16 detsember 2014

Vanatädide aegu

Vanatädideahastus eksole. See hakkas mul tegelikult Pöffist pihta. Siis ma sain aru, et tegelikult on meil raamatupoes veel väga väga väga toredad ja armsad ja nii edasi kliendid. Ainult jõulude ajal pole nad eriti toredad, nad ei pane tähele seda, et klienditeenindaja räägib kellegi teisega, kes ei ole klienditeenindaja, vaid vastupidi, kes on teine klient. Nad tuiskavad sisse ja nõuavad tähelepanu, olles ebaviisakad. Ja siis tekib selline plaaniline ebamugavustunne, millega ei oska midagi peale hakata, mille peale tahaks öelda, et kas te ei näe, et ma siin tegelen inimesega, et mul on mure, et mul probleem, et ma pean sellega toime tulema, et muidu juhtub midagi, et kas te ei saaks oodata, järjekorras. Ja nii ongi. Ja siis tekib see eriline vanatädideahastus. Täna tekkis ka. Vaatasin kahele tädile otsa ja mõlemad purskasid nagu ühest suust, et neil on midagi vaja, üks oli minu letis, teine ei olnud. Pärast otsisin tema ja tema raamatu üles ja enne seda viibutasin ühte kindlasse suunda, et kus see raamat olla võib ja siis ta läkski. Kui ma ta üles leidsin, siis teatasin nagu muuseas, et ei ole kena vahele segada/rääkida, kui klienditeenindaja pole veel teise inimesega ära lõpetanud. Ja nii ütlesingi ja tegelikult ta ei võtnud seda vist isegi isiklikult. Oli kuidagi rahuliku loomuga. Mõnus võiks isegi öelda. Teatas, et on oma lapselapse raamatuvaliku üle uhkegi. Kuulasin ta ära. Tundsin ennast õpetajana. Ja nii oligi.

(ahjaa üks tädi teatas eile, et me oleme halb kauplus, sest me ei müü saksakeelseid ajalehti ja mina isiklikult ei tea, kus Eestis saada Zeitungit või kedagi, kui ma ütlesin, et rahvusraamatukogus, siis sai ta mu peale vihaseks, See, kuidas ta lihtsalt ronis minu ja teise kliendi vahele, aru saamata elementaarsest viisakusest ajas minul isiklikult küll harja punaseks, aga proovi sa, proovi sa öelda, et teate, lubage mul inimesega lõpuni tegelda, oodake natuke, vaadake ise ringi. Täna ilmus ta jälle poodi ja kui mina avastasin, et ta ei ole püsiklient, siis sai ta mu peale lihtsalt vihaseks ja teatas, et me oleme endiselt halb kauplus, millele mina ei osanud muul moel reageerida, et jah, te juba eile ütlesite seda. Ei solvunud. Lihtsalt kobis minema ja mina mõtlesin, et ohjeesus.

Mind isiklikult häirib, kui kliendid lihtsalt kukuvad suvaliselt  ronima minu juurde siis, kui ma teisele inimesele raamatut pakun ja too asub otse mu kõrval. Aga see selleks, vahel ma tean kiiret vastust ja hullu ei juhtu midagi, aga vahel - nohjah, vahel... Aga jah, täna tekkis mul tõepoolest vanatädide ahastus, jube eelarvamuslik ja üldiselt ebamugav.)

Pöffil käis üks tädi, kes teatas iga mu filmisoovituse peale, et ahsoo, nii et te arvate, et peaksin nägema filmi lapsepilastajatest? (kui Etioopias 14aastane plika laseb maha oma isehakanud peigmehe pruudiröövi käigus) Debiilikutest? (märksõnaks on film albiinodest) võimatutest olukordadest tsiviliseeritud maailmas, kus naine saab kogemata lapse? (ja püüab sellega oma isiklikus komöödiashous toime tulla, minu meelest päris äge)

Igal juhul pärast sellist tädi kadus ära igasugune tahtmine kellelegi üldsegi midagi soovitada. No milleks. Aga samas kui palju elujaatavaid ja julgeid tegelasi oli ja on - nii Pöffil kui ka raamatupoes. Inimesi, kes ei karda käia Etioopias. Küsimus muidugi jääb - kuidas teatud emotsioonidega toime tulla. Mina küll ei tea. Mul on neid ka natuke liiast. Natuke hirmuspalju liiast.

(reedel käisime Triinuga Kumus, väga tsill oli, tõesti oli, ja siis kui ma poodi tagasi sõitsin, istus bussis selline vanatädi, keda ma armastan, kellest ma olen kirjutanud ka, naeratas sellise kavala kavala kavala näoga, nagu ta teaks mind ja siis mulle tuligi meelde, et tema soovitas kõigil pensionäriks hakata kunagi, kui ta minult Kurt Vonneguti ostmas käis. See oli hästi ilus nägemine! tema moodi tahaks vananeda, kavalalt kavalalt kavalalt)

Kommentaare ei ole: