Hetked, kus ma tahaks talle kirjutada, et kooseluseadus võeti vastu, et ma igatsen teda, et ilmselt kolin ma oma 8ruudulisest välja, et ma tahan teda näha, et oleks tore lõpuks kedagi kindlat näha tahta, et 12 aastat pole osanud tahta näha, et 12 aastat on hirm olnud, et 7 aastat on olnud veidraid, ilusaid, fantastilisi suhteid, millesse saabumine ja millest lahkumine on olnud omamoodi enesekskasvamine, endast välja kasvamine, millekski muuks saamine, millestki loobumine, millekski olemine, mida ma tahan olla. Aga tema. Mul võiks ju temaga teisiti olla. Meil võiks temaga päriselt olla. Me võiks olla päriselt koos. Mitte niimoodi. Mul ei tule see välja. Pole kunagi eriti tulnud, et kuidas öelda inimestele, et... Ma jätaks selle kõik ütlemata. Ma ei ütleks teistele ka. Ma tahaks lihtsalt, et ta hooliks minust ja et ma saaks sellest aru ja vastupidi. Ja et see poleks nii hirmuäratav, nii paaniline, nii jumalteab, mis ja kust tulev.
Eile ootasin seda okupidi-poissi Nopkohvikus suul õlu. Hea õlu oli. Leheõlu. Ja uurisin oma blogisissekandeid aastast 2010. Oli mida uurida, oli millest lahti öelda, oli millesse kinni jääda. Oli natuke õudne. Oli. Täna hommikul sain poisiga kokku. Eile ta lihtsalt ei jõudnud minuga kokkusaamisele. Ta on selline ülieraklik ja hästi tore. Ja natuke kurb on olla, kui ma temaga koos olen. Natuke teistmoodi kurb. Minu ülesuhtlemisoskus. Minu püüdlikkus kõikjal korraga olla. Minu lakkamatus rääkida lugusid inimestest, kellest hoolin vähe või palju, kõik haaras mind temaga kuidagi ühte paati ja siiski sõudsime me natuke erinevas suunas või erineva tempoga. Aga tore oli sellegipoolest. Ma olen liiga paljudega suhelnud. Ma olen liiga paljudele asjadest rääkinud, elust rääkinud, aga ma ei suuda olla kellegagi, ma nagu igatseks teda ja nagu mitte, nagu loodaks, et ta tuleb ja nagu mitte.
Naljakas on seda kirjagi lugeda. Temale? Temale.
I have never felt like this. Like literary never. With anyone. Like I feel when you are around. Which is weird. Like you went away and I was in trance for another three days. Without understanding what the hell I am going to do. But Narva. Yes Narva - it helped me a lot. I enjoy being alone, going to places,where I have never been to, seeing things I have never seen before. And most of time figuring out - what is going on around me. In new places you have to do that.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar