Eile saadeti mulle kaks kirja: üks, mis palus palgavaesusest rääkida, teine, mis küsis, et kas ma olen ikka veel Nigeerias. Mõlemad kirjad eeldavad vastust, et kas ma kavatsen võtta sõna Soome televisioonis-raadios eestlaste palgavaesuse kohta ja kas ma kavatsen kirjutada "Minu Nigeeria" - kokku kõlab see kõik kuidagi absurdselt ja naljakalt. Näed siis, elad, elad, elad ja siis palutakse sõna võtta.
Okei kirjutad ka, muidu ei palutaks. Soome keelt ei oska, aga Pentti Saarikoski fänn olen ikka ja usun, et tema kogutud luuletusi peaks lugema mitte ainult palgavaesed ja vähempalgavaesed eestimaalased vaid ka väga paljud soomlased, kes tahavad, et ma palgavaesusest räägiks. Saarikoskil on 1960ndate Soomes sama palju etteheiteid oma valitsusele, kui minul 2013. aasta jaanuaris, sest Soome oli üle saamas ka oma raskustest pärast Teist maailmasõda, nagu Eesti peab toime tulema okupatsiooni tulemustega, mis muide ei haihtu pärast 50 aastat niisama lihtsalt. Millega õpetajatele palka maksta? Arstidele? Kuidas
teha elu võimalikult mugavaks inimeste jaoks Eestis? - See on muide viimaste aastate küsimus, millega tõenäoliselt lisaks inimestele, tegeleb ka valitsus, minu teada viimased kaks aastat. Fakt on see, et me ei ela pealesõjaaegses Soomes. Me elame kaasaegses Eestis, kus on nii rikkaid kui vaeseid, inimesi, kes saavad endale lubada puhkust Kuala Lumpuril (ja kui ei saa, laenavad selleks raha) ja inimesi, kes ei saa endale süüagi osta. Minu isiklik feisbukivoog koosneb kõikvõimalikest sõpradest. Tiina Jõgedale meeldib rääkida, kui frustreerivalt mõjub feisbukk. Reaalses elus mõjub ta umbes niimoodi, et aegajalt arvavad inimesed, et neil on kõigeks õigus. Et kõik on võimalik, olukorras, kus kõik ei ole võimalik ja et seda kõike saavutada tuleb palju tööd teha.
teha elu võimalikult mugavaks inimeste jaoks Eestis? - See on muide viimaste aastate küsimus, millega tõenäoliselt lisaks inimestele, tegeleb ka valitsus, minu teada viimased kaks aastat. Fakt on see, et me ei ela pealesõjaaegses Soomes. Me elame kaasaegses Eestis, kus on nii rikkaid kui vaeseid, inimesi, kes saavad endale lubada puhkust Kuala Lumpuril (ja kui ei saa, laenavad selleks raha) ja inimesi, kes ei saa endale süüagi osta. Minu isiklik feisbukivoog koosneb kõikvõimalikest sõpradest. Tiina Jõgedale meeldib rääkida, kui frustreerivalt mõjub feisbukk. Reaalses elus mõjub ta umbes niimoodi, et aegajalt arvavad inimesed, et neil on kõigeks õigus. Et kõik on võimalik, olukorras, kus kõik ei ole võimalik ja et seda kõike saavutada tuleb palju tööd teha.
Esialgu - ja vat seda ma arvan küll valitsuse küsimus olevat - tuleb lihtsalt selgeks teha, kuidas väikefirmasid aidata tööliste pidamises - minuga on suhelnud vähemalt kaks firmajuhti, kellele on probleemiks see, et nad peavad nii väikseid palku maksma, aga kui polegi millestki maksta ja kui kasumit ei saa lihtsalt kohe palgaks jaotada, vaid tuleb mõelda ka muudele investeeringutele, mis võivad olla hädavajalikud, et firma säiliks ja laieneks. Kui firmajuht endale ka mingisugust palka tahaks maksta. Igal juhul tuleb ka väikesel inimesel vaadata mõnikord peeglisse, et kas on seda va Midase puudutust vaja või piisab vahel ka lihtsalt sellest, et meil on head sõbrad, ilus väike kodu ja natuke raha, et süüa ja pisut pisut teatriski käia, kui on, siis ma arvan, et päriselt palgavaesusest rääkida ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar