04 juuni 2015

Kampsunitega lehmad ja Rasputini noku

Ma ei saa ikka veel üle Pierre Étaixi filmist "Le Grand Amour" või õigemini filmis esinevast roosa gardiganiga lehmast. Aga see selleks. Naljakas, et mõni film tõmbab visuaalselt silmad sirakile, keelest ei peakski korraga nagu eriti palju teadma, et mismoodi või kuidas see toimib või toimetab. Sest visuaal toimetab omasse uude maailma. Omasse uude võimalikkusse. Hrad Étaix ja Jean-Claude Carrière on kokku kirjutanud võimsa pisut Luis Buñueli sürrealistliku maailma, mis on omas ehedas ilus midagi fantastilist. 

Aga jah, tulles nüüd tagasi siiski ühe teise raamatu juurde, mida ma üle-eelmisel nädalal põhjalikult lugesin, siis... Bess Lovejoy "Seiklevad surnud" eksole. 

Mingil väga imelikul põhjusel. Ma nüüd täpselt ei teagi, mis see on, sattus minu näppu see raamat. Ma juba eelmisel aastal vaatasin seda sellise vesistava suuga Apollos. Aga näeh, nüüd siis sain selle läbigi loetud. Tekst ise on üsna noh jah - mitte just kirjanduslikult mõnus lugemine. Aga see, mida kõike põnevat on võimalik teha inimeste laipadega - alates külmutamisest kuni ümmardamiseni välja -, on pehmelt öeldes hämmastav. Ma ei teagi palju võib süveneda näiteks Rasputini noku ümmardamise fenomenisse. Noh, et miks inimesed selliste veidrustega tegelevad, et kas neil ei oleks mõistlikum pagulastena Pariisis mingisugusel teistsugusel moel oma aega või elu täita. Või miks peab näiteks oma kirjutuslauasahtlisse panema üliarmastatud abikaasa südame, patsutamiseks? Ei tea. Igal juhul kõik see ja hullemgi veel ja vähemhullemgi veel on selles raamatus kirjas. 


Luuletasin ka: 
Kui mitu Percy Shelley südant
mahub Mary Shelley kirjutuslaua sahtlisse
igakordseks puudutuseks lebama
või mitut Rasputini nokut
on võimalik aastaid pärast 
Tsaari-Venemaa hukku
Pariisi kõrvaltänava korteris
ümmardada?


Kommentaare ei ole: