30 oktoober 2014

Põhimõttelistest veidrustest ja rassismist

Identiteedikriisis vohamine on tore. Või noh, juhtub. Kõike kõigeks kõigena igatepidi haprana tundun ma ise selles veidras maailmas. Täna ärkasin üles ebamugavuste tõttu. Lebasin voodis. Tööle ei pidandki jooksma. Valus oli. Selg tõmbus kummuli ja tõmbas aeglaselt ja peaaegu täiuslikult menstruatsiooniverd välja ja kõht ka. Seal ma siis olen - viljakas naine. Minu keha teadvustab mind ja mina teadvustan teda.

Eile lugesime töökaaslasega ühte maruostetavat raamatut. Mul hakkas paha. Psühholoog (NAINE) kirjutas, kuidas intsestiprobleemiga tema juurde tulnud inimesed on ise süüdi, et nad ei saanud kolmeaastaselt aru, et nad võrgutavad täiskasvanut. Et nad ei kuulanud oma keha sensuaalsust. Kurat. Sellest raamatust on tehtud kordustrükk, Inimesed ostavad selliseid asju. Inimesed loevad selliseid asju. Mitte, et meile peakski olema normaalne - inimlikult see, kui mõned suhted kaotavad oma piirid ära. Aga no kurat, vahel see kõik lihtsalt ajab närvi. Kui sa oled kolmeaastane ja su isa otsustab sind ära kasutada või ema, et seksuaalselt ennast rahuldada, või mingi lähisugulane, siis no kurat küll. Olles nüüd päriselt seksinud, teades palju see tegelikult eeldab usaldust teise inimese vastu, enda keha vastu, palju see eeldab julgust ja samal ajal tunnet, et see on vajalik, see on hea, see on see, mis meie suhtele annab mingi lisamõõtme ja igale suhtele seda juurde teha ei saa, sest see on võimatu suhtes olevate inimeste rolle muutmata.

Ohjah.

See selleks. Niipalju siis kirjandusest, mida ostetakse ja loetakse. Ma loodan, et mitte täieliku tõsikindlusega. Aga vahel on tunne, et me siiski elame mingis veidras mullimaailmas, klikimaailmas, rääkimise maailmas. Kas tõepoolest on Ossinovski selles süüdi, et mingisugusel inimesel ei olnud võimalik oma konflikti teist inimest tapmata lahendada?

Kivisildniku mull:
( : ) mis on hea ja mis on halb eesti vabariigis
HALB on see kui minister feispukis suud pruugib, ta peab vabandama ja astub tagasi, minister on solvav jätis
HEA on see kui ministri haldusalas toimub mõrv, inimene tapetakse, minister ei vabanda ega astu tagasi, seda teemat isegi ei arutada, ehkki meil astuvad tagasi ministrid, kelle haldusalas toimuvad kergekaalulised bordelliintriigid ja muud tühiasjad - mõrv on ok - minister on seksuaalkangelane

Lollust ei peaks sallima. Vähemasti mina ei salli. Mismoodi on koolitulistamine seotud haridusega? Demokraatiaga? Vahel, ja see ajab mind praegu väga närvi, arvatakse, et kõiki asju saab süsteem ennetada, kõigega tegelda, kõigiga kuidagi olla niimoodi, et see toimiks. Tegelikult ei saa. Alati juhtub olema ebanormaalseid inimesi, võimatuid olukordi. Sellega tuleb toime tulla. Aga eesti minister ei tohi öelda avalikult välja, et venelastel ja muidu sisserännanutel pole õigust midagi arvata ega kuidagi elada Eesti vabariigis. Selles mõttes niimoodi ei saa. Jürgen Ligi astus oma ütlemisega üle piiride.

Kui 300 000 inimest, kes on Eestis elavad venelased-ukrainlased-juudid ükskõik, mis sisserännanud tegelased, hiinlased-indialased it-tehnoloogidena - on teie kõigi meelest mitteinimesed, siis on tõesti sääsest tehtud elevant. ja ma saan aru, et hra kivisildnik on meeldivalt otsekohene oma avaldustes, aga kurat - tema võib, aga ministri suud võiks selle koha pealt küll avalikus ruumis vaka all olla. omavahel võib niimoodi kakelda, sest siis on see jutt suunatud konkreetselt ossinovskile - mitte kõikidele võimalikele Eestis elavatele sisserännanutele.

25 oktoober 2014

Maskid

Tegelikult pani mind natuke mõtlema see "Igatsus" - tulin tööle ja sain isegi omamoodi solvatud. Lugesin Nirti blogi ja noh teate küll. Hirmus oli natuke. Lugesin seda, kuidas ta teatas hästi rahulikult, et ei suuda lugeda "Mahtra sõda", et nii palju toredaid uusi sõnu, mida ei saa isegi guugeldada. Noh, jah. Rääkisin sellest töökaaslasele, vene-ukraina tüdrukule, kes ütles, et mis filoloog see siuhke on. Noh, ja mis kirjandusteadlane, noh, et see on lihtsalt võimatu, kui inimesed ei oska omaenda keelt. Mina jällegi hakkasingi mõtlema selle peale, et päris paljud eestlased ei loe muid raamatuid peale ingliskeelsete ja siis eeldavad, et nende keeleoskus on enam-vähem okei. Noh, umbes nagu minul praegu, kes ma üritan Charles Dickinsoni "Great Expectations"it inglise keeli lugeda.

Üritan. Tunnistan ausalt üles. Viimasel ajal on mul enda pärast pisut piinlik. Mitte väga palju loomulikult, sest siis ma peaks olema kohutav inimene. Aga ma omast arust ei ole. Ja see on natuke kummaline ja natuke hirmuäratav tunne, et ma ei ole. Ei ole kohutav, ei ole tore, ei ole kedagi. Lihtsalt eksisteerin poes ja isegi seal poole hoobaga. Ebamugav on. Tahaks midagi ära teha. Ega ma nüüd täpselt ka ei tea, mis see oleks, mida ma ära teha tahaks. Igal juhul rohkem, kui ma praegu teen. Loen praegu Susan Weinschenki raamatut "Kuidas panna inimesi tegutsema?". See on väga huvitav tekst. Sest mind paneb eelkõige mõtlema see, et kuidas panna ennast tegutsema selle suunas, miks ma Tallinnasse olen jäänud ja miks ma kirjutan ja miks ma loen ja miks ma teen kõike seda, mida ma teen. Võib-olla pooltki mitte nii hästi, kui võiks. Jah, Igatsus, Mahtra sõda, Weinschenk - kõik tegelevad ühe teemaga, inimese uskumisega, mis ta on, mismoodi ta tegutsema peab. Õigemini küll, Mahtra sõda on midagi muud, on mäss selle sunnituse vastu, mis paneb inimest kuidagi käituma, aga see Mahtra sõja lugu Nirti blogis õigemini see keele kadumise või kaotamise asi, mis kummitab mindki, kui ma päevade viisi kasutan ainult teatud väljendeid, et inimesteni enda ümber jõuda. See on midagi fantastilist ja samal ajal hirmuäratavat.

Fantastiline on see, et olen siiani uskunud, et olen kirjutaja/kirjanik/luuletaja - kirjutamata, luuletamata. Sõna otseses mõttes. Müüja - olles kohati pelgalt kassapidaja. Ja kui Külli-Riin palus minult järjekordset artiklit teemal hammaste olukord, siis ma lihtsalt keeldusin, sest ma tean, et ma ei saa enam kirjutada sellest, kui ebakompetentne ma olen oma hammaste korrashoidmises või odava korteri otsimises või parema töökoha otsimises. Ilma naljata. Mul on palju auke, aga mul on ka oskamatus neid hambaid korras hoida.

Seni kuni ma pidevalt tegelen sellega, et ma ei saa endaga hakkama, siis ma toidangi oma saamatust. Ja ma ei ole selleks valmis. Ma ei taha seda, samas - ega ma ei ole väga paljudeks asjadeks valmis. Ja ma olen tahtnud väga paljusid asju, mille nimel ma ei ole üldse vaeva näinud. Seega on väga väike tõenäosus, et ma neid endale üldse lubada saan. Sellegipoolest - ma muudkui loodan, et lõpuks ma saan endale ka neid asju lubada. Lihtsalt tuleb ennast kokku võtta. Ja mitte karta.

Seal näidendis on üks stseen, kus oma naise raha ja mõisa maha mänginud, joonud ja hooranud Sergei Sergejevitš teatab Koljale, keda on oodatud suurte lootustega Moskvast külasse, et äkki tema teab, kuidas päästa olukorda. Seal see Sergejevits seisab, purupurjus ja hullumeelne ja mida kõike veel ja räägib, et ta on idealist. Mees kisub endale maski ette, aga ta ei suuda sellega midagi muud teha, kui lihtsalt sealsamas totakalt seista-olla. Ja ega ma ka ei oska. Lihtsalt ei oska ja kõik. Aga ma tundun endale viimasel ajal see Sergejevitš, kes ei suuda käituda niimoodi nagu idealist ehkki usub end olevat idealist. Ja selles kõiges on midagi hirmsat, midagi, mis viib mind kokku reaalsusega, oma võimetega või võimetusega, mis kisub nähtavale Madis Kõivu koolikaaslase, kellest sai lihtlabane giid tähetornis, kellest sai lihtsalt mingi õpetajanatuke, sest ta ei osanud oma võimeid suure tööga realiseerida, sest õpetaja patsutas talle liigselt õlale, ütles, et ta on andekas ja ta jäi uskuma, ta jäi oma unistustesse võnkuma ja võnkus terve elu. Umbes nagu mina - selle enda kujutatava maski all. See mask on ülikooli lõpetamise diplom, mille taha muudkui ronid, kuni ühel hetkel taipad, et sul ei ole midagi näiteks Eda Ahiga rääkida või veel kellegagi, kes on see, kelle moodi sa tahaksid olla. Ja siis imestad, et mis nüüd saab, et kuidas sa siia sattusid, et...

Ja siis see algabki.

Ma OLIN kuradi loll idealist, kes arvas end andekas kirjanik olevat. Ei ole. Kirjandusteadlane ka mitte. Aga rahu. Sellest pole midagi. Tööd tuleb teha. Ja küll siis saan selleks, kelleks tahan saada.

22 oktoober 2014

Igatsus

Käisin Kaido kingitud piletiga Linnateatris "Igatsust" vaatamas. Istusin seal ja tundsingi seda kummalist igatsust. Vaatasin oma nn edupäevikut ja muudkui lugesin. Midagi ei ole. Edukat, sellel aastal. Jaanuaris oli Jüri Küdi klubi, veebruaris oli tegelikult väga tore sõbrapäev või selle õhtu ja öö. Märtsis oli lõhkeminevõi lahkumine, millestki, millega olin harjunud. Aprillis olid Midsomeri mõrvad. Mais oli maailma kõige ilusam Viiking. Juunis oli Nüpli. Juulis oli Juhan Liivi muuseum. Augustis Narva. Septembris Lasnamägi. Oktoobris kolimine ja igatsus.

Imelik on, kui inimesed jäävad hetkeks vakka. See oligi muide "Igatsuse" mõte - vakka jääda. Varja seisatab, Kolja seisatab, Nataša seisatab, Missail seisatab. Selles kõiges on midagi kõnetavat. Vaikset. Juba näidendi alguses hakatakse rääkima sellest, kuidas tuleb vaadata inimesi ilma maskideta. Kas see on üldse võimalik? Ma ei tea. Millistest maskidest või nende puudumisest me üldse saame rääkida? Kas inimene olles üksigi ei kanna juba maski, mingit fiktsiooni oma peas, et kuidas ta olema peab või missugune? Mismoodi käituma, mismoodi hingama, mismoodi laskuma paremale või vasemale põlvele. Rain Simmuli Kolja oli minu jaoks loomulikult Kaur. Muudmidagi. Miisail olin mina. Ainult, et kes on minu Nataša. Seal ma siis seisan. Libisen hetkeks oma maski taha. Tüdruk, kes kirjutab. Tüdruk, kellel on suured prillid. Tüdruk, kes unistab. Tüdruk. Ehkki tegelikult olen ma juba ammu naine. Teoreetiliselt. Täna vaatasin terve hommik "The Nannyt" - ahjaa, oktoober on "The Nanny" kuu ka. Ja ma ei teinud midagi. Mitte kui midagi. Suppi tegin. Selles korteris on palju parem suppi teha. Palju parem hingata. Palju parem riieteta olla. Palju parem lihtsalt olla. Selles korteris kannan ma riideid ja ennast. Selles korteris kannan ma endast välja mõtteid ja endast sisse ettevõtteid. Ja kogu selle kupatuse peale tuleb mulle Sergei Sergejevits meelde. Ja selle tema joomise peale tuleb mul mu enda suutmatus liiga palju juua. Ahjaa. Kolme õlu peale on mul järgmine päev paha olla. Neerud tõmblevad tuules või siis lihtsalt kehas. 

 
Kuidas tagada kõigile väljatulek sellega, mis neil on?

(ei tagagi)

Igal juhul sain täna etenduselt briljantse lause: miks talupoeg ei taha minult saada 10 rubla vaid pudel viina? kui ta saaks 10 rubla eest kolm pudelit viina? ohjah...

21 oktoober 2014

Emotsioonid

Kui hambaarst osutub teraapiaks - lohutab, et veel kuus auku, veel kuus auku. Ja see üks auk osutub noh ütleme nii üheks neljandikuks minu palgast, siis ei kõla see vist eriti teraapiliselt. Aga tegelikult puhas teraapia. Ja hommikul tuli kolm tundi järjest vana head The Nannyt vaadata. Mul on kahtlane tunne, et mul on depressioon peal. Ilmselt tuleb kuskilt vitamiine hankida.

Personalugusid

Venemaa lood ja USA lood. 


17 oktoober 2014

Mõnikord on täpselt selline tunne


Hirmus olemise kunst, lahkun teist ja teie ka - tulge lossidesse jalutama

Sa tuled minusse läbi nende losside seal kaugetes maades, kuhu ma pole veel jõudnud lennata ega jalutada ega jalgrattaga sõita, sest ma pole veel jõudnud. Mu jalad ja mu tiivad ja mu käed ja mu silmad on mu koljusse tõmbudes lakmuspaberile tõmmanud kõik need lossid nendes Prahades-Pariisides-Viinides ja teevad mind aina nähtavamaks ja kuuldavamaks ja ma tunnen, et ma elan. Sa tuled minusse joovastava hulluna ja mina ei tea, kuidas maailma võtta või ennast. Sa nendid, et ma ei oska armastada, nendid, et ma keeldun kellelegi kuulumast, nendid, et ma ei suuda usaldada. Ja mul on hirmus. Mul on hirmus olla.

16 oktoober 2014

14 oktoober 2014

kooseluseadusest

Kui minu aju juba päris algusest peale ehk siis, kui ma olin 4aastane ja lasteaias ja mind kasvatas ainult vanaema ja isa käis paar korda nädalas külas, kui minu aju juba siis küsis, et huvitav, kas kaks issit või kaks emmet ka lapsi saavad ja kuidas teistel lastel on ja nii edasi, siis tean ma juba algusest saati, et see EI ole laste probleem, vaid see on täiskasvanute paanikahoog. Ebamugavustunne ja mida kõike veel. Muidugi ei ole ka mina eriti õnnelik, kui lesbid-homod näiteks multika "Lumekuninganna ja igavene talv" kätte võtavad ja seda geiliseks interpreteerivad. Kehitan selliste asjade peale õlgu, aga ma tean, et nad suudavad sama hästi või veel pareminigi lapsi kasvatada, kui näiteks joodikutest/narkomaanidest erisoost vanemad. Ja kõige hullem on see, et paljud neist juba kasvatavadki, aga mõlemal pole lapse üle samasugust õigust. Traditsioonilist perekonda pole vaja kaitsta, sest kes ütleb bioloogilisele emale-isale, et sinul pole õigust selle lapse eest seista. Enamasti mitte keegi, isegi siis kui ta on täielik jobu.

13 oktoober 2014

silmanägemine porgandisöömisest

Luteiin luteiin luteiin
täna homme olen siin

09 oktoober 2014

Mitteisiklikke juhtumisi

*
Küllap ma kahtlen
su hammastes
oma kaelas
või oma vitus

küllap ma kahtlen
kas ma armastan
või milleks või keda

küllap ma tunnen
et meiegi vist
oleme maailma
kandmisel rist.

*
Täna Kanuti Gildi SAALis imeline ja natuke hirmuäratav maastikuarhitekti SueAnne Ware´i loeng memoriaalidest. Üks huvitavamaid loenguid, mida olen kuulnud loomisest. Maastikuarhitektuur, mis ütleb poliitikutele, kui nad on jobud, sest nad ei hooli, on vinge. Moonideklumbid tänaval koos heroiinihoiatustega ja lugudega inimestest, kes on surnud üledoosi, koos piltide ja isiklike esemetega. Afganistani põgenike laste joonistustega tehtud valged sambad, et rõhutada surma, sest poliitikutel oli ükskõik, kuhu paadid tõid või jätsid toomata noodsamad lapsed ja nonde emad. See kõik on midagi fantastilist, aga veelgi fantastilisem on kokkuvõte: memoriaal võiks olla nagu maastikki, nagu mälugi, kaduv, muutuv. Selle mõte peaks olema tekitada diskussioone. Selle kaduvus ei peaks olema probleem. Ilus oli.

*
Ma olen Baudelaire´ga nõus: 
"Mina ütlen: armastuse ainus ja ülim nauding on veendumus, et tehakse kurja." (9)
"Intelligentsete naiste armastamine on pederasti nauding."
(11)
"Elul on vaid üks tõeline võlu - Mängu võlu!"
(12)

Tahan siin igasugu imelikke asju

Hetked, kus ma tahaks talle kirjutada, et kooseluseadus võeti vastu, et ma igatsen teda, et ilmselt kolin ma oma 8ruudulisest välja, et ma tahan teda näha, et oleks tore lõpuks kedagi kindlat näha tahta, et 12 aastat pole osanud tahta näha, et 12 aastat on hirm olnud, et 7 aastat on olnud veidraid, ilusaid, fantastilisi suhteid, millesse saabumine ja millest lahkumine on olnud omamoodi enesekskasvamine, endast välja kasvamine, millekski muuks saamine, millestki loobumine, millekski olemine, mida ma tahan olla. Aga tema. Mul võiks ju temaga teisiti olla. Meil võiks temaga päriselt olla. Me võiks olla päriselt koos. Mitte niimoodi. Mul ei tule see välja. Pole kunagi eriti tulnud, et kuidas öelda inimestele, et... Ma jätaks selle kõik ütlemata. Ma ei ütleks teistele ka. Ma tahaks lihtsalt, et ta hooliks minust ja et ma saaks sellest aru ja vastupidi. Ja et see poleks nii hirmuäratav, nii paaniline, nii jumalteab, mis ja kust tulev.

Eile ootasin seda okupidi-poissi Nopkohvikus suul õlu. Hea õlu oli. Leheõlu. Ja uurisin oma blogisissekandeid aastast 2010. Oli mida uurida, oli millest lahti öelda, oli millesse kinni jääda. Oli natuke õudne. Oli. Täna hommikul sain poisiga kokku. Eile ta lihtsalt ei jõudnud minuga kokkusaamisele. Ta on selline ülieraklik ja hästi tore. Ja natuke kurb on olla, kui ma temaga koos olen. Natuke teistmoodi kurb. Minu ülesuhtlemisoskus. Minu püüdlikkus kõikjal korraga olla. Minu lakkamatus rääkida lugusid inimestest, kellest hoolin vähe või palju, kõik haaras mind temaga kuidagi ühte paati ja siiski sõudsime me natuke erinevas suunas või erineva tempoga. Aga tore oli sellegipoolest. Ma olen liiga paljudega suhelnud. Ma olen liiga paljudele asjadest rääkinud, elust rääkinud, aga ma ei suuda olla kellegagi, ma nagu igatseks teda ja nagu mitte, nagu loodaks, et ta tuleb ja nagu mitte.


Naljakas on seda kirjagi lugeda. Temale? Temale.

I have never felt like this. Like literary never. With anyone. Like I feel when you are around. Which is weird. Like you went away and I was in trance for another three days. Without understanding what the hell I am going to do. But Narva. Yes Narva - it helped me a lot. I enjoy being alone, going to places,where I have never been to, seeing things I have never seen before. And most of time figuring out - what is going on around me. In new places you have to do that. 


07 oktoober 2014

Võib-olla polegi see minu jaoks võimalik, võib-olla on see kõik lihtsalt hunnik asju, mida mina ei saa

Kokkuvõtvalt - käisime Lasnamäel ja jutu käigus selgus, et ma olen vist natuke napakas. Esiteks ei tea ma, et loh on vene keeles jobu. Mu vanaema ausalt ei kasutanud minu juuresolekul ühtki koledat sõna. Pohhui sain ma ka teada puberteedieas ja isa käest. Teiseks - ma ei tea, miks Viiking ikka veel tolle hilise kirja pärast vabandust palub, sest varsti saab sellest juba kuu aega, kui see mingi saaga algas. Ma ei tea, kas ma teda niiväga nähagi enam tahan. Tähendab, mingi osa, selline loomalik ja hullumeelne tahab, aga kui ta nagunii ei pruugi tahta minuga läbini ja üdini koos olla ja ma ei teagi enam, kas mina temaga tahan, siis... Potentsiaali on. Nagu öeldakse, potentsiaali on. Viimasel ajal on ka mõte, et äkki peaks lihtsalt ära lõpetama selle va armastuse tagaajamise. Nagunii pole minul pikemaplaanilisemat mõtlemist selles osas. Pole kunagi olnudki. Ma olen kas siin ja praegu ja hirmusõnnelik (mida ma muide olen enamasti meestega, kuni mul igav hakkab) või seal ja kunagi ja hirmusõnnelik (mida ma veel kunagi pole olnud, sest mul peaks lisaks mehele siis vähemalt üks laps olema, lõppkokkuvõttes kolm), aga kuidas selleni jõuda - selle sealeni ja kunagini - mitte ei tea. Võib-olla tuleb vahepeal hoopis naine võtta või laps sünnitada ja üksi tollega õnnelik olla. Mitte ei saa aru. Vahel on tunne, et Viikingile läheb korda. Aga ei tea, ei tea, ei tea. Homme Warhol ja mingi tüüp okcupidis. Ujun kohale ja vaatan. Filmi ja tüüpi. Ja ennast kogu selles vaatamismängus.

01 oktoober 2014

Sellised lood

Ettevõtluspäeval seletan kahele väga asjalikule kontoritöötajale, et ega see teenindajate juhtimine lihtne olegi. Mõlemapoolselt. 


Nemad arvavad jällegi, et see on teenindajate endi süü, sest nendel ju pead otsas ei ole ja nemad ju mõelda ei oska. Noh, ütleme nii, et kellel on lihtsam läheneda, kas juhil töötajale või töötajal juhile. Kellel on lihtsam poes läheneda inimesele, kes tema vastas on. Kas kliendil poemüüjale või poemüüjal kliendile? Reeglina on nii, et peaks olema ikka poemüüjal kliendile lihtsam läheneda. Nagu ka juhil oma töötajatele lihtsam juurde astuda. Reeglina. Sest, kes teeb ostureeglid, oma aja müümisreeglid. Juht.