Prado sai läbi. Kaks kinnimõttelist tegelast ja kirjanik. Ühel kinnismõtteks naine - ilus, teisel lugu - ilus. Mõlemad on valmis ilusate asjade nimel tapma. Imelikult naljakas oli lugeda ja valus. sellisel ebatavalisel moel valus. Teadküll, oled nõrk ja ohtlik, siis kui armud kinnismõttelise jõuga ilusse. Ükskõik, missugune see ka ei oleks - see halvab su ratsionaalse ajupoolkera täielikult. Ja ometi tahaks, et see jääks, et see kestaks, et see võtaks endasse kogu maailma ja muudaks selle nähtavaks, mis on inimene. Kas see on üldse võimalik? Ilu, mis teeb nähtavaks inimlikkuse, tegelikult ka selle, mis on kohutav, mis on inetu, mis on häiriv. Ma ei tea.
Kirjutan igapäevasel asju lahti. Uurin oma raamaturiiulit. Ma olen õppinud mõtestama oma tööd, aga mitte kirjutamist. See on kaootiline ja hullumeelne. See langeb kõikvõimalikesse kiustatustesse. Täna ei viitsi, homme ei taha, ülehomme oleks palju põnevam midagi muud teha, aga ei saa. Kirjutama peab. Eriti nüüd, kui mind ootab mingisugune vaikus. Täiuslik ja omaette olev vaikus. Eks ma kuulasin toda - eile, kõndisin termosega Kadrioru parki ja tundsin, et olen kohutavalt nõrk, enne seda proovisin linnas prillideta ringi jalutada, kah imelik asi, ma ei ole tükk aega tundnud, et olen poolpime, aga eile tajusin seda tugevalt. Vaatad prillideta ringi ja näed - kolm inimest tuleb sinu poole, siis kõnnid edasi ja märkad, et nad liiguvad edasi, tõenäoliselt oli neid tegelikult kaks ja nad liikusid sinnapoole, kus sinagi, ainult aknad - oma kummalises raamistuses tunduvad kuidagi üheselt mõistetavad, kogu muu maailm on midagi muud.
5 aastat on möödas sellest energilisest ja ekstravertsest tüdrukust, olukord on teine, olukord on muutunud. Ma tean, et mul on palju võimalusi ja võimalikkusi, ometi olen alati valinud raamatud ja kunstinäitused, jalutuskäigud ja poeedid, alati olen ma nendega suhtes, olgu siis või sellises tobedas, kus nad lõpuks teatavad, et mis ma siin endast ette kujutan, et nemad ja minuga ja mismoodi ja siis ma vaatan maha, nii nagu mõnikord ikka inimesed vaatavad, vaatan maha ja küsin endalt, et miks mitte. Kui olla piisavalt kaua koos inimesega, kes sinust lugu ei pea, siis juhtub midagi, sa ise lakkad endasse uskumast. Õigel ajal tuleb lahkuda, samamoodi on vist nende teiste kohtade ja asjadegagi, kui sul on tunne, et sa ei tule toime või ei hakka kunagi toime tulema, siis tule tulema enne kui see sul hinge välja sööb, enne kui see ütleb sulle, et sa oled täiesti mõttetu inimene. Sa ei ole.
Homme on vaja viia taarapunkti kümme pudelit, et saada 1 euro ja siis olen ma nädala aega üle elanud inimeseks olemist või surma või muud ahastuse moodi asja. Kaugel paastust. Ausalt. Aga siiski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar