14 september 2014

Antitarbimine ja puhas tarbimine ehk otsi kohta, kus sa saad, ja kuku ise sisse

Klienditeenindaja töö on kaitsta inimest enda vastas ja ennast inimese vastas - lolluse eest. Ja me kõik oleme lollid. Kanname kandameid. Hirme. Ahastust. Frustratsiooni. Hullumeelsust. Kriitikameelt. Ja mitte ainult rumaluses pole küsimus. Vahel delikaatsuse puudumises ja muudes veidrates asjades, mis inimesi iseloomustavad. Kõike juhtub. Inimeseks olemisega käibki see kõigejuhtumine kaasas. Ja seda tuleb endale iga päev selgeks teha, et see ongi normaalne. Ma olen inimene ja kõik, kes poodi tulevad, on ka inimesed.

Astusin kord poisi poole, kes mingit muusikat kuulas kõrvaklappidest, nii põhjalikult, et see oli lausa naljakas. Ja ma ütlesin talle tere. Ta kiskus klapid peast, ehmatades, vastas ta mulle samamoodi, tere, ja läks edasi. Imelik hetk. Ja oligi imelik hetk. Ega ma ei saa seda teisiti nimetada kui imelikuks hetkeks.

Pärast Kanuti gildi vertikaalstarti olen jällegi vist natuke armunud. Naised - jaa, minu hulluseks on naised. Kirjutavad naised. Ilmselt eelmisel aastal jõudis see hullus omamoodi tippu ja sealt kolisedes alla langeda. Nägin imenunnut Kadri Noormetsa. Tegelikult ta ei olnud imenunnu - ta oli imepüüdlik. Pisut närvilinegi ehk. Ma ei oska seda päriselt sõnastada. Seisis seal laval ja vuristas oma teksti maha. Vuristas soovi tühjast ruumist - täis teksti paberilt maha.

Mina istusin ja olin enne seda tükk aega naernud kõikide nende Paul-Paavo Piikide ja Henrik Kalmeti ja Renate Keerdi (teie muidugi teate teda Valme nime all) ja itsitasin ennast kenasti maa alla - aga tema, jah tema. Ma ei oska sulle isegi öelda, mis ta seal tegi. Rääkis piiride puudumisest, narratiivide puudumisest ja millest kõigest veel. Kurat see kõlab nagu peaministri pukki pandud herr Rõivas. Nii palju toredat ilkumist, mis tollele kõnele järgnes feisbukis, pole ma tükk aega kuulnud ühegi poliitiku aadressil. No mis seal ikka. Ja kuidagi selle kõigega tuli Helena Krinal meelde. Tema püüd olla tõsiselt võetav, see ajab tõsiselt närvi. Nagu tõsiselt. Noormets ajas ka omamoodi närvi. Nii närvi, et ma kandsin teda oma ajus. Kandsin juba kevadest saadik, ma ju ei jõudnud selle luulekogu-näidendi "Siseturism" esitlusele, ma ei mäletagi enam täpselt miks. Mäletan ainult seda, kuidas Kaur küsis, et miks mind seal ei olnud. Ilmselt kõikide nende asjade pärast, mis mind täitsid. Ka mingisugune latentne endasse peidetud viha selle va Kauri enda vastu. Oli mul põhjust? Tõenäoliselt oli see rohkem endaviha kui Kauriviha. Aga jah. Sellised vihad - panevad sageli endale liiga tegema. Ise ka ei saa aru miks.

Praeguseks on mul kahju, et ma ei läinud sinna. Et ma ilmselt istusin kodus ja nutsin oma nutud patja. Praeguseks ma tean, et ega Kauril sest midagi ja minul ka sest midagi. Elu läheb edasi. Inimesed kasvatavad edasi oma habemeid ja mina oma vuntse, mis on hindamatud, ja mida õnneks keegi eriti põhjalikult vahtima ei kipu.

AD & styling: Marit Ilison
Photo: Maiken Staak
MUAH: Ellen Walge
Model: Anni Jürgenson (MJ Model Management)

Igal juhul sahistades oma näpus Noormetsa "siseturismi" tänahommikul, töö juures - ma tundsin mingit kummalist erutust. Ma olen ausalt püüdnud seda teksti lugeda enne ka. Aga midagi on vahele jäänud, midagi on nagu seletamatuks kulgenud. Aga eile käisin ma Marit Ilisoni näitusel "Longing for Sleep" Draakoni galeriis, siis jõudis see kõik minu peas kuidagi väga kohale. See piinlik nõukaaja tagasi ihalemine või tuleks öelda huvitav, äge, põnev. See mittetarbimise vajadus. See uuskasutusemood. See vintage-kultuur, mille põhiline mõte on kasutada ära kõike, mis on olnud, mitte ülekasutada asju, mida ei olnud. Midagi on Noormetsa luuleraamatukeses, mis on tegelikult näidend, kah siuhkest, märkmikulikku ja nunnut, midagi ilisonlikult villatekilikku ärakasutajalikku - midagi nõukaaegset, midagi sellist, mis meenutab seda, kuhu 1980ndate beebid sündisid, mida me kõik praegu näeme Sinilinnus ja Mustas Puudlis ja F-hoones - midagi sellist rabedat ja tehtut. Ja ometi ilusat. Ma ei saa sinna midagi parata - väga ilusat.

See antitarbimine on vastukaaluks 10 aastat tagasi alanud ülitarbimisele - 10 aastat tagasi avati Viru keskus, juhul, kui te ei mäleta. Siit hakkas pihta ka ilmselt suuremate laenude andmine. Me jõudsime Euroopa Liitu. Me võisime valida, millisesse riiki reisida, kus käia, mida teha, see on hirmus kiiresti meile kohale jõudnud, et see ongi niisama lihtne. Me muide võime siiani valida - ehk isegi rohkem, kui oleks osanud oodata. Ja ometi on enamusel meist paaniline hirm, et mida meie suurem valikute tegemine võib kaasa tuua. Riigipead kardavad. Tõnis Lukas kardab, minu isa kardab, mina ka vahel kardan, sest valikute tegemine võibki tähendada seda, et jalad valivad, minnaksegi Soome või Saksamaale. Me ei vali enam ainult riideid kaupluses või kaupa marketis, me võime valida ka riiki, seda kvaliteetsemat ja meie vajadustele rohkem vastutulevat. Mõnes mõttes on see hirmuäratav ja sellestki räägib minu jaoks "siseturism".

Noormetsa luulemina või siis see tegelane, kes räägib, kes on armunud Emmasse, on ilmselt see anti-Hiram, anti-Merlin-Piirve, anti-tarbijalik. Mina-tegelane seletab nõnda: "emma, ma ei unista sinust, ma unistan askeedist, kes saab söönuks ühest terast" (lk 30). Olles mittenäinud näidendit ja olles järjepidevalt mingisuguses kummalises vajaduses kaitsta samasooliste kooselu, ma olen selles osas liigselt palju ehk segaduseski, aga miskipärast tekib tunne, et ta võiks ju olla ka naine, see minategelane, täiesti vabalt, ja kui ma süvenen nii mõnessegi teksti, siis naine? Mis on naine? või mis on erootika? Selles tekstis on see peidetud. See tekst - küsib millegi muu järele, kui erootilised suhted - ükskõik kas naise-naise vahel või mehe-naise vahel.

Ehk näitabki see küsimus, mis kerkib Noormetsal päris lõpu poole: "ma ei tee sinuga muud, kui ammutan sinust inspiratsiooni" (lk 97), et tegelikult polegi meile vaja seda, kellega koos teed käia, vaid meile on vaja võimalusi, mida temaga koos olemine hetkeks võib tähendada. Eneseabiõpikuteski räägitakse mehest/naisest nagu autost või töökohast või elukohast. Aga inspiratsioonina muutub ta võimaluseks, variandiks, paljude variantide hulgas ja selles on midagi õõvastavat, midagi, mis tekitab täpselt selle põhimõtte reetmise tunde ja küsimuse seisukohtade järele. Meil ei ole neid. Meil on puhas tarbimine. Otse suhte tarbimine. Meie võimegi reeta, sest meie ei ela Jaan Krossiga 1964. aastal ilmunud "Kivist viiulite" ajastus. Meil ei ole seisukohti, meil on istekohad. Viimased nagu te mõistate on mugavamad.

Kommentaare ei ole: