Karakteriharjutused

NÕUD 

Teatavatel hetkedel võis juba kahekskümneaastane proua Niinemets ehk kenagi olla. Ta võis vallutada terve toa oma  hullumeelse energiaga, mis volksus temast välja paremale ja vasemale. Ta lihtsalt rääkis ja tegi süüa ja tegi kohvi ja ennustas kohvipaksu pealt. Ta olid noorena punased juuksed - nüüdseks olid need lumivalged ja nii hõredad, et kohati tundus, et neid enam polnudki - seepärast kandis ta peaaegu alati pisikest mütsikest oma peas. 
Tal oli alati kõige kohta arvamus. Selle kohta, millist seelikut pidi tema noor sugulane kandma, millal abielluma, millist ametit pidama. Näiteks pidi tema kirjandusteadlasest tädi tütretütar saama, omades samal ajal täiuslikku põlgust pediküüri ja maniküüri vastu, küünetehnikuks.  
Kleenuke postikõhn plika, ehkki passi järgi juba täisjõus naine, mõnel selles eas oli juba kolm-neli järglastki, seisis proua Niinemetsa kodus otsekui viieaastane laps ja haistis kassikusehaisu. 
"No sa peaksid ikka abielluma ja lapse saama ja siis lahutama ja alimente saama," oli proua Niinemetsa nõu. Neid nõusid oli terve tema korter ja olemus täis. Tõenõoliselt juba algusest peale. Ja ega see tema sugulane ei osanud selle kõige peale miskit kosta. 
"Ahah..."
(karakteriharjutus)

ALATI
 
Selle väikese, enesekindla, kaks aastat pärast ilmasõda sündinud mehe nimi oli Olaf. Ta oli parajalt paks ja alati, ka siis kui ta sai 75, parajas vanuses. Paksude pruunide juustega, alati, sest isegi seitsmekümneselt pidi neid värvima, sest alati olid naised, alati olid nad ilusad ja alati pidi kellelegi endast mulje jätma. Mulje oli esimene - seda õpetas ta ka oma ainsale tütrele. Igakülgse olukorra ja enese konstrueerimisega oli võmalik igakülgne kõikehaarav edu nii tööpostil kui ka eraelus. Alati. Insenerina teadis ta seda eriti hästi. 
Mõnikord ta kahtles esmamulje õigsuses või kõikekujundavas jõus - eriti siis kui ta tütar oli nii endast väljas, et ta lükkas oma isa endast eemale - ei võtnud telefoni vastu, teatas kirtsutades, et ju siis temast ei hoolita. Lükkas oma emaema maja uksed omaenda isa ees lukku. Istus pimedasse küünla ette maha ja nuttis. Olaf aga ei teadnud, mis majas toimus. Siis oli ta endast väljas. Siis polnud enam alatit. 
Ahjaa - see oli tema surnud naise laps, kes oli kogu elu temast eemal elanud. Ometi olid tütrel ja isal intensiivsed suhted, mis ajasid inimesi segadusse, mõnikord ka mõtlema, et miks alati pole asjad nii, nagu nad tunduvad. Miks kõik isad ei käitu nagu isad või tütred nagu tütred. Eriti segadusse ajas see mõnikord Olafi naist. 
"No... No sa võid igasugu mehi ehmatada küll! Aga palun ära enam mind ehmata!" ütles Olaf järgmisel hommikul, kui tütar oli otsustanud ukse avada, "Mina olen tähtis! Mina olen sinu isa!"
Ja see oli suur asi, mida meeles pidada. Alati. 
 
IROONIA
 
Küsimus polnud üldse Eha abikaasa liigses joviaalsuses. Ooei - Olaf oli, nagu ta oli, juba noh tol mälestusväärsel 1974. aastal, kui nad kahekesti Ehaga inseneriteadust õppima kukkusid Tipis. Eha teadis, et tegu on naistemehega. Edeva, enesekeskse, aga muidu heasüdamliku ja kohati isegi hooliva mehega. 
Kui nad kohtusid oli Eha ilusaim tüdruk - mitte et neid TIPis väga palju õppinuks - keda Olaf kogu oma elu jooksul kohanud oli. Ja tark ka - ja tark ka. 
Aastaid hiljem selgus, et Ehast sai Olafile selgroog ja pidepunkt, kuhu alati tagasi pöörduda. Kõik need veidrad asjad, mis Olafi ellu tolle edevuse ja seiklushimu tõttu ikka sattusid, leidsid lõpuks tee tasakaaluka ja iroonilise naise juurde. Mõned armukesed, mõni väike vallastütar, kelle ema rinnavähki praktiliselt lapse maimiku eas suri. Ikka jõudis Olaf tagasi koju ja ikka tundis ta ennast seal oodatuna ja armastatuna. Mitte küll niisama suure jõulisusega, nagu ta ise oma armastust välja näitas, aga siiski. 
Ja ikka suutis Eha mõnikord oma mehele nagu muuseas öelda: "Noh, vanale Olafile tundub jällegi, et kõik teised on rumalad ja tema on ainus tark." Sest keegi pidi ju vahel selle vanamehe paika ka panema. Seda armastamisoskust imetleski võõrastütar oma võõrasemas. Ja kohati tundis ta seda endagi suhtes - vaikselt, vaikselt olemas.