29 november 2015

Uhkele vanatädile, eksole

Käisin vanatädil külas. Ja noh - eks ta siis jällegi rääkis sellest, mida ma tegema pean. Soome elama ja rikkale mehele eks ole. Nojah. Vanad uudised. Ma muidugi ütlesin, et jaa-jaa, loomulikult. Ma lihtsalt ei viitsi sellele vanale uhkele Lõvi tähtkujus sündinule öelda, et midavärki. Miks ma peakski! Olen seda juba päris kõvasti inimestele öelnud. Ja mis sest kasu on?
Inimesed vaidlevad kogu aeg millegi pärast. Raha, armastus, rass, seksuaalsus! Kurat sel kõigel pole ju tegelikult mitte miskit tähtsust!
Sain koguni vene-soome vestmiku - Soome minemiseks. 
Aga jah. Vanad asjad. Vanad asjad. Kõike olen kuulnud.

28 november 2015

*

Musta-kollase kirjus Saagim, kes sagis Pöffipeol hundikujukeste tseremoonia poole, mina - vaikne, pikkade juustega. Mõnikord on nii hea olla. Ja nii naljakas olla. Ja nii ilus olla. Ja nii vaba olla. Kõik pakitseb. Kui see kõik jääks ainult nii. Ja igavesti kõlab kuidagi imelikult, aga võiks ju. Võiks. Võiks.

*
Filmi "Troon" stsenarist rääkis, kuidas filmimuusika valmis vähihaige helilooja haigusest hoolimata või just hoolides. Ja nii nad viisidki Lõuna-Koreasse pöffihundi.

25 november 2015

*

Mulle endiselt meeldib taktikaline kaugus teistest inimestest minu ümber. Jaa- jaa. See tekitab õhupuudusetunde. Seisad seal ja ei saa aru miskit. Hing jääb kinni. Meel ka.

Valuläve ületanud ahastus

Unes magasin madalas ja niiskes keldris. Hing jäi kinni. Samas mõnikord tulin sealt välja ja tundsin korraga, et viibin maailmas, mis mind hoiab, kaitseb, loob. Õhtul istusin enne magamaminekut arvuti taha, ikka unes eksole, sealsamas oma voodikesel, kuskil kaugel kaugel Aasias või Kesk-Ameerikas. Kirjutasin oma arvamisi arvutisse. Emotsioon oli sama või pisut teistsugune, kui eilses Lõuna-Korea filmis "Troon", loovust ei tohi alla suruda sunniga õppida. Õppimises endas peaks loovus olema. 
Ma ei ole tükk aega niimoodi lahinal nutnud. Ja tundnud, kuidas maailm minu ümber kokku kuivab, kuidas inimesed minu ümber, mind ei mõista, kuidas ma tahaks tappa seda kõige suuremat mittemõistjat - oma isa. Kroonprints Sado - sai endale selle nime pärast surma - pärast seda, kui ta isa kuningas Yeongjo ta surnuks lasi näljutada. Ahjaa - eile viibisime koos korea printsiga riisikastis - 8 päeva järjest, veeta, söögita. Mõnikord ma imestan, kui täpselt võib edasi anda inimeste kõige suuremat hirmu - elusolemise ees - suhtlemise ees. Kuidas lahkuda ettenähtud kohast ja muutuda kellekski muuks? Kuidas saada vabaks kinnistunud karmi kuninga rollist ja päriselt rääkida oma pojaga, keda sa nagu armastaksid? Armastaksid? Mitte ainult sellepärast, et ta on õppinud, õppinud, õppinud - nagu rääkis Lenin. 
Miskipärast tuli kroonprintsi kaedes ette hoopis miski muu. Tuli ette biitnike põlvkond. Need - toredad teismelised, kes kasvavad üles teadmisega, et nemad enam kunagi sõtta ei lähe. Ja ometi lähevad, Vietnami, Afganistani. Igale poole. Sest peab.

Mässaja ühesõnaga. Tema poeg mässas oma näljutatud isa eest edasi. Vastas oma vanaisale, et ta võib oma vanaema ees, kelle kuningas Yeongjo, tema vanaissa kurtisaani pärast eemale oli tõuganud ja konkubiiniks määranud, nii palju kummardada kui tahab, sest juba Konfutsius oli öelnud. 
"Ma võin sinu ees ka tuhat korda kummardada, kui tahan - kombed pole tähtsad. Tähtis on inimene. Tähtis on minu vanaema, kes on minu kuninganna." 

Üldiselt olen nõus - Suure Pärijaga - Sado pojaga - Yeongjo pojapojaga. 

23 november 2015

Ka naisel võib olla keskeakriis - Farshbafi teab rääkida

Eile käisin jälle - Pöffikat vaatamas. Tore oli. Pöffiga on sellised lood, et režissööri või näitlejatega intervjuud-küsimustevoorud seal lõpus - tähendab päris tihti loomisekogemust ennast. Eile, kui Morteza Farshbafi "Laviin" - ilusate ja mõjusate, kuid kohati siiski mittemidagiütlevate kaadritega - ühele poole sai, seisis meie ees ülientusiastlik stsenarist-režissöör ja jutustas, kuidas ta selle peale tulnud oli, et luua film naisest ja tema kriitilisest keskeast. Huvitav, huvitav - me kõik mõtlesime, et ainult meestel tekib see veider olukord kuskil viiekümnendates, kus nad tunnevad ennast ebamugavalt ja valesti, kus nad otsivad nooremate naiste seltskonda, kus nad polegi NII tähtsad, kui nad võiks olla või vastupidi, nad on nii tähtsaks saanud, et nende naine ei rahulda enam nende vajadusi. Aga ei pöördeline-murdeline iga on see ka naiste jaoks ja põnev on see iraani tõenäoliselt homoseksuaalist režissööri puhul, et ta on selle ära tabanud, selle naiseliku hapruse ja tunde, et teda polegi enam vaja - siia ruumi - isoleerituse, õhupuuduse. 
Sattusime eile sõbrannaga rääkima ühest romaanist - kus naispeategelasel on projekt "Mees" - jumal tänatud mõni mees - Morteza Farshbafi ei arva, et naise projekt võiks mees olla. Ometi ja seda on filmis näha, midagi on siiski kuskil kinni kiilunud. Mees? Naine? Elu? Roll peaks nagu muutunud olema. Inimene peaks nagu teistsugune olema. Aeg on nagu teistsugune. See pilti - iseloomustab sümboolselt hundikoer - kes perepojal tolle endisest armusuhtest naabripoisiga on koju jäänud ulguma. Poeg on kuskil Ameerikas, midagi õppimas. Ema on koeraga, abikaasaga, oma hooldusõe tööga, rahutuses, isoleerituses, küsimustes, poja toas leitud fotodest segaduses. Lisaks füüsiliselt keeruline olukord - kümnepäevane lumesadu, mis isoleerib nagunii isoleeritud naist inimestest, keda ta armastab. Temast pole kasu - nagu Farshbafi hiljem selgitab. Ta on ise näinud sedasama segadust oma emas. Isal läheb kõik ülesmäge, aga ema suudab mõelda ainult sellele, et ta on kehaliselt koledaks läinud. Sellele, et ta ei suuda enam kõike enda ümber kontrollida, sellele - et ta on täiesti üksi. Sellest sündiski "Laviin".

20 november 2015

Pidada kanu, kultuuri, tantsu ja sünnipäeva

Sõltumatu Tantsu Liit sai eile kümme. Täitsa mõeldav sünnipäev. Kanuti gild saab järgmisel aastal viisteist. Eesti kaasegne etendus- ja tantsukunst on võimas. Jalad all ja jalad maas ja maast lahti ka. Eile käisime sünnipäeval. 


Erik Alalooga tekitas Tanel V. Kulla, Taavi Suisalu ja Urmas Lüüsiga ruumi "Püha müra tihenemise"- sinnasamma musta kasti, kus olen näinud nii Sveta Grigorjeva, Henri Hüti kui ka paljude teiste koreograafide tantsu ja lugusid. Ja lugude puudumist, eksole, lugude puudumist ka. Millest tekib laval pinge? Või lava taga? Või publikus? See on paras jantimine - mõnikord inimesed lihtsalt ei tea, mis nad seal teevad - keset lava, ma mõtlen. Jalad liiguvad, kehad liiguvad, aga meel on kinni jooksnud. Või vastupidi - inimene seisab nii intensiivselt paigal, et paha hakkab, ainuüksi tema vaatamisest. See see on kontseptuaalne kunst. 

Aga see selleks - "Püha müra tihenemine" - tegi võib-olla isegi füüsiliselt liiga. Helid tardusid rindkere piirkonda ja surusid istuma kinnises poosis mõndasid vaatajaid. Aga mitte ainult muusika ruum ka. Helide tekitamine - vilja puistamine metallile, et oleks kuulda.(Huvitav, kas see on seotud kadri- ja mardipäevaga?) Samas - mina oleks oma vanaemale kohaselt püsti tõusnud ja odratangu tagasi potti pistnud või lootnud, et kuskilt nurga tagant lendavad välja vanad toredad kanad. Mitte kunagi ei või teada, võib-olla mõnes järgmises etenduses on nad kohal ja rahustavad maha selle nõukaajal sündinud ja 1990ndatel üles kasvanud minu, ikkagi söök eksole. 

Ma jumaldan etendusi, kus kõik mu peas olev segadus - justkui ära visualiseeritakse, musitseeritakse ja võib-olla kohati hüsteeritsetakse. Kuigi vist selles müra tihenemises seda nüüd küll ei olnud. Seda hüsteeritsemist. Pigem midagi iroonilist. Armastusväärset ja naljakat. Midagi, mis peegeldab meie habemikest hipsteriprintside vastuolusid - naine sunnib kartulit võtma, sest moes on lisaks habemele ka ökoelustiil. Moes on lisaks pintsakule, ka omakasvatatud kapsad ja omapruulitud õlu - rääkimata hamburgeritest - neist omatehtuist või muidu. Moes noh. 


Sellele kõigele räägib vastu - meie taust - või tuleks öelda poolt, ikka poolt. Ja väike vastuolu tekkiski - kenasti riietet - mõned siiski movembri habemeta muusikute ja neid ümbritseva kohati talupoegliku butafooria vahel. Sääl ta siis oli - vokk, sääl ta siis oli vilja täis plastiknõu, sääl ta siis oli heli ja lõhn, mis minule isiklikult tuletavad kohe vanaema meelde. Noh, ma kasvasin väikses Võru linnas kanade, tookord seitsmekümnendates vanaemaga, kes oskas pidada nii kanu kui ka Katrinat.


Pidamine on oluline märksõna - võib-olla tuleb osata pidada - piiri ja ennast targaks ja ilusaks, et asjad omandaksid oma pärisväärtuse ja seda nad teevad, kui me teame, kust me tuleme, kelleks me oleme ja kuidas me selleks saime. Kui me moe pärast ei pea habet lõuas kinni ega kanna pintsakut ega raudneeti oma ninaaugus. Pidamine teeb meist inimesed. Kultuur - hakkas ikkagi vokist ja odrast ja nisust ja rukkist. Loomade pidamisest. Aga jah - kas helid pidasid meid ruumis kinni, kas perfokas jättis jalad maha ja ootama. Kas meid saab kultuurseks pidada, kui me oskame etendusest lugu pidada?


Tegelikult on neid küsimusi nii palju, et pea hakkab kohe valutama - aga et see pea nüüd neid pidamise küsimustest päris valutama ei jääks - saime hiljem Evelyn Raudsepa koostet raamatu esitlusel viibida - raamatus kõneldi kah - tantsukunstist ja selle pidamisest praktikute, teoreetikute ja muidu toredate inimeste najal. "Eesti tantsukunsti - nüüd ja (nooleke, mida ma klaviatuurilt ei leia)". Esitluselgi oli perfomants - peeglikillud seljas tüdrukuga. 

Aga pidagem oma jalgu maas, gravitatsiooni ja sidet - olgem vähem newage´ilikud - ikka millegi enamaga, kui oma isiklikud ihad või massihüsteeria. Pidagem kultuuri. Pidagem julgust jääda kultuurseks. 
 

Ahjaa - isegi Evelin arvas, et kanu tasub linnakorteris pidada

Vali muutus

Ahjaa - ma ei olnudki Kerstile sellest naljakast asjast rääkinud ja ilmselt, kui te olete nüüd nii toredad ja lingi lõpuni vaatate-kuulate, siis saate teada, millest ma siin omaette mulisen:

18 november 2015

Amateur Teens - simulaakrum, simulaakrum kutsub pornosaidile

Seda, kui üleseksualiseeritud võib maailm olla. Kui põhjalikult ebanormaalseks võib suhteid teha - kujutlusega (ja selle me ju saame, lastena vaadates filme) sellest, kuidas asjad käivad, kuidas peab, kuidas need inimesed, kellega me koos olema peavad olema. Ma ei teagi - pikad, blondid, otsekui vanast heast filmist tulnud, hea veel, et mitte Humprey Bogarti Casablanca kaabuga. Minul on olnud selliseid kujutelmi. Või kitarriga nunnukuubis tüübid, kes hääletavad läbi pool Euroopat näol alati see õnnis äsjasündinud ilusa inimese naeratus, mis siis et see reinkarnatsioon toimus kõik selles elus ja selles maailmas. Või ma ise peaks olema Barbie ja Amy Winehouse´i ristand või midagi (misteha, kui minu puberteet algas kahekümnendates). Või pidanuks ma olema rastapatsidega kanepit tõmbav pidevalt elu hingamisest rääkiv new age vaimustuses Rainbow tsikk. Üldiselt - see nagu käiks suurekskasvamise juurde. 
Ja siis on veel need lapsed, kellel on olnud ligipääs pornole juba vanusest 3 aastat, kelle kujutelm seksist ja suhetest on täis domineerijaid ja domineeritavaid, kes on sama jõhkrad, kui neid õpetatakse olema. Mina mõtlen enda peale 13aastaselt - no ei ole päris minu elu. Kuigi riided olid ka minu teema. Ranged seelikud, mis olid tookord kõigil seljas. Ainult sellest ma päriselt aru ei saanud, et miks kõik hirmsasti mingeid suvalisi tüüpe suudelda tahtsid ja mis kõige hullem suudlesidki. Mina tegin oma elu esimese põsemusi 17aastaselt, oma esimese suusuudluse sain 19aastaselt ja kõikidest muudest asjadest - näiteks seksistki, hakkasin potentsiaalselt mõtlema 20-22-aastaselt või olgem korrektsed - sellega tegelemisest, sest seksist mõtleme ilmselt juba vanuses 13 ja mitte vähe. Kuidagi aeglaselt rahulikult oli neid asju vaja ajada. Siiamaani on. 
Niklaus Hilberi film "Amateur Teens" tegeleb minu jaoks simulaakrumi mõjudega inimese käitumisele ja mõistmine, et kõik ei ole nagu filmis. Ja mis kõige hullem - ei olegi. Seks ei ole nagu pornotööstuses, suudlemine ei ole nagu seebiooperis, meeldimine ei tähenda alati kõva panemist kõrvaltoas, joomine ei tähenda alati õnnelikku elu-olu. No ei ole - eksju, onju. Nüüd - natuke aega hiljem - ma tean seda. Me kõik ilmselt teame. Aga proovi seda selgeks saada või selgeks mõelda olukorras, kus esimesed sammud täiskasvanuks saamise poole alles algavad. 13aastaselt, 14aastaselt, 15aastaselt. Proovi endale selgeks teha, et ringiseksimine pole tegelikult üldse nii äge, kui pornosaidid väidavad, et on. 
Me oleme alati elanud maailmas, kus me tegelikult käitume nii, nagu meid on õpetatud. Sellel suvel sain tuttavaks noormehega, kes väitis, et tema lemmikperiood elus oli teismeiga, kus võis vabalt juua ja ringiseksida - ja seda peeti ägedaks. Noh - ütleme nii, et mina ei teinud teismeeas kumbagi. Pigem kahekümnendate teises pooles ja seda teatud reserveeritusega, teatud hirmuga, et jään millestki täiuslikust või vajalikust või olulisest ilma.  Ja seda kõike tänu sellele, et minu suureks kasvamise simulaakrum koosnes - piiblist, kaheksakümneaastasest vanaemast, kes hakkas kergelt hulluks minema, ahastuses isast, kelle jaoks ma olen alati mingis mõttes oma ema taaskehastus, omatänavapoistest, kes oskasid minu eest tähelepanelikult hoolitseda ja minuga mädamuna mängida, riietest, mida ma hakkasin aeglaselt vihkama, sest need domineerisid minu üle, juustest, mis olid liiga pikad ja mis tuli ära lõigata ise, peegli ees. Ühesõnaga äärmiselt palju ebakindlust, väga ilusaid ja tähendusrikkaid suhteid, mille eesmärk oli lihtsalt hoolida, koristajatädisid, inglise keele õpetajaid, klassiõdesid ja klassivendi, kellel oli hoopis teistsugune taust kui minul, kuid kes kõigest hoolimata - ja seda tuleb nüüd kõva häälega välja öelda - ei meenutanud mulle kuidagi pornotööstusest lolliks läinud idioote, keda oli Niklas Hilberi filmis kui ka minu sellesuvises tuttavas näha. Sigmund on tore mees. Ausõna on. Aga isegi tema jaoks oleks pornotööstus ilge värk.  
Kas me saame oma maimukesi pornoõpetuste eest kaitsta? Minu meelest küll mitte. Me peame nad lihtsalt varustama - julgusega olla siiras ja uskuda, et see mis neile vajalik on, on olulisem, kui see, mida nn maailm - suur simulaakrum neilt nõuab või mida nad endalt tahavad nõuda, sest näivus tunduks justkui tähtsam kui päriselt armastamine, päriselt hoolimine päriselt suudlemine. Ahjaa - tegelikult tasub "Amateur Teensi" vaadata - kasvõi juba sellepärast, et näha ka täiskasvanuna esinevat vajadust meeldida grupile, mitte aga vastata enda vajadustele. Miskipärast tuleb see Õhtulehe lugu meelde: Elvis ütleb oma lapseohtu kaasale Priscillale, et ärgu too seitsmeteistaastaselt kulmu kortsutagu - nõnda läheb ta ruttu vanaks ja koledaks, vanaks ja koledaks. Rokikuningas suri varsti juba 40 aastat tagasi, ja Priscilla, kes on nüüdseks passi järgi 70, aga näeb välja nagu 20, polegi vanaks jäänud, sest - grupile või siis Elvisele tuleb meeldida. Simulaakrum tuleb välja mängida. 

Amateur Teens - soovitan kõikidele 13 + noortele, kes arvavad, et seks on hirmuslahe

Maailma esilinastusel ei peaks viibima psühholoogi ja netipolitseinikku. Samas, mis teha, kui räägitakse lasteõigustest.

17 november 2015

Kinni ühes rajas, kinni ühes spiraalis

Inimeseks olemise kunst on vist see kõige hullem kunst, mida õppida - armastamine, hoolimine, tähelepanelikkus, mis ei ajaks ennast hulluks, ega ei kisuks lahti kõrvalasuva inimese olemuse kõige jubedamaid punkte? Inimeseks olemise kunst on vist kõige lämmatavam kunst üldse.
Suhetesse pandud tõe- ja valuterad on naha all, ja nad avatakse kirgliku suudlusega nabale, rinnale, kuklasse, seljale, selgroo kolmeteistkümnendale lülile ja seal nende suudluste all on tsenseerimata reaalsus, kus jooksevad kirglikud lumivalged hobused ja koledad kontkõhnad vikatikandjad, kõik korraga ühes suunas. Teadvusele vastu - inimeseks olemise kunst on ainult pinnapealne virvendus - saad kurjaks, sest mees vaatab teist naist - saad nii kurjaks, et loobid armukadedusobjekti happega, saad kurjaks, sest tolle teise naise üsa on veel lastest puutumata, sinu mehe silmis otsekui lapsetegemiseks valmis. Hirm on plaaniline. Hirm on igavene. Õnnelikuks saamise hirm. Õnnetuks olemise hirm. Teise õnnelikuks saamise hirm.
Ei, inimene on võimalik üles keerata, nagu vurr, aeglaselt, aga väga pikajaliseks ja järsuks ja surmavaks. Inimesel on see omadus -  et ta läheb aina hullemaks, kui ta ajada aina hullemaks. Inimest saab programmeerida - nagu robotit. Talle saab sisendada, et need teised on, et too teine on - vaenlane. Ja siis leiab inimene lõpuks oma elule eesmärgi. Viha. Solvumise. Ahastuse. Ükskõik, mis need eesmärgid ka poleks - kõik nad õpetavad meid üksilduseks ette, kasvatavad müüre meie ja nonde teiste vahel, keda me peaksime omadeks nimetama, aga ei oska, keel ei paindu selleks.
Käisin täna vaatamas poola filmi Konrad Aksinowiczi "Spiraalis" -  ma usun, et üleskeeramine - olgu ta see äratuskell või mõni muu tore instrument - ei kuulu selle filmi juurde - ja samas peaks ta nagu see olema - see keeramine ja keerdumine ümber inimesteks olemise ja kuhugi kellegi juurde kuulumine. Keeruline suhe - vanema naise ja temast kümme aastat noorema mehe vahel - mis on oma lõplikkuses jube ja mida vaadates tekib tahtmine karjuda. Naine, kes peab on kuulsat näitlejast meest nägema kõikvõimalikes variatsioonides - kollastes ajakirjades teist naist suudlemas ja õnnelik olemas. Muudkui keerab ja keerab ja keerab.
Ma ei ütleks, et inimeste vahel pole midagi või nad on lakanud oma suhete eest võitlema, et lihtsam on minna ja olla kellegi teisega koos. Alati arvatakse, et nii nagu oleks lihtsam - ma arvan, et vahel lõpevad suhted sellepärast, et nad polekski pidanud kunagi algama, vähemalt mitte sellisel kujul. Aga väga valus on ühel hommikul üles tõusta ja öelda lõplikult, et ma ei saa enam, et siit peab ära minema. Sest alati tekib küsimus, et kuhu - kelle või mille juurde. Pingutamine ongi see, mida on raske teha. Nii suhtes olles, kui suhet otsides. Kuhu sa ikka lähed - kui oled kellegi või millegagi harjunud.
Naljakas oli kuulata pärast filmi produtsendi ja peategelanna lugusid filmist. Eriti seda lugu - filmi peategelasi kehastanud näitlejanna Katarzyna Warnke ja näitleja Piotr Stramowski kihlusid pärast seesugust kummalist kokkutõmbavat spiraali ja põimusid paariks. Vaatan ja imestan. 38aastane naine leidis, et ta peab olema endast kümme aastat noorema mehega, et ta peab võitlema armastuse eest, kusjuures tõesti täiesti ponks poiss see Piotr, kellega neil nii võtteplatsil kui ka võtteplatsilt eemal toimus pidev kurjustamine. Niimoodi tõmbubki lugu justkui lõpetatuks ja teeb midagi - hämmastavat. Paneb meid küsima - kus on kokkutõmbumine, inimeseks saamine, üsaks saamine, mis annab andeks mehele tolle teiste üsade ihaldamise või nõuab ainsaks üsaks olemist, kas see pole mitte meie loomuses. Kõigest hoolimata armastada, inimeseks olla, kõigest hoolimata, pidada teda selleks ainsaks, mis siis et tema lähedus võib muuta võimatuks paljude teiste võimaluste olemasolu - sest keskendumine on inimeseks olemise ema.
See muide ei ole stseen filmist. See on Katarzyn ja Piotr võtteplatsil. 
Kinni ühes rajas. 
Mind muide ajas natuke iiveldama, kui ma sõitsin nendega mööda poola põlismetsi sihtkoha poole. 

14 november 2015

Fototõenduseta - punane vaip ja "Minu vanaema"

Käisin Pöffiavamise punasel vaibal minagi, ehkki fototõendust pole kuskilt võtta. Siiski. Siiski.
Hirmus tore on, et käisime ja vaatasime ja siis mõni arvas, et konkreetsem tuleb olla. Ilmselt päriselus rohkem kui filmis.

Ega jah. Tuleb, tuleb. Ja järgmine kord tuleb kuskilt kõrged kontsad hankida ja meigikunstnikust sõbranna kah, võib-olla mõni juuksur takkapihta.

Aga see selleks - räägime filmist, see ongi see põhiline probleem, kui sul on filmi õppinud inimene kõrval. Ta eeldab, et sa oskad midagi mõistlikumat öelda, kui seda, mida ma nagunii tahaks keset filmi kilgata.

Avafilm oli gruusia komöödiatummfilm "Chemi bebia" (Minu vanaema) 1929. aastast. Lugu ise tundus keerlevat ümber kafkaliku bürokraatiailma, kus kõik muudkui nõuavad raha (issand - see on nagu see Euroliitu projektide kirjutamine, issand! Issand! Ole ainult asjalik ja lase oma mõttekesel läbi kuue kabineti, mis muide üsna tinglikult ja teatraalselt ümber ühe ümarlaua koondunud) ja ametnikud peavad otsustama, et kas annavad või mitte. Kui kandiliste prillidega (mis oma näole paigutumises moodustavad omaette tegelase) sekretärihärra oma koha pealt lahti lastakse (see on nii ilus, kuidas ta sõidab oma trepist alla ja üles ja muudkui viib inimestele nende kirju, mis mõnikord jäävad õhku rippuma)  lahti lastakse, siis hakkab kogu jant pihta.

Esiteks muidu õnnelik abielusmees ja sekretär, eksole, - poob ennast - või siis näidatakse seda, mis tema peas toimub, lambi külge üles. See on nii tore ja tinglik, kui vähe on võimalik ühe pildiga öelda, poos üles, ei poonud üles, miks ta seal ripub, sellepärast et jäi töökohast ilma, ei jäänud  töökohast ilma. Ja siis muudkui vaatad. Lapse pisikesed sõbrad mänguasjad on kurva näoga selles naljakas korteris, kus meest näidatakse lebamas lapsevoodis, jalad üle võre. Iseenesest selline pilt, mida igal pool ei kohta. Ja paneb imestama, isegi minusuguse puhta hipi, eksole, kes võib vabalt istuda, kus saab ja kuidas tahab, imestas selle üle.

Ja kui vaene mees oma kodust välja visatakse - sõna otseses mõttes lennutatakse õue, ja ta paaniliselt hakkab tööd otsima ja leiab direktori, kes muudkui vahetub ja vahetub ja vahetub, siis tuleb paratamatult meelde Estonian Air. Poolel dokumendi ulatamisel muutub direktor kellekski teiseks inimeseks ja lause, et ekssekretär tahab tööd saada kaob koos inimesega tema laua tagant. Ühesõnaga väga kaasaegne koomiline ja traagiline lugu korraga. Kafkalik.

Ja seda ka et filmis on palju erinevaid vuntse.

Eelkõige on see naljakas film! No on! Eriti see sotsiaalselt aktsepteeritud pepu krabamine näiteks, kui mõni mees otsustab järjekorras ette ronida, siis kuus meest korraga krabavad tal tagumikust. See oli naljakas.

Või sekretärisse armunud ja tolle pärast ennast ära tapnud ametnik, kes tänapäeva normide kohaselt oleks pidand saama võrdõigusvolinikult seksuaalse ahistamise eest nagunii koondamisteate. Hoidke oma riistad, eksole kodusoleva porno jaoks. Igal juhul see filigraanselt edasi antud ahistamisviis - see lennukite pildumine ilusa neiu tuppa - see oli nii armas!

Sisukokkuvõtteliselt, kui keegi tahab seda näha, mingi vaatama.
Kui keegi ei jõua seda näha.
Vaadaku siit.

13 november 2015

Natuke surmaandi ei tee paha, eksole

Elus esimest korda tajun kahepaiksust - tahan ja ei taha korraga - on palju ja vähe korraga. Derrida, Derrida, Derrida - teritas sulge ja seletas surma ja tolle andi, aga andmata jäi viimne sõna.
Kolm Jürgen Rooste luulekogu ja Derrida "Surmaand" suhete seisukohalt - ikka päris tore psühholoogiaõpik või nii. Mõnikord on hirmus, kui õiged võivad mõned valikud olla, või mõned asjad, mis nagu lagipähe kukuvad. Igal juhul "Surma and".

Täna käis poes naine, kes tahtis psühholoogiaraamatu soovitusi. Natuke apollolik olukord. Ausalt. Meeldis. Nendel hetkedel olen oma tausta üle ikka väga uhke, võib isegi öelda enesekindel. Just! Just.

11 november 2015

Kiirkirjutamine vaikuses

Jälle NaNoWriMo.

Töö juures õpin igapäevaselt rahulikum olema. Appi!

Mõnikord on niimoodi, et kohtud eilsega ja too eilne meenutab Edithi.

08 november 2015

Kokkusaamised, mis muudavad natuke ja muutuvad millekski

Inimese kehalisus on hämmastav. See läheb mööda kopse ja keha põhja ja naaseb sealt tagasi inimeseks olemisse. Lõikab köidikuid lahti, teeb köidikuid juurde.




03 november 2015

Kuumarekord korteris - saavutatud? ilmselt saavutamisel!

Ma vist oskan luua ainult äärmuslikke kliimaolukordi.
Kord on külm, siis on saunakuum tuba, nii et magama peab paljalt, hea veel kui üldse magada saab selles soojas.
Töö juures hästi palju kirjutamist (ja mitte ilukirjanduslikku) ja sebimist.

02 november 2015

Tegelase ankeet

*
vaikus võis ta nimi olla
kahvatute silmadega
igavesest tulevikust
alati ehmunud
alati keegi enam
kui ta ennast
kujutanud oli

kära võis ta nimi olla
süsimustade juustega
otsekui õudusfilmist
igavesest minevikust
hirmu toov
palju kõduvam
kui ette kujutanuks.

*
kujuteldavate hirmudega
igivanadusest
kujuteldavate himudega
iginoorte vastu
kujuteldavate võimalikkustega
eelmistest eludest pärit
kollaste lemmikkleitidega
mis annavad jõu
olla enamat
kui ta oli

aga muidu
elas ta täitsa üksi
naabrinaine koputas
aegajalt uksele
vanadus laskus
nende vahele
ja kiusas naiselikkust

*
konn-naine
vaalapeeniste taltsutaja
üle vaikuse kiljuja
linnahallimõrvar
puunukkude vuudunõid
armuhaiguste põdeja

01 november 2015

Ahjaa... Põnevaid avastusi keset luulesaateid

Ma ka...
Ma ka...
Ma ka... 

Aga mõnikord on kohutavalt hea - inimestega koos kirjutamas käia

Käisin täna NaNoWriMol - jah, ma olen endiselt ülbe naine, ja vahel absoluutselt mitteteadlik sellest, aga kõige toredam oli see, et me kirjutasime seal väga väga väga palju ja väga tore oli.

*
Lilith

"Pealekauba sa ei tea midagi surematusest, naine! Sa ei tea, mis tähendab olla igavesti õnnelik, sest mul on konnad, keda uurida!" Selle peale ei osanud Lilith midagi kosta, passis Aadamat, enesekeskset ja ilusat lollikest mürakindlas laboris ja ainus, mille peale ta päriselt suutis mõelda, oli Aadama peenis. Ta mõtles sellele väga põhjalikult. Naise jaoks oli see küllaltki surematu hetk, kui...
"Ei tea jah...  Mulle meeldivad head ja ilusad, elavad inimesed, kellele vahel meeldivad konnad ja surematus," kostis ta Aadamale ja lakkas sel hetkel tolle peenisele mõtlemast.
Nii see oli.
Nii see käis.
Aeg seisis paigal. Elu muutus.
Eile kandis ta ronkmusti juukseid ja metal-muusika kontserdil ja püüdis Jaagule, sellele kramplikule musta karva riiete kandjale muusaks saada. Täna passis õndsate Harry Potteri prillidega Aadamale silma ja ei saanud aru, et kuidas kõik need mehed tegelesid surematusega ja mitte peenisega nagu enamus naisteajakirjades lubatud oli. Miks nad siis ei seksinud? Kuidas see üldse on võimalik, et ta Aadamaga juba pool aastat väljas oli käinud ja iga kord tüütuseni konnakulleste juttu kuulama pidi ja nüüd lõpuks jõudis Lilithile kohale, etta peab muutuma konnaks, siis hakkab Aadam teda armastama.
Gootipoiss armus Lilithisse tol hetkel, kui nad olid üleni musta riietatult kontserdile jõudnud ja pärast seda voodisse, sest Lilith oli igavikuliselt oma juukseid kontserdil pildunud. Nüüd olid nad pooligavikuliselt koos kuni Lilith kohtas elegantset prillidega konnateadlast, kelle pärast tasus muutuda konnaks ja mitte ainult Halloweeni ajal.

Karikakrad

No muidugi! Alati! Igavesti! Kogu aeg! See ajas teda iga kord aina vihasemaks! Mitte keegi ei saanud aru paanilisest vajadusest kitkuda karikakra õielehti iga kord, kui ta kohtus uue mehega. Ei, mitte armastus polnud küsimus. Vaid ikka see, kui kaua see kõik kestis.
Selleks ostis Lilith kimbu karikakraid ja kiskus õielehti küsides:
"Kolm kuud või vähem? Kolm kuud või vähem? Kolm kuud või vähem?"
See rütmiline küsimine ajas ta naabrinaise segadusse - no missa teed, kui seinad on papist. Seekord kestis see küsimine natuke kauem, kui Lilith oodanud oleks. See tähendas äärmiselt pikka tundekestust. Ta oli jõudnud kaheteistkümnenda lilleõieni.
"Kaheksateist kuud või vähem, kaheksateist kuud või vähem, kaheksateist kuud või vähem"
Naabrinaine muutus teispool seina murelikuks, Lilith ka. Lilled said otsa!
Lilith hingas sügavalt sisse ja välja. Kasulik oli konnaks maskeerumine, nõnda oligi kaheksateist kuud garanteeritud. Aadam rääkis nüüd palju põnevamatest asjadest, kui konnad tol hetkel, kui Lilith tema juurde konnakostüümis ilmus. Ta võis terve õhtu Lilithit vaadata ja imestada, kui täiuslik too oli või kui palju kulleseid nad koos teevad.


Minu isiklik

Siuhksed lood, mis ajavad omal moel ikka täitsa naerma ja hulluks ka. Natuke, natuke.