Imelik on seda raamatut lugeda. Ikka olen Patti eluloo juures. See on nii rahulik, nii tasakaalukas, nii mõnus. Võib-olla sellepärast, et ta on kirjutades üle kuuekümne? Ta justkui teaks, et näeh, liiga palju rabistada pole mõtet, see et ma nüüd natuke rohkem inimestele meeldin, kui varem, sest mul on uus soeng või ma lugesin St Markis mõne luuletuse, mis läks kellelegi korda, ei tähenda kokkuvõttes midagi.
Imelik on seda lugeda, taustaks vaatasin "Factory Girl"i Sienna Milleriga peaosas. Hullumeelselt veider oli vaadata. Närviline, ebakindel, meeste tähelepanu ja muidu tähelepanu vajav Edie Sedgwick on Patti vastand. Patti puhul on inimesed pidevalt segaduses, et miks ta neile meeldida ei püüa, miks ta ei ole mingi roosamanna blondiin ja miks ta samal ajal tsikkidele ligi ei aja, kui ta ei ole roosamanna blondiin. Ta lihtsalt ei ole. Talle lihtsalt ei meeldi ja kõik.
Kurat, ta on äge. Sellisel täiesti minusel moel. Mitte et ma suudaks inimestele mittemeeldida, minu edevus lihtsalt ei luba mul neile mittemeeldida. Ma vajan stimuleerivat suhtlemist kogu aeg ja ausalt see väsitab mind ennast ka. Ja ma oleks pidanud seda va raamatut varem lugema, ehk siis oleksid mõttetud unistused printsidest-poeetidest ja kuratteabveelkellest ära jäänud. Ma lihtsalt ei ole teda veel leidnud. Või kui olen, siis ma ei oska taga midagi mõistlikku pihta hakata.
Aga see esinemine Mustas Puudlis lõi natukeseks mu silmad lahti, ma tean, et pean kirjutama ja just nendest asjadest, millest on vaja kirjutada, kasutades selleks just neid vahendeid, mis mulle antud on. Loodetavasti ilmub õige pea minu artikkel Vdrugist. Aga põnev on. Igal sajal juhul on hirmus põnev. Ma mõtlen - tulla kohale oma roosas kleidis (absoluutselt anti-Patti) ja rääkida ilusate ja andekate inimestega. Ivari, Jürgen Rooste, Sveta, Johanna-Mai, Silveri, Igori, Aavo, Kädi, Peetri, Tiinaga ja tunda seda kummalist ahastust, mida tunnevad inimesed, kui nad on pandud lugema oma tekste. Ma muidugi loen alati neid asju, mis mind piinavad, mis tekitavad natuke umbse valu. Aga siiski, millisel teisel valul on mõte, kui mitte armuvalul nende pärast, keda enam ei ole.
Armastusluule? Ma kardan, et ma ei oska seda kirjutada, ega hakkagi oskama. Vähemasti see va erootiline on mul liiga selgesõnaline.
Vanaemale
(kes mu suureks kasvatas,
sündinud Anastassia Jefimovna Zaitsovale)
'
ma tahan su sitkust
armastada
ainult ühte meest
kogu elu
surnud küll
aga sinu oma
ma loodan
te saite kokku
ma tahan su julgust
armastada
ühte Jumalat
kogu elu
viimasest sundisid
nad sind vaikima
aga sina ei jätnud
õpetasid mind ja oma tütart
armastama
ma tahan su vene keelt
talupoja oma
mu memm
ma tahan su julgust
rääkida eesti keelt
oma eesti mehega
53. aastal
mu memm
ma tahan su julgust
abielluda saksakeelse
perekonnanimega
mu memm
kui kõik su sugulased
lõid lamenti
et miks ja kuidas
ma tahan su mässu
maailma vastu
uskudes sellesse
mis hea
mu memm
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar