09 veebruar 2015

Kõik teeb tundlikuks

Hajaloolisusse laguneda, mõnikord me lebame lõpuni enese valus kinni ja ei taipa. Ei hakkagi taipama, et mismooodi see võimalik on. Aga on. Kõik valud on võimalikud. Kõik hirmud on võimalikud, lihtsalt nendes viibides tundub, et muudmoodi ei olegi võimalik.

Hamdami esitlusel käisin. Sain teada, et Filimonov on tegelikult Fokin (ainult Ženja tuleb mulle selle kõige peale meelde) ja, see ajab segadusse. Unustasin end usbekiga vene keeli jutustama, iga kord kui mõni lause läks meelest, seletasin inglise keeli edasi.

Ahjaa. Muide vanade venede filmide vaatamine tekitab minus omamoodi piinarikka igatsuse vanaema järele. Keel ja mingisugune olmeline reaalsus, mida ma ei ole kohanud tükk aega, sest lihtsalt venelasi minu elus on tegelikult väga vähe. Kõik muudkui räägivad minu vanaemast.


Kommentaare ei ole: