16 september 2014

Liigutuste spetsialistid

Mäletate seda filmi, mis ma vaatasin, Cumberbatchiga peaosas. Noh, ilus kostüümidraama. Tegelikult  pole mu praegusel sissekandel mitte midagi pistmist ilusa kostüümidraamaga, võib-olla pole isegi draamaga pistmist. Lihtsalt - liigutustega.

Näitlejad oskavad inimeste liigutusi tähele panna. Ja head kirjanikud teevad seda ja inimesed, kes tahavad teada, mis teise inimese peas toimub, ehk siis need, kes peavad sulle midagi maha müüma, midagi andma. Näitlejad peavad edasi andma mingit tegelase erutust või selle puudumist või emotsiooni. Näiteks Colin Firth "Üksikus mehes" annab mulle hästi väikeste liigutustega aimu sellest, mis tema sees või õigemini tema tegelase sees toimub. Elegantsus on selle nimi. Peaaegu et miniatuurne laul meie peas, mis puudutab meid.

Seal selles kostüümidraamas oli üks stseen - naine ootab oma armukest lõunale, ta mees on sõna otseses mõttes ebanormaalne, hoogudega, mida ei kujuta ettegi. Hoogudega, mis ehmatavad kõik ära. Aga see ootamine, see naise närveldus, see piinlik, lausa naermaajav püüd olla ilus, väljendub ühes väikses detailis. Söögitoas pole peeglit, on ainult nõud ja kahvlid-noad-lusikad. Nad on kahekesti sõbrannaga ootel. Mõlemad loodavad näha oma uusi silmarõõme-kallimaid. Nad vaatavad teineteisele erutavas ahastuses otsa. Abikaasa pole veel tulnud. Sööginõud. Naine tahab teada, mismoodi ta välja näeb. Ta võtab laualt lusika ja vaatab tolles oma peegelpilti, sätib juukseid. Selles liigutuses on midagi ülinaiselikku ja ometi veidralt galantset, midagi, mis ärritab. Nagu te teate ei armasta ma asjade triikimist, korrastamist, ma kisun juuksed kuklasse, sest nii on kõige mugavam. Ma ei seisa peegli ees kunagi kauem kui peab. Ma ei otsi peeglit. Peegel leiab minu ja võib-olla selle sees ka minu ahastuse, et olen inetu, et kortsud tõmblevad otsmikku. Aga see näitlejanna liigutus seisab mu peas. Nagu ka isa ahastus alati, kui ta mind näeb. Kleit! Kleit! Naiselikkus, kuhu see kadunud on? Mis sellest saanud on? Eimidagi - kintspüksid, mida ma kanda ei armasta.

Oskus tähele panna - detaile, mõista nonde kaudu inimesi või õigemini suuta öelda, missugused nad on, mis meeleolus nad on, mismoodi nad parasjagu endast arvavad ja olukorrast, on keeruline omandada, sest tavaliselt ollakse/ olen ise liigpalju hädas omaenda probleemidega, omaenda rumalusega, omaenda mõtete väiksuse või suurusega.



Kommentaare ei ole: