Käisime täna sõbraga Solarises. Keegi hull oli keset bussiteed parkinud ohutuledega auto. Tige bussijuht ja bussiootel mina. Seisan ja ei saa aru, et kuidas, et kes, et miks. Raputan oma mõtteid ja sõnu ja midakõike veel ja tunnen. Ma olen seda vastikut ebamugavustunnet tundnud, seda, kuidas süsteemi õhuke jääkiht läbi mu omamoodi empaatiavõimetu ekspressiivsusvajaduse ennast sisse närib.
Poiss jookseb Solarisest välja. Jookseb minust mööda. Jookseb oma ohutuledes auto juurde. Kolm meest seisab poolpimedas Vapiano ees. Buss 51 juht ja buss 16 juht ja see ohutuleautojuht. Ja mina. Mina kesma tahan midagi jälle seletama minna. Kuhu? Kellele? Kellele minu seletamist üldse vaja on? Minule endale. Olgem ausad.
Õhupuuduse tunne on lakkamatu.
Poiss istub autosse pärast sagimist ja seletamist ja sõidab ohutuledes minema. Võib-olla samamoodi nagu mina - tahaks minema sõita. Kust? Milliste ohutuledega? Milleks?
*
Kõvahäälne plika seletab laialt R-kioskis isale: "Õpetaja ütleb, et mul on vaja suur joonlaud." Just nii ütlebki, sest ta isa on ingliskeelne ja ta ise on harjunud rohkem inglise keelt rääkima kui eesti keelt. Mina sätin kontoritarbeid ja lähen mingil hetkel oma kassa juurde.
Korraga seisavad nad kahekesti minu juures. Isa vaatab oma suurte soojade pruunide silmadega mulle rõõmsalt otsa ja ütleb, et neil on midagi vaja. Eesti keeles ikka. Ja siis küsivalt oma tütre poole pöördudes, et mis neil nüüd vaja oligi. Tütar on selleks ajaks ära unustanud, mis tal vaja oli. Vähemasti eestikeelse sõna on ära unustanud. Ja nii nad passivad üksteist üsna jahmunult.
Mina kostan selle kõige peale väga lihtsalt: "Suurt joonlauda."
Lähme siis joonlaua leti poole ja isa ja tütar arutlevad minu selja taga: "Kus ta teadis? Luges ta meie mõtteid või?" ikka inglise keeli.
Jah. Kõik eestlased loevad mõtteid. Eriti Katrina Helstein.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar