13 oktoober 2015

Härrad Familiaarsed

Mulle ei meeldi familiaarsed kolmkümmend pluss kuni viiekümnesed härrasmehed, kes kipuvad teatama minu jaoks minu töökohas ehk siiski ametlikus situatsioonis, et mida Sina neile tellida võiks ja kuidas Sina neid aidata saaks. Tegelikult ajab see libekeelsus mind ikka päris oksele. Ja tänahommikune kohvijoomine ja söögisöömine ühes yuppie´de kohvikus oli pehmelt öeldes jube. Seal ma siis istun - suu on paksult toitu täis ja härra (omanik? kokk?) otsustab küsida, et kuidas maitseb. Noh... Jah... Tähendab... Ma ei saa rääkida, ilma et ma toitu välja ei sülitaks või matsutades teataks, et jah, maitseb, maitseb. Olukord on ebamugav ja härra meenutab mulle mu familiaarseid kliente, kes tahaksid hirmsasti minult teenuseid, küsimus kerkib aga, et milliseid. Lihtsalt sellise sinatamisdiskursusega - rääkigu härra Kaplinski kuitahes palju sellest, et eestlastel ei ole kombeks teietada, et see tore oskus tuli vene võimuga, et soomeugrirahvad võiks ikka sinatada - tekitab see minus pehmelt öeldes tahtmise mõnele mehele kõvasti millegagi vastu pead virutada. Kes ma teile olen? Naine? Armuke? Sekretär? Parim sõbranna? Lihtsalt tuttav? Ja-jah - vähemametlikes situatsioonides, kus ma kohtun omaealise inimesega kuskil suvalises sõbrad-tutvustavad-sõpru olukorras, oleks ma kohutavalt tänulik, kui mind ei teietataks. Aga samas kui teietatakse, siis on ju tegelikult kah - nagu tore - võib-olla peavad inimesed must isegi natuke lugu, kui teietatakse. Aga no, laske mul süüa ja vahetevahel olla teie. Just! Just!

Kommentaare ei ole: