausta üle ikka väga uhke, võib isegi öelda enesekindel. Just! Just.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar