Käisime eile Väikest Printsessi vaatamas. Ma ei oska seda isegi öelda, kui jõhker ma olen või kui tundetu. Võib-olla olen ma seda kõike, võib-olla olen seda terve oma elu olnud. Ma ei tea. Lihtsalt - vahel mul on tunne, et ma ei saa midagi teha. See ajab vihaseks. See ajab närvi. Saa ajab hulluks.
* * *
su surmaharjumus, mu sõber,
on tunded/haavad pidada
ja lüüa sind kesk
sinu katkikistud hinge
on tunded/haavad pidada
ja lüüa sind kesk
sinu katkikistud hinge
ma karjun
lõikan lahti
omaenda vaikset
pisut tuima hinge
lõikan lahti
omaenda vaikset
pisut tuima hinge
ma vihkan sinu valu
vihkan sinu nõrkust
veel enam
jälestan ma
iseenda kõrkust
vihkan sinu nõrkust
veel enam
jälestan ma
iseenda kõrkust
ma tahan öelda
aitab, kallis sõber,
ja tean, et sellest
põrgutulest
läbi minema sa pead
aitab, kallis sõber,
ja tean, et sellest
põrgutulest
läbi minema sa pead
kas hullusärgis
Opheliana
või joomahulluses
Dionysosena
Opheliana
või joomahulluses
Dionysosena
sel pole vahet
lõppeesmärk
nagunii on sama
lõppeesmärk
nagunii on sama
surm.
*
Mul vahel puudub absoluutselt teadmine, kuidas tunnetada armastust ja hoolimist enda ümber, kuidas seda mõista ja vastu anda, kuidas olla kohal, kui mind vaja on. Kas mind on tegelikult vaja? Ma ei tea. Ma tõepoolest ei tea. Lihtsalt - minul on vaja seda imelikku tunnet, kodutunnet, mida ma vist siiani kohanud pole - mul on vaja seda lähedast, kes tahab/julgeb/võib mulle öelda, kes mina olen ja vastupidi ja ei pruugi alati mu lollust/tuimust/teravust mõista, aga siiski püüab. Ja vahel lööb käega ka, lihtsalt kallistab.
*
me palusime Jumalat
kahekesti memmega
kesk tuba, sealsamas
Raudtee tänaval
ta nuttis ikka
mu surnud ema taga
ja isa tuli külla
kaks korda nädalas
see kõik, mis alles jäi
minu surnud emast
on minu naeratus
ja hääl
tükk millestki
mis elas
ja kõik muu sai
surma võetud
igavest
memm, ma pole
ainult oma surnud ema
allesjäänud kest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar