13 juuli 2014

Traditsioonilist

Emotsioone on vahel rohkem kui viissada. Inimesi. Armastust. Kõike. Ja ometi lõpuks laskub kõik tühja ja täiusliku olemiseni. Mees saadab mulle sõnumeid, imeilusaid, imepikki, ma naudin nendesse kadumist, nagu läheks kuhugi pakku. Mees võtab mu käest kinni ja me käime jalutamas ja me oleme pisut paljad ja me oleme pisut nii, nagu ma tegelikult pole kunagi kellegagi olnud, mees saab sellest aru, ta näeb mu totakat erutust, tal on naljakas. Minul on ka. See on hea tunne, kui on naljakas. Ja see on hea tunne, et ma ei pea mõtlema, et ma homme pean keegi talle olema või isegi täna. Ma ei taha olla. Ja ometi on mul kohutav hirm üksi jääda. Meeletu. Paaniline. Järgmisel päeval kirjutan pisikesi kirju, meeldetuletussedeleid kasutades ikka neid talumatult tehnilisi kanaleid. Teatan talle rahulikult, et olin kellegi teise kaisus. Tema teatab, et ju ma siis sain, mis otsisin. Ja ise tunnen piinlikkust, et ma otsisin ainult seda naljakat vabaduse tunnet. Head vabaduse tunnet, mille ta mulle endaga kaasa andis. Emotsioone on viissada, aga kõige rohkem rahulikku armastust.

Kommentaare ei ole: