Neid kohti, mida võiks nimetada minu Tallinna kohtadeks, ei ole palju, aga neid siiski on. Rahvusraaamatukogu on koht, kus ma sisuliselt kasvasin suureks. Eriti esimesed kuus Tallinna-aastat. Siia sigisin kõikvõimalikel kummastavatel ja vähemkummastavatel hetkedel, kui jalad hakkavad värisema ja hing sees enam eriti ei kipu olema. Noh, Rimbaud - ta tuli mulle teemaks tol ilusal aastal või koledal kui sain tuttavaks Kga, aga enne teda oli mul Enno, Suits, ja kõik need teised. Tegelikult on mul rahvusraamatukoguga kummalised suhted. Või mul on endal selline väljakutsuv käitumine, mida tuleks ennetavalt kõikidel plikadel ära keelata. Minu toanaabrid aastal 2006. - 2007. aasta toanaabrid ei saanud aru, et kuidas mul ometi peikat pole, ma olen ju nii ilus ja meeldiv, okei, päris lapsik ja lollakas ka, aga meeldiv üldkokkuvõttes. Ja siis käis läbi Karina lause: "Aga raamatukogu, see on ideaalne koht, kus sinu jaoks ideaalse mehega tuttavaks saada!"
Naljakas lause. Jabur lause. Selline lause, mis määrast 2006. kuni vist siiani minu käitumise rahvusraamatukogus. Mõni aeg hiljem leidsin endale permanentse teretaja, kes käitus küllaltki flirtivalt ja luges iga päev Balzaci. Mina lugesin tol hetkel igapäevaselt narrilaeva. Aga jah. Kuna ma enamuse ülikooli ajast ei näinud meesinimesi või noh ma ei osanud neid näha ja nemad nägid mind veelgi vähem, või nägid, aga ma ei pannud tähele, see on nüüd ka päris kõvasti lahti ja kokku ja igatepidi räägitav. Igal juhul - siis korraga nägin ma Balzacipoissi, kes oli täpselt samasuguste omadustega nagu minu papi, kes on muide totaalne Balzacifänn. Noh - aga sellel poisil käis külas imeliste näojoonte ja suure kõhuga tüdruk. Ohjah. Ja kogu seda draamat. Ma ei vahetanud temaga rohkem, kui kümme sõna, aga need kümme sõna olid minu meelest (vähemasti tol hetkel!) ülimalt tähtsad, ilusad, romantilised, sellised, millega võis maailma muuta ja mind ja seda kõike, milleks inimene on.
Tegelikult tuli ta pärast Steni. Tuli ja kadus. Nii nagu paljud pärast Balzacipoissi, aga kui ma teda sel kevadel nägin, siis sain ma aru, et mu seistmeaastak on läbi ja hakkab uus. Võiks ju lõpuks alata, ka mittekartmisaastak.Aga see selleks - vat, kui hea kuulamisega ma olen.
Muidugi passisin ma ka Danielle Monticellit nagu loll lammas muru, mida süüa. Õnneks - lõi ta mulle käega Dantet lehitsedes. Järgmine, kes minu leidis, oli keegi herr, kes oli kuidagi mu mobiiltelefoninumbri kätte saanud kuskilt ja saatis mulle sõnumi, mis ehmatas mind valgeks näost. Et tahab minuga tuttavaks saada. Vahi nüüd, kellele ma naeratan ja kuidas. Mina väga temaga tuttavaks saada ei tahtnud. Hakkasin ainult mõtlema, et ilmselt tuleks põrandat passida, et keegi mulle külge lööma ei hakkaks, kui ma rahvusraamatukogus olen. Ja vanaonu - ohjumal see komme, lilli ja musi andev vanaonu.
*
Madis Kõivu lugedes tekib kohe tunne, et hea on unustada. Unustamises tekib see keelelõimumine inimlikuks. Igor Jakovenko rääkis tsivilisatsioonidest Den Za Dnjomis - väga huvitav oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar