13 september 2015

Üksindus ja mis siis

Seal ma siis olen keset kõiksugu kohvikuid. Need on alati täis minuvanuseid naisi laste või/ja mehega. Minul nagu kuulda pole kumbagi ja viimasel ajal pole ma sellepärast ka eriti õnnetu, et mul kumbagi pole. Pigem rahulik. Häirib see härrade-olematus olukorras, kus mõni kodanik, kes mulle n-ö külge lööb või mind sebida üritab lausega, et naine ilma seksita ei saa ju hakkama. Ma ei tea. Meesteta, seksita või üldse - loomulikult on kõik need asjad hädavajalikud. Sigmund ju rääkis. Seks tuleb ja ei tule kõne alla. Teatud olukorras on ta mitte kõne all, vaid tehtav. Seksi tehtavus aga viib mind sageli olukorda, kus suhe pole enam suhe suhte pärast, vaid seksi pärast. See omakorda pole iseenesest kõige hullem asi, mis võib juhtuda. Sest eks meie minapilt sõltu ka füsioloogilistest vajadustest ja sellest, kui edukalt me romantilisi suhteid loome.

Noh, ma nüüd olen päris aus, mina ei loo neid eriti edukalt. Pole kunagi loonud. Esiteks ei pruugi ma arugi saada, et mul on käsil romantiline suhe. Teiseks aga - on mulle geneetiliselt sisse kodeeritud teatud vaoshoitus, mis mingil hetkel võib kasvada võimsaks kireks - kui ma mõtlen oma ema või vanaema peale. Selliseks kireks, mis sünnitab vähe järeltulijaid, aga siiski järeltulijaid. Minu jaoks on seks ikkagi alati olnud reproduktsioon. Samas - ta ei ole seda - vähemasti suhte algusfaasis on tal muu funktsioon kui uusi Katrinaid vorpida, ka füsiloogias on tal muu mõte. Ma veel ei ole endale selgeks teinud, et milline mõte. Kehalisus on veider ja talumatu korraga. Minu jaoks. Ma rõhutan seda, sest paljude jaoks see ei ole nii.

Ma ei ole üldse kindel, et võõrandumine ühiskonnast, et see oleks midagi kohutavat, et romantiliste suhete väheoluliseks pidamine oleks midagi fataalset. ma tean, et see pole nii. Ja ma ei ole tegelikult armastuses pettunud. Ma usun sellesse - lihtsalt teistmoodi kui varem. Kohustuste koorma all olevaid inimesi on nii palju - ja mind nii vähe. Lapsed tähendavad suhteid ja oskust olla tähelepanelik ja olemas suurema osa oma ajast ja mõnikord ma tahaks seda kõike ise ka, aga samas see tekitab paanika - see kuhugi või kellegi juurde kuulumine -tegelikult muutumine millegi suurema osaks, kui ma praegu olen. .Ma ei karda üksindust, pole  vist kunagi kartnud. Inimeste nägemine lastega tekitab paratamatult tunde, et ma ei toimi päris nii, nagu minuvanused naised tavaliselt toimivad. Samas - miks ma peaks, kui ma tunnen, et ma ei pruugi seda osata või ei tunne, et ma oleks selleks valmis.

Meie elu muutub. On muutunud seoses tehnoloogiaga. Muutub juba selle tõttu, et luuakse uusi masinaid, kes/mis teevad ära paljude inimeste töö. Ma usun, et see on muutnud ka isiklikke suhteid, ka erinevaid kombinatsioone, kuidas luua perekonda. Ja see on hirmuäratav - nii minu kui ka paljude teiste jaoks. See tekitab tunde, et meilt on varastatud elu eesmärk. Aga see on olemas - hoopis teistsugusel kujul kui oleme harjunud nägema ja seetõttu ka palju hirmuäratavam. Andrese lause, et tee tööd ja tuleb armastus, ei pea enam paika. Tunne elust rõõmu ja tuleb armastus on palju tõenäolisem. Viimast on aga palju raskem teha. Ja mida see iseenesest tähendab - nautida elu. Vat see on hea küsimus.

Mul oli kunagi peika, kes sai minu peale pahaseks, sest ma uskusin, et elul pole eesmärki. Mis mõttega siis sellisesse maailma lapsi sünnitada, kui vanemadki ei tea elu eesmärki. Noh - maailm pole niisama lihtne, nagu minu vanaema või ema puhul. See on keerulisem ja põnevam - minu lapsi, kui neid kunagi sünnib, ootab ees hoopis teistsugune maailm. Maailm, mida ma kirjeldada ei oska, aga millele ma panen praegu aluse. Kui inimes(t)e elul pole eesmärki enam ei agraarses ega teaduslikus tähenduses, siis on neil ometi midagi muud, midagi palju võimsamat - midagi palju loovamat. Ja nad ise teevad seda - koos teiste inimestega. See, aga on hoopis teistsugune koosolemine, kui üksindus või romantiline armastus kunagi olema saab või on olnud.

Kommentaare ei ole: