26 aprill 2015

Ajalugu, meie, mida teha

Mul ei ole midagi selle vastu, et me peame kaitsma oma riiki. Me peamegi. See on üks loomulikumaid ja mõistetavamaid protsesse - ükskõik, millisel maa-alal ja ükskõik kus - säilitada tasakaal  sellega, mis kunagi on olnud ja sellega, mis hetkel on. Hoida traditsioone, tunnetada lähemalt ja võimsamalt inimeseks-eestlaseks olemist.

Nägin und sellest, kuidas ma lugesin "Tünsamäe tigu" - põhimõtteliselt on see lahtirääkimata alandus, millega me ei oska mitte midagi pihta hakata, see käib meil kannul nagu surm või veel midagi. Sellel pole midagi pistmist praeguse Eestimaaga, sellel on pistmist paljutki selle Eestimaaga, millest ei saanud rääkida, mis oli kadunud juba 1949 - 25. märts teel Siberisse, laste-naiste-meestega, kellest pidid saama orjad, kes tulid tagasi ja olid edasi orjad, kelle asemele saadeti Eestisse ukrainlasi, venelasi, muid inimesi, muudest maadest, lihtsalt selleks, et siin oleks võimas Nõukogude Liit, et keegi ei mäletaks. Me elame ajal, kus me õpime mäletama, kus Jaak Juske raamatud kunagisest Tallinnast, Tartust, Narvast - müüvad end läbi, sest neil on öelda MEIE kohta rohkem, kui...

Lugesin tol hetkel 26aastase Arved Viirlaiu esimest luulekogu (ja raamatut) 1948. aasta Londonis välja antut "Hulkuri evangeelium", siis midagi sellest retoorikast, mis tõuseb kõrgemale või mõnes mõttes ka palju madalamale meie praegusest ajast, riik, rahvas, aeg, elu - , kus 30% inimestest on venekeelsed ja kavatsevad selleks jäädagi - täiesti uuel ajal, moel ja niimoodi ongi, sellega tulebki leppida. See omakorda tekitab väga palju mõtteid ja hirmu, et kuidas sellega leppida, kuidas leppida erinevusega. Loen praegu Hardo Pajula raamatut "Majanduslik inimene ja poliitiline loom", kus meenutatakse, et nii Hitler kui ka Stalin kasutasid "teisi" - orjadena oma riigis. Kas meie riik peab olema Hitleri-Stalini riik? Kas meil peab üldse olema "teisi" selle sõna kõige ebamugavamas ja jäigemas tähenduses? Ei pea, ja tegelikult ei ole ka kunagi olnud, kui siis tõepoolest 50 aastat järjest ja meie ise, kelle kodudesse võisid külla tulla suured mehed Moskvast ja küsida, et miks su eestlannast naine ja eestlasest sina ja teie kaks imeilusat eestlasest last ei räägi ometi vene keelt omavahel. Ja seda peeti täiesti normaalseks 1980ndatel-1970ndatel. Mitte hädaldada, mitte rääkida eesti keeles. Meil lihtsalt pole lastud oma pisarad ja valu lõpuni nutta.

Hõbemägi kirjutab "Tünsamäe teo" kohta: "Nappide sõnadega esitatud tegelased ja olukorrad töötavad lugeja fantaasia käivitamisel tõrgeteta. Ajalugu ilmub silmade ette nii õndsa kui õudsena, alati äratuntavalt eestilikuna oma keerulises vaenu- ja armupoolte põimumises."

Mida tähendab leppida? Mida tähendab võtta olukorda nii nagu see on? Mida tähendab mõista seda ,et me ei ela enam mitte kunagi aastas 1938 või 1935, et varsti saab 100 aastat sellest, kui Eesti riik hakkas olema, et 50 aastat sellest on toimunud midagi, millest me ei pääse üle ega ümbert, mis meid sõnastab ja sedastab sellisel kujul, nagu me praegu oleme. Mida teha eestimaalaseks olemisega? Kodumaaga? Eestlusega? Ajalooga? Ma ei tea. Mida tähendab, kui venekeelsed narvakad ei saa aru, miks nad saavad vahetult eesti presidendiga kätelda, et tema ameerika päritolu otseselt seotud 1940ndate küüditamistega. Et Vladimir Loginov peab ennast rohkem presidenditooli vääriliseks, kui Toomas Hendrik Ilves seda on, sest tolle päritolu on ikka veel vale. 

Brodski ei saanud aru, kuidas saab keegi üldse saab tagasi tahta Nõukogude liitu. Aga muidugi saab. Enamus inimestel on meelest ära läinud, kui paljusid taga kiusati ja mida tähendab küüditamine või orjus. 

Kommentaare ei ole: