Komandeeringu värk

Tegelikult oli täitsa tore. Kuigi võib-olla ehk liiga viisakas. Eks näis, mis sest kõigest saab. Praegu toksin veidraid asju sisse ja tunnen ennast natuke naksakana. Mulle ÕUDSElt meeldis mu komandeering. Esialgu kirjutasin luuletusi, mis vist pole suuremasi luuletused. Igal juhul Narvas jagatakse kolledžis tasuta Müürilehte, kus mu lugu oli sees ja Plugi ka. Ja siis oli see imelik tunne, teadküll, et mis nad mõtlevad. Miskipärast on enamus mu tekste kuidagi isiklikud ja ma ei oska kuidagi teisiti läheneda mitte millelegi ja selles on kummalist ebamugavustunnet, et äkki ma teen kellelegi liiga. Aga ma ei tee. Ma lihtsalt kirjutan ja selle kaudu avardan maailma.

Vähem hirmu teeks head.

Rohkem rahu.