Sheldonlikku Katrinat

Naljakas, et kui ma kuulasin seda, mida Jim Parsons oma tegelaskuju kohta rääkis, eriti seda kohta, kus ta süvenes põhjalikult suhtelepingu naeruvääristamisele, siis tekkis kuidagi tahtmine Sheldonit kaitsta. Ma võin näiliselt inimesi endale üsna ligi lasta, aga sisemiselt olen ma maruvihane, kui keegi mulle liiga tähtsaks osutub ja tavaliselt just siis lasen ma kõige kiiremini jalga, mis ei ole alati kõige mõistlikum lahendus, sest lähedust vajame me kõik. Lihtsalt mõnel on teiste inimeste olemasoluga harjumine palju keerulisem protsess kui teistel ja selleks ongi kasulikud just sellised välised lepingud, et nüüd me siis käime ja käime kolm korda nädalas väljas ja käest hoiame vähem kui teised paarid, aga oleme üldiselt koos.
Sheldon on tegelt täitsa andekas toime tulema oma autismiga või siis suutmatusega kellegagi lähedane olla. Selles mõttes on mul kohe täitsa palju arenguruumi, järgmine kord kui ma peika saan, panen ka oma kohustused ja õigused kirja ja tema omad ka, siis on kohe nagu käimise tunne, ahjaa, ma ju tavaliselt ei käi ka kellegagi... Okei, mõnes mõttes olen ma ikka palju rohkem Sheldoni kui Amy tegu-nägu. Khuul ja hirmuäratav, sest vaevalt, et ma endale niipea pruuti/peikat lubada saan. 

See on põnev. Jaa, jaa... See on kohe väga põnev.
Peab muidugi tunnistama, et lepingus oli kohutavalt palju asju Sheldoni seisukohalt arvestatuna.
Ja ometi on tore, kui mees seisab oma tüdruku eest.