21 september 2014

Venekeelsusest ja venelastest

Siin ma siis olen. Kui ma parasjagu Madis Kõivu ei loe, noh, siis onju näha, et ma ei suuda ka kirjutada. Läksin vene keelele üle. Loen Vera Prohorova mälestusi ja eesti keelt nagu polekski, see oleks justkui suunurka kipitama jäänud. Kuulatasin ka Jaan Aru, kes kõneles eile õhtul inimese arust või tuleks öelda mõistusest. Imelikult hea on lugeda vene eliidist, valus ja hea. Kus ta ennast elusalt tunneb? Gruusias? Ukrainas? Jah, 20. sajandi vene võimsaimad pead - räägime siis Pasternakist või Richterist või Ahmadulinast - sõitsid ikka Tbilisi, et ennast üle pika aja inimestena tunda. Loen ja imestan. Loen ja imestan.

Ja keel. See vene keel, millest ma kaarega olen mööda jalutanud, jalutab mulle lugedes vastu. Hell. Lihtne. Soe. Tähelepanelik. Eile sain üle pika aja poolvenelannast sõbrannaga kokku, too rääkis, kuidas ta ei jutusta emaga Ukraina kriisist. Propaganda - igapäevane, tunniajane, telekast. "Mis siis kui ta meile tuleb kallale?" küsib mu sõbranna emalt. "Mis siis, küll me sellega toime tuleme, aga see, mis seal toimub, nii peabki."

Noh, lugedes Prohorova mälestusi, siis äkki peabki. Äkki peabki. Teades, et Venemaa ongi 21 vabariiki ja sealtkaudu ka umbes sama palju erinevaid keeli ja sissesõitnud venelasi, kes lihtsalt terroriseerivad kohalikku olemist. Jah, igal kohal oma keel. Nii see peaks olema, teoreetiliselt. Reaalselt muidugi ei saa olla. Noh, kui me räägime Eestimaastki, kus tänu sunnismaisusele säilis vähemasti 200 erinevat murret. Ohjah. Venemaal peaks põhimõtteliselt olema - 21 erinevat keelt, mida vähesed rääkida oskavad. Imelik lausa. Loed Ufa ja mõtled, Hašek, Dovlatov, Nurjev - ja siis et Altai vabariik ja altaid. Tunnen ennast juba rumalana, enesekesksena.

Kõige huvitavamad on lood naistest ja nonde väärtuslikkusest suurmeeste eludes. Bulgakovi Jelena, Pasternaki Zinaida, Nagibini Bella, Richteri Nina, aga tegelikult Vera. Loed ja lood enda ajus kohtasid. Peredilkinot seal Moskva lähedal, see on ju umbes nagu meie Käsmu, ohei, see ongi meie Käsmu, aga mitte ainult. Maailm läheb laiemaks, lihtsamaks, selgemaks.

Vahepeal nälgisin, siis saatsin isale kiire sõnumi, eile ta siis helistas, uuris, et kuhu mu raha läheb. Kohvikutesse, kuhu mujale. Kuhu me isegi läheme, kui tunneme, et inimesi on vaja näha, kohvikutesse, kuhu mujale. Aga kuhu me läheme, kui tunneme, et meil on vaja sündida lasta sellel, mis teeb meist inimesed? Arvuti taha? No ma ei tea.

Isakese Stalini lemmikpianist
Prohorova kirjeldas, kuidas Stalin sattus niisugusse vaimustusse Maria Yudina klaverimängust, et helistas tol samal raadiokuulamise õhtul pärast ettekannet raadiosse ja küsis, et kas klaverimängijal on juba ilmunud plaat. Loomulikult oli klaverimängijal ilmunud plaat - noh vähemasti nii talle kosteti teisel pool toru. Siis aga tehtigi isakesele plaat valmis ja saadeti ära. Selle peale kinkis Stalin Yudinale 10 000 rubla. Too ütles tänukirjas, et aitäh raha eest ja et ta kinkis selle kloostrile, kus palvetatakse Stalini pattude eest Venemaal. Ei sellele ei järgnenud Vorkutasse ega mujale viimist. Stalin võttis lihtsalt teatavaks, et tema eest palvetatakse.
(sedasama Mozartit mängiski)

«У меня есть два врага, — говорит Юдина, прибирая со стола после обеда, — крошки и Советская власть». Однако М. В. Юдина, по свидетельству её ученицы М. Дроздовой, «не была диссиденткой… ничего не провозглашала, не писала писем протеста, не звала на демонстрацию»[



Kommentaare ei ole: