02 juuli 2014

Luuletamisest muidu

Penid sebisid jalgratta. Mina lugesin lipsuga mittehipsterist luuletust Genklubis. Imelik oli. Mulle on öeldud, et ma ei ole luuletaja, et mu tekstid ei ole piisavalt tugevad. See on natuke hoidnud mind igasugustele ajakirjadele tekste ja ennast igale poole luuletusi lugema saatmast. Noh, kui ikka eesti esipoetess ütleb, et seda ei ole, siis tekib selline imelik tunne, selline peadpööritav segadus, selline kerge ahastus. Ja siis loed ja mõistad, et ei olegi äkki, aga kirjutad ikka edasi, kirjutad kõigest hoolimata. Või noh ei lakka kirjutamast. Nagu kutsud võib-olla ei õpi kunagi kuidagi teistmoodi rattaga sõitma kui külgkorvis või korvis, nii minagi unistan kirjutamisest ja lugemisest ja mõtlemisest. Unistan ikka veel. Aga täna oli kuidagi hämmastavalt tore, seal Genklubis. Tundsin, et olen habras, väike, romantiline, lollakas, tugeva ja jõulise Kelly Turki kõrval. Tal olid isegi palju tugevamad ja pikemad tekstid. Naermaajavamad. No, mis seal ikka. Tuli olla väike, habras ja vähemnaljakas. Lihtsalt tuli. Aga ma tundsin, et sain hakkama. Aitäh, Gristel Jaasile, et ta mind lugema kutsus.

Kommentaare ei ole: