Käisin eile kunstisaalis. Vanem härrasmees pööras mulle rohkem tähelepanu, kui ma seda ära oleks teenind oma suurte papude ja mingi endalegi arusaamatu ahastava meeleoluga. No sõna otseses mõttes üritas mulle ligi ajada. Istus minu kõrvale aknalauale ja küsis vist rohkem küll oma sõbra, kuid sisuliselt minu isiklikku ruumi füüsiliselt vajudes, et mis selle kunstniku nimi oligi... Ja mul oli vastik... Ahastuslikult vastik. Mees oli minust ilmselt 30-40 aastat vanem ja, noh teate küll... Onu aga vaatas mind sellise näoga... Umbes nagu mehed siis vaatavad kui, nad midagi saada tahavad. Ja kõik teavad, mida mehed vahel saada tahavad.
Ahjaa... See näitusevaatamine läks mulle 3,5 eurot maksma. Sellel nädalal tuleb sellega toime tulla, et raha on kodusistumise palju, ehk siis sisuliselt pole seda ollagi, kõik läks Rapla, Tartu ja Võru ja tollesama näituse peale. See väga hirmus ei olegi, aga kui mõelda, et ma nädal otsa pean riisi ja kartulit sööma... siis tekib väikestviisi kassiahastus. Sest kõigest pole ju tegelikult hullu. See on ju hea, et niigi palju saab ja nädala lõpuks peab nagunii vennanaine kohale ilmuma ja vist natuke ette valmistama, et tema vend ja tema vennanaine end siin üks öö mugavalt tunneks ja mu tolmurullidesse ära ei mattuks.
Ahjaa käisin EKKMis multikat vaatamas. Kuidagi vahva oli. Ainult et seal oli ka mingi tüüp, kes vahtis põhjalikult ühte videot ja pärast seda seda, kuidas ma multikat vahtisin - seal on see psühhedeelia näitus. Aga tõenäoliselt on mul lihtsalt pisike meestesiiber ees. Ja see vist ei ole hea ega miskit. Kuidagi hirmus on ka viimasel ajal. Eriti pärast seda, kui minu vennapoja jalanumber on tõenäoliselt minu jalanumbrist 2,5 suurem.
Vanaks hakkan jääma. Veel natuke, ütleme 7-8 aastat ja ma ei olegi enam noh, Tallinnas, vaid ma olen ilmselt Võrus, sest minu vennapojast on selleks hetkeks saanud täiskasvanud ja ta on kas Tallinna ülikooli või Tallinna tehnikaülikooli üliõpilane, muidugi Tartu on ka võimalik, aga siiski.... Selles on midagi omamoodi hirmsat. Isegi selles, kui ma mööda tänavat ringi jalutan ja noormehi vaatan. Mõnigi kord on tunne, et alaealisi või minu jaoks liiga noori. Noh, selles tundes endas pole midagi väga hirmsat, aga lihtsalt see on nagu meeldetuletus, et aeg on LÄINUD. Marina Abramovitš ja Ulay läksid lahku, siis kui naine oli 41aastane - kogu tema elu pidi otsast peale hakkama. Noh, vähemasti ta ise arvas niimoodi. Tegelikult oli ta väga palju tollesama mehega korda saatnud. Ohjah...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar