Tundub, et ma olen sattunud mingisse raamatumaailma, kus püsib veel ainult mu raseerimata säär ja hunnikus raamatuid, mis ma olen igalt poolt kokku ostnud ja lõhe, mille ma pidin ühte salatisse ujuma panema, aga kõht tundus parem koht. Vahel - seda ei juhtu tihti. Aga vahel tahaks lihtsalt küsida, et kas maailmas on inimesi, kes pole kellelegi haiget teinud või kunagi kelleltki haiget saanud. Loen "Legendaarset", vaatan "Augustikuud". Ja imelik on see, et need valupunktid tulevad aeglaselt, täpisteadlikult nähtavale. Šokeerides lugejat, vaatajat, kuulajat.
Ahjaa - ja seal üleval, seal mu sängis lebab ikka veel üks tore armas "Informatsioon" ja see läheb iga päevaga aina huvitavamaks. Informatsioon kui viirus, mida me endas kanname. Richard Dawkins, kellest üks mu sõber nii sissevõet oli, ja tolle kuulus "Isekas geen", mis tuleb läbi lugeda, et meemide temaatikale pihta saada. Vahel tundub, et ma olen pigem meemide kui geenide kandja. Kellele ma seda va oma geeni ikka niiväga edasi anda suudaks. Noh, teate küll, kui sugu teha ei armasta või ei saa või suuda või juhuslikult on see, kellega seda sugu tehakse samast soost, kui sa isegi, siis ei saa ju geene eriti kergelt edasi anda. Meeme saab. Seda, kuidas asjad käivad, seda, kuidas tuli põlema panna (ojaa, Prometheus tahaks ikka olla).
Eile, kui ma sõitsin Kamahausi ja püüdsin elusalt tagasi tulla, sest seal oli tõepoolest suurepärane Kamaburger, aga mu organism ei ole praegu valmis vastu võtma mitte ühtki rasvast liha. Nii et see irdub mööda mind laiali ja ma seisan pärast mõnusat istumist keset tänavat ja otsin paaniliselt põõsast. Keha reageerib millelegi. Ja ma ei ole ikka veel selgusele jõudnud, mis see on millele. Pühapäev, neljapäevane öö vastu reedet ja eile. Minu geenid tahavad mulle öelda, et varsti neid pole. Või ei taha?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar