Lindudest sündinu I osa

Sven Arbeti foto

Need olid pisikesed augud või õõnsused, millesse päikese punakas kiir tardus – olemata ometi peamine põrandas. Haigla lehk. Vanem naine – suured, hägushallid silmad – võrdlevpateetiline naeratus. Miks pateetiline ja kõigele lisaks veel võrdlev?

"Sa peaksid siin rohkem käima," ütles vana naine nooremale.

Laps tõusis põrandalt – ta pisikesed sõrmed surusid ema sõrmi – korraga ta tundis ebalevat sundust emale põrandaõõnsustest rääkida, aga ta vaikis. Ema hoidis teise käega vanaema kortsulisi sõrmi.

"Peaksin jah."

Tüdruk vaatas ema pikki peaaegu puusadeni ulatuvaid patsi köidetud hallikaspruune juukseid ja lasi ema käest lahti.

"Augud," ütles ta korraga.

Vanaema silmad välkusid.

"Mis augud?" küsis ta.

"Emme, vanaemal on põrandas päikeseaugud!"

"Mis augud?" küsis ema jällegi.

"Vaata..." tüdruk istus põrandale maha ja näitas põrandakatte mustriauke.

"Põrandal on must! Kogu aeg unustad sa ära, et sul on ilus seelik seljas ja see läheb mustaks, kui sa põrandale istud!"

"Emme, aga augud! Vaata augud!" Vanaema haarab ema käe ja takistab toda plikakese juurde jooksmast.

"Vanaema, kas sa vahel muudad ennast imepisikeseks, tõused voodilt ja lähed neisse pisikestesse päikeseaukudesse kiirepoiste ja kiiretüdrukutega rääkima?"

"Tõuse kohe püsti ja jäta see jutt!"

"Vahel tõesti!" ütleb vanaema salapäraselt naeratades. Tema ei pea ju häbi tundma tüdruku kingatolmust määrdunud kollase seeliku pärast.

Aga vat sellepärast oligi tüdruku vanaema pateetiline päikesekiirte armastaja, kes unustas üsna sageli oma haiglavoodi, võrreldes oma tütre halle muresid päikeseaukudega haiglapõrandal.

*

Libisevad pinnad rongi-, auto-, lennukiaknast, mootorrattalt, libisevad jalge alt, silme eest, kinolinalt – läbi, üle, peatumata. Igasugune peatus on justkui tagasikäik – hoiduda mõtlemast, hoiduda hoidmast.

Kui õnnelik võib-olla vana naine ja kui õnnetu on ta ometi. Ei – inimesed ei ole õnnelikud, kui neile pannakse selga ilusad riided ja nende nägu lõigatakse sümmeetriliseks, mõni lõigatakse meheks, teine naiseks – küsimusi esitamata, peatumata, mõtlemata – esitatakse välisele nõudmisi, iseenesele aga mitte.

Vana naine kuulis seda iga kord, kui tema tütar üle haigla ukseläve astus. Ta nägi valgeid käsi ja kõhnunud kortsulist nägu. Kui laps lubaks, ta hoiaks oma last. Mõtleks, peatuks, hoiaks, esitaks küsimusi oma väikesele tüdrukule, kes muu maailma jaoks ei olnudki enam nii väike.

Ja tema ise? Kes oli tema ise? Kahekümneselt abiellus ta küla ilusaima poisi Aleksandriga, kelle kindlameelse pilgu all kannatas ta juba lapsena. See oli vist nääriõhtu, kui nad kahekesi õues kuud vaatasid. Nastja oli tõmbunud peaaegu soolasambaks, nii hea oli Sašaga olla, ja poiss libises üle kõnnitee külma ja krudiseva pinna tüdrukule otse külje alla – nii et Nastja kukkus pikali – ja kogu see veider ning ilus peaaegu, et hõbedane hetk oli rikutud sellest valusast põntsust tüdruku paremal põlvel.

Saša aitas Nastja püsti ja naeris. Nad olid siis vist kaheteistaastased. Salamisi hoidis Nastja oma paremal põlvel sinikat mõtteis terve elu, kui esimest isiklikku mälestust armuvalust, sest see oli nii ilus – hoolimata kõigest.

*

"Aga siis..." ütleb vana naine minu köögitoolil valgusse hajudes, "Aga siis tulevad inglid."

Kuulan teda, kui lõhun sündimata tibupoegi kanakoore seest pannile, lõigun rohelist sibulat ja valan piima juurde, segan sisse jahu. Naine, aga peab edasi – kristalselt selges õhtuvaikuses vestlust inglitega. Tal on seljas tumelilla maani kleit. Tema juuksed, hallid ja õhukesed kui ämblikuvõrgud, on kuklasse krunni keritud. Tema kaelas ripub hõbedane pross ja silmad tunglevad mööda köögi pruuni pinda ja siniserohelist kaltsuvaipa.

"Kas te arvate, et nemad [INGLID] ei kuule teid?" küsib vana naine minu käest jällegi. Kehhitan õlgu. Köögiaknast näen, et õues jooksevad lapsed: kaks kümneaastast poissi ja üks väike kuuene plikake mööda asfalteeritud tänavat ja mängivad Mädamuna. Noorim – Liina – on minu oma. Tal on poolde selga ulatuvad lokkis blondid juuksed. Lokke teeb ta endale juba tükk aega ise. Naabrilapsed naeravad teda, aga tema ei oska teisiti. Mina seletan seda oma rasedusaegse lokilembusega. Ma ei olnud võimeline muud tegema, kui alustama oma päeva lokkide tegemisega ja teine pool päevast läks oksendamisele.

Vana naine justkui ei näekski neid – Liinat ja Taavetit – minu perekonda. Nemad ei näe teda ka, ainult kirjutamistoa raamatud, mida ma Taaveti meelerahu hoidmiseks kunagi enne oma kolmapäevast koristuspäeva ei puutu, võivad sageli kohta vahetada – täiesti juhuslikult sattuda tagasi riiulile, kaminale – mitte aga lauale, siis on Taavet marus. Ta jookseb mööda tuba ringi ja tahab minuga pahandada, aga mõistab, et see on mõttetu, sest ma ei ole neid puutunud. Ja ma ei tea siiamaani, kuidas ta teab, et ma ei puutu tema asju enne või pärast kolmapäevast koristuspäeva.

Liina aga teab – iga õhtu rullib ta vannitoas koos minuga endale lokke pähe ja küsib tädi kohta köögipingil küsimusi. Ta küll ei näe teda, aga ta tajub õhus seda vanaaegset hõngu. Aasta siis oli 1925, kui tädi suri. Seda ma tean. Olen kuulnud.

*

Tol hommikul – õigust öelda küll lõuna ajal – kui me Lindaga ärkasime, oli surmvaikne. Õigemini ärkasin mina enne Lindat. Seal nad siis lamasid – üksteise peal ja all – suud ja silmad täis unenägusid. Ja seal nende kõigi keskel magas Linda – peo korraldaja. Minu poolt tuli pleiss, tema poolt tuli rahvas – kusjuures palju rahvast, keda oli tore näha siin vaikses majas ringi podisemas, joomas, lõputut vestlust ketramas, naermas, naljatamas, mööda puuviljaaeda üksteist taga ajamas. Vanus varieerus seitsmeteistkümnendast eluaastast kuni minu neljakümnendani. Ma arvan, et see oleks meeldinud isegi mu emale, kes oli haiglas. Imelik oli see, et me lagunesime kõik laiali – oma isiklikku naudinguruumi. Mina kuulasin ja kuulsin korraga eneses vaikset soovi olla ihaldatud ja armastatud, aga ise käitusin kõigiga tõredalt – välja arvatud Linda.

Ja sellel tinglikul hommikul avastasin end suudlemas Linda saunaspestud jalataldu – tundes samal ajal kellegi pilku oma kuklas. Tõusin ja pöördusin ära.

Linda rehmas ennast üles ja me istusimegi – kabinetirõdule suitsetama. Esialgu oli meid ainult kaks – siis hakkas tõusjaid olema üha rohkem. Mõni häbenes oma eelmise õhtu käitumist, teine oli õnnelik, et oli tuttavaks saanud nii huvitavate tegelastega – meie Lindaga olime seda kõike ennegi näinud – see ei pakkunud enam pooltki nii palju rõõmu, kui see tundmaõppimisnaudingute avastajatele pakkus. Ülestõusjad läksid lõpuks ikkagi omaenda toimetuste – kodu, töö, naise, lapse, eksami juurde tagasi. Ja oli kust tagasi pöörduda – sees uus kummaline osadustunne elust ja ka inimestest.

Ma ei tahtnud teadagi, mida mu naabrid minust arvavad. Politseid polnud kutsutud, järelikult midagi väga õudset nad ei arvanud. See oli tore.

Kõige hiljem ärkas Taavet – suurte stoiliste pruunide silmadega ja rastapatsidega tüüp – Lindast kuus, minust kaksteist aastat noorem. Linda kavaler. Tal oli kaasas punane läpakaseljakott, kus leidus nii tühi hambapastatuub kui ka vesipiip, aga ka sülearvuti, millesse oli surutud kogu tema maailm. Linda rääkis, et Taavet oli kirjanik. Taavet seisis keset minu elutuba ja vaatas kuivõrd palju see oli muutunud eilsest õhtust saadik – korraga hakkas ta koristama. Ja nõnda me koristasimegi kolmekesi. Naersime seletasime – ootasime – võib-olla seda, kuidas maailm itta pöörduks, aga ta ei teinud seda ikka veel. Taavet istus keset diivanit maha ja jäi mind ainiti vaatama. Nad pidid Lindaga veel kuhugi minema ja kui Linda selle jutuks tõi, ütles Taavet:

„Ei lähe."

„Mis mõttes?"

„Lihtsalt ei lähe."

„Tavaliselt on mul Veeraga naistejutud.“

„Aga mina ei lähe.“

„Tavaliselt ei jää Veeraga keegi teine peale minu kahekesi. Veerale ei meeldi.“

„Kurat, mine minema.“

See oli vastik hetk. Tundsin, kuidas mind haaras paanikahoog. Taavet ütles seda kõike sellise rahulikkusega, et temas oleks justkui idanenud vägivaldne kurjategija.

Linda tuli Taaveti juurde ja lõi teda näkku. Taavet seisis sõnatult – nagu ei jahmatanuks löök teda mitte kuidagi.

"Palun, mine ära!" ütles ta aeglaselt Lindale. Linda võttis inimesi ja esemeid enda ümber ainuomandina. Sedasorti vastuvaidlemine Linda reeglitele, ja reegel oli see, et mina olin kaitstud igasuguste valede inimeste eest, ainuomandi puhul olid keelatud.

No, eks sa jää siis!" ütles Linda. Suudlesin Lindat hüvastijätuks põsele ja läksin kööki kohvi keetma. Taavet aga läks isa kabinetti kirjutama.

*

Esialgu Taavet lihtsalt oli. Nagu mõni klaaslühter või portselantaldrik või heal juhul kaasaegne kodukoristusrobot – ikka niisama ta minu kodus olla ka ei saanud. Kõige selle juures tundsin vahel, kuidas ta mind hoidis, nagu olnuks ma pisike emata jäänud linnupoeg tema kätel. Nii õrnalt ja tasa – nii ettevaatlikult ja targu, et see ajas aegajalt lihtsalt segadusse. Mis ta tahtis? Miks see minust kaksteist aastat noorem poiss ära ei läinud? Mida ta minult ootas? Kes ma talle selline olin? Milleks?

Ta jälgis mu elu painava lähedusvajadusega – kusjuures kohati avastasin, et tegu polnud seksuaalse läheduse tarvidusega – miski muu tõmbas teda minu poole. Sain aru, et niipea ta minu juurest ei lahku. Linda jaoks tähendas see seda, et pidusid minu majas enam ei toimu.

"On nõmedik!" klõmpsus Linda teisel pool toru, kui talle seda rahuliku südamega teatasin.

Seal see Taavet siis sagis, koristas tube, pesi nõusid – minu suureks hämmastuseks lõikas roose, rohis võõrasema peenraid ja ükskord küsis koguni, et miks ma kodus juurvilju ei kasvata.

"Ei viitsi."

"Peaksid."

"See siin on vist ikka veel minu maja ja ma ei viitsi."

Minu vastuse peale lõi ta käega.

Vahel ta lihtsalt istus minuga koos elutoas ja jälgis, kuidas ma mõne komöödia peale televiisoris naerda lõkerdasin, järjekordset kampsunit kudusin ja kõrvale Vikerraadiot kuulasin või ajalehte lugesin.

Ükskord, kui istusin laua ääres ja kudusin endale pikemat kleiti küsis ta: "Kus sa tööl käid?"

"Ma olen koristaja."

"Kus?"

"Raamatupoes ja kõrtsis. Vahel müün kasutatud riideid."

"Kuidas?

"Mis mõttes kuidas? Sa ei kujuta mind koristaja või kasutatud riiete müüjana ette või?

"Sul on raamatukogu täis sellist väärtkirjandust, et mõni mees ainuüksi seda nähes saaks suurkirjanikuks.“

Silmanägemine on kehvaks läinud. Seepärast kandsin kududes prille, lükkasin need ninaotsale ja vaatasin oma ilusale noorele kaaslasele silma.

"Aga vata, juhul kui sa märganud pole, olen mina naine."

Taavet muigas.

"Märganud?" kordas ta ja naeris, "Märganud..." kordas ta veel kord, "Lisaks sellele olen märganud ka vasturääkivusi sinu elus."

"Vasturääkivused? Lõpetasin 2003. aastal EHI. Muidugi on mul mõned raamatud."

"Mõned raamatud?" tõeline kiiresti õppiv papagoi kordas mu viimaseid sõnu taas.

"Mõned raamatud."

"Mida sa siis praegu siin – selles väikses koitanud Võru linnas teed?"

"Mida ma siis siin tegema peaks? Õpetajaks ma ei kõlba. Autoremondilukksepa ametit ma pidada ei oska – peale selle vihkan autosid. Säästumarketis töötada on veel jubedam – oli aeg, kus seda tegin. Hullumaja! Oma mõtete jaoks selles imelikus kohas küll ruumi ei jätku!"

Poiss vajus näost ära ja mina lükkasin prillid tagasi ninajuurele ja jätkasin õdusalt kudumist – nagu poleks midagi juhtunud.

"Ja muide – sina elad ka juhuslikult minuga selles koitanud Võru linnas," torisesin kõige lõpuks.

"Minu korter on Tallinnas."

"Ahsoo."

"Tühi.“

"Selge. Nii et sis sinu praegune viibimine minuga ühise katuse all on suvepuhkus?"

"Mitte päris."

"Mis mõttes?"

"Ma võtan su naiseks."

Hetkeks ma lihtsalt istusin – nii rahulikult kui see antud hetkel võimalik oli. Tema oli aga selle lause kestel võtnud kätte Michel Foucault hullumeelsust kirjeldava teose.

Et viimane sõna jääks ikka mulle, pidin midagi ütlema: "Ja pärast seda? Mis sul pärast seda plaanis on? Mind ära mürgitada või?" küsisin ma lõpuks uudishimust.

"No," muigas ta, "kõik on võimalik."

Tõsijutt.