Eilne intensiivsus

Ma siis ei oskagi millestki rääkida. Vaikida? Noh, te ju teate, vaikida ei oska ma ka. Lihtsalt pole olnud kombeks. Ma käisin eile pildistamas. Istusin esimesse ettejuhtuvasse bussi ja sõitsin Lasnamäele. Isa räägib juba pikemat aega, et Lasnamäe-Lasnamäe, Kopli-Kopli. Pole ju need õige eestlase kohad. Ei ole jah. A kesse ütles, et ma õige eestlane oma korralikus kreoolisuses olen. Ikka tuleb Ott meelde, Heinapuu. Istusime tema kodus, tookord Mustamäel ja ta ütles mulle korraga, et mul on tugevad närvid, sest ma olen läbi põimunud erinevatest rahvustest. Meil kõigil on. Ja kõige toredam on see, et ma olen selle üle uhke ka. Et eestlane-venelane-sakslane-setu. Ja papil pole tegelikult midagi mille pärast tige olla. Tal on lihtsalt hirm. Nagu enamus inimestel on, kui nad puutuvad kokku millegagi, millega nad harjunud pole.

Lasnamäel oli igalt poolt näha Teletorni. Ta oli kohal enesekindlalt ja enesekohaselt, nii nagu ta peakski seal olema - teadvuses kinni. Kui nad teavad ta lugu. Tema kaitsmist. Siis nad teavad ka seda, et nad elavad vabal maal. See on kohal. Arhitektuuriga on tavaliselt see, mis teistele kunstiliikidele ei lange õlule, nagu raske kandam. Ta on kohal. Ta loob reaalselt kohta ja kingib sellele ajapitseri, tagantjärele. See on hirmuäratavalt ilus kohalolek, millesse klammerdumine toob mõtteid. Ma ei ole kunagi kindel, miks mulle meeldivad stalinistlikud hooned, isa ütleb, et need on halvasti tehtud rokokoo ja baroki segu. Nad ei anna seda tunnet, päristunnet, pärisarhitektuurist, aga kohati, minu jaoks annavad nad kodutunde. Ehk sellepärast, et tervelt 6 aastat oma elust toimetasin ma Tallinna ülikooli ühikas, mis asus Pärnu maanteel 59. Jah, lõpuks täiesti deformeerunud ja katkine maja, nüüd juba alumistel korrustel kinnipekstud akendega, aga sellegipoolest - täiesti minu maja. Siin vist suudlesin esimest korda. See ei meeldinud mulle. Tarmot. Oma kursusvenda. Suurt sooja ja väga hella poissi, kes nägi välja nagu Krusty de Kloun. Ta oligi seda, arvestades tema häälekat, aga väga tuumakat naeru ja mingisugust karust ja sooja olekut juurde lisades muutus ta natuke Maša karuks.

Laps. Temaga koos olles sain ma aru, kui palju laps ma olen. Kui enesekeskne ja loll indiviid võin olla. Aga jah, tema elas ka - Selis, Lasnamäel. Ma käin ringi ja ma tahan kõike puutuda, vahel lahti kiskuda, nii nagu see oleks midagi, millesse langedes võib kellekski teiseks saada. Ei saa ju. Ma käisin ka Lasnamäel ringi. Kohtasin linde. Vähemasti nemad tungisid minu silmavaatesse, otsusekindlalt - sealsamas Mustakivil, sealsamas Priisle kandis, sealsamas teel Tallinna elektrijaama poole. Nad näitasid oma olemasolu häälekalt ja lennukalt ja koheselt. Ma ei osanud nendega kuidagi olla. Nad lihtsalt tulid. Ja olid.

Tuvid tekitasid tuvila McDonaldsi juures, varblased varbla - hamburgeriputka juures, mis on 24 tundi järjest avatud, ja need elektrijaamalinnud, linnula. Me oleme siin. Me oleme siin. Me oleme siin. Nende lennus oli midagi hirmsalt vabastavat ja veidrat. Lambad - (mu uus silmarõõm või vana, ma ei ole enam kindel, ta tuli ju ainult selleks äkki, et minna, või jääda, ma ei ole ju üldse kindel, me ei ole sellest rääkinud, ehkki ta lubas, et ta tuleb veel, aga ta ei kirjuta mulle, missiis, et teises linnas,ta võiks mulle kirjutada, et mida ta teeb, aga eks ma ise olin ka rumal, sest ma kirjutasin talle, et ta on esimene inimene, kelle puhul mul pole mingit kahtlust, et... sisuliselt oli see armastuskiri, sisuliselt, ma ei oleks tohtinud seda kirjutada, sisuliselt ta vastas sellele nädal aega hiljem, sisuliselt, vastas ta mulle ainult seda, et ta tahab mind näha, no vaadaku siis, meil ju uusim tehnoloogiline saavutus, feisbukk, jagame ennast paremale ja vasemale, sisuliselt või sisutult, see on nüüd hea küsimus, et kuidas)

Linnud on nagu lambad, aga nende ühises liikumises on midagi kohutavalt võluvat, midagi, mis paneb südame toppama, midagi, mis lõikab hetkeks mõtted üksteise küljest maha, midagi, mis annab mingid lisatiivad. Inimesed võivad ka ju olla nagu lambad, aga ometi eeldan ma, mingil suvalisel, kohutaval inimlikul ja loomalikul moel, et me oleme midagi enamat, kui lambad, et me oleme midagi enamat, kui tavalised inimesed, et me oleme need, kes teavad, mismoodi ja millises suunas kogu parv liigub, et me ei tee seda ainult instinktide baasil, vaid me suudame ennast ka kõrvalt vaadata, sest meil on kirjandus, muusika, kino, meil see, mis teeb meist headinimesed, see, mis võimaldab meil omaenda lollust ja tarkust kõrvalt vaadata ja kuulata. Linnud - võib-olla on neil ka. Ma ei tea, mul puudub see arusaam tegelikult. Aga ma - olles kokku puutunud natukenegi Aristotelese käsitlusega mimemisest arvan, et ehk on meie ajus liigpalju igasugu struktuure ja süsteeme, mis teevad tegeliku maailma tajumise poolikuks. Lambad? Jah, olgem lambad, aga teadlikult. Inimesed, jah olgem inimesed, aga teadlikult. Samas kas peab teadlikult? Äkki see on järjekordne konstruktsioon sellest, kuidas asjad võiks olla.

Seal ta siis oli. Mees, ehmunud, kartis, et midagi on juhtunud. Tüdruk mustas pildistab puud. Äkki juhtuski puu liigilus olema. Otsisin mingit lugu, leidsin ehmunud inimese. Leidsin suisa kaks ehmunud inimest. Gräfiti tunneli sisse ennast magama seadnud prügikastiinimese ja enda seal sees. Kartes. Leidsin kolm ehmunud inimest.

Õhtul läksin vertikaalstardile - hea on. Nad ei tunne mind. Palju parem kui kirjanike majas. Palju mugavam. Ma ei taha, et keegi mind seal liiga palju tundma saaks. Tahan nagu vanaemagi seista vaikselt omas palvenurgas ja palvetada maailma parema mõistmise suunas. Enda parema mõistmise suunas. Henri Hütt rääkis murtud tiibadega luige vaasist ja muusikust, kes peletas linnast rotid, ja kellele ei antud selle eest väärilist tasu. Nõnda peletas ta linnast lapsed. Kuidagi imelikult tänapäevane lugu tundub. Minu kõrval istus Roomet Jakapi, tahtsin talle öelda, et tema proseminaritööst Heideggeri teemal oli minu magistritöö kirjutamisel hirmsasti abi. Ja ei öelnud seda talle, sest ma ei taha, et see improtesti muusik mind liigpalju teaks. Ullast - seal Kanuti baaris, täiesti piisab.

Jah.