05 juuli 2014

Liiu ja Ii

Enesetapjalik kiindumus elusse, nii võis ta seda nimetada, või noh nimetamata jätta. Ta seisis juba teist tundi järjest toa alumises otsas ja kartis midagi. Noh, tegelikult te ei imesta selle üle, mida ta kartis. Ennast - surma, teda - tema surma, mees lamas voodis, suurte avatud silmadega, mingid märgid, ta ei teadnud täpselt millised, ta lihtsalt tundis neid õhus, nagu vahel tuntakse kõrbelõhna ja siis tuleb välja, et naaber kõrvetas parasjagu pannkoogi põhja, mitte oma naine või mees või veel keegi. Ta oli siin töötanud juba kakskend aastat, ta teadis, mida teha, kui tuli pahteldada terveks inimeste füüsist, aga nende vaimu ega hingega ei osanud ta suurt midagi teha. Jah, sellel mehel oli kahtlaselt veider sõbranna, isegi mitte naine, selline pikkade kohavate teravpunaste juustega ja kargas alati sisse, hoogsalt, rõõmsalt, noh, kohati isegi siivutult. 

"Vabandage, Marii."

Kust kurat ta teadis tema nime, ahjaa sildid, sildid, sildid, sildid. Marii juba vihkas kõiki silte, mida inimesed mõnusalt poeleti taga või siis siin selles paganama haiglas kandsid, sildid, sildid, sildid. Mis kasu neist oli? Kas ta tundis ennast sellepärast selle kiitsaka ja tõesti ebanormaalse naise läheduses hästi, kui too teda eesnime pidi hüüdis. Ta tundis end võõrana, kellel polnud õigust teada mitte midagi Iivani elust, aga kes ometi oli ametikohustuste tõttu siia määratud, vaatlema seda pikkade võrksukkades jalgadega naist. Jah, ta ei teadnud isegi ta nime. Ainult juukseid ja jalgu, juukseid ja jalgu - mis tulid Iivanile seltsiks. Marii jalutas alati uksest välja, kui tuli see naine. 

"Anna-Liia, Anna-Liia..." Peale ukseklõpsatust oma selja taga kuulis ta seda, kuidas Anna-Liia otsekui lagunes tükkideks Iivani suul. 

"Ma ei suuda enam..."

"Ooot... oot... mida sa ei suuda?" see jutt algas alati niimoodi, just peale seda kirglikku ja jõhkrat suudlust. Anna-Liia tegi seda alati, ta ei suutnud ennast kunagi täielikult vaos hoida, ta kiratses kirest ja ta teadis, et seda on peaaegu võimatu välja elada Iivani peal, kes nagu me kõik näeme. Jah, ka teie vaadake, kahvatut alati raseeritud, alati valusat ohet täis ja ehmumist ja ooteärevust ja hirmu ja veel midagi nägu. Me näeme seda tõusmas üles tugevate lainjate ja teravate pilkude kaudu, mis saadetakse Anna-Liiale. 

"Ma ei suuda enam..."

Muidugi teadis Anna-Liia väga hästi, mida mees ei suutnud. Otsustada, armastada, olla, kirele vastata ja ega ta ei saanud öelda, et ta ise oleks olnud teistsugune. Otsustada, armastada, olla, elu kirele vastata omapoolse kirega, mitte hirmuga. Anna-Liia oleks juba ammu pidanud otsustama, mitte lahkuma sellest paganama palatist igal õhtul kui kell tiksus tema rolli teise kohta, mitte valetama kõigile, kus ta oli, mitte tegema seda, mida ta tegi. Iivan oli kogu oma täiuslikkuses Liiu kõige suurem saladus. 

Nende kohtumine oli toimunud kummalistel asjaoludel, et Liiu mäletas siiani, kuidas ta ei teadnud endale omaenda loomise ja loovuse kohta leida, Juhani oli päevad otsa tööl, Lilli kasvas nii aeglaselt ja koledalt, kõik need paganama naabrinaiste jutud, lood, mis teda tüütasid surmani, ja siis ühel ilusal päeval astus tema koduväravast sisse see kummaline mees. Seljas kitarr ja suur suur seljakott täis luulet. 

"Ega teil..." alustas ta tookord, lõpetamata lauset, imetledes kõige kaunimaid lillepeenraid, pisikese roosasse mähitud tüdruku sõstrasilmi, naise taljet, millesse sisse kroogitud maailma kõige ilusamad lilled, just Iivan arvas tol hetkel otsekui vaimusilmas nägevat, et eelmises elus polnud Liiu muud olnud kui üks suur suur korv tulipunaseid lupiine ja selles elus, iga ümberpööramise kestel, kukkunuks justkui tema pehmest valgest kehast välja tükk eelmist elu, nii lõhnana kui ka lillena, ainult et neid lilli nägi vaid Iivan.

Liiu seisis krapsakalt aiamajakeses tupsutas väikse tütre uinumisele ja pöördus Ii poole, selliselt kutsus ta Iivanit. 

"Ei ole, aga ma mõtlen välja, et kuidas oleks," vastas ta kerge irooniavõtmega. Tal ei olnud plaaniski meest aidata ja samas ta vajas nii väga vabadust ja korraga nähes enda ees üdini tolmunud kaltsakaks kõnnitud pükstes ja hiigelsuures sallis meest, korraga, tahtis ta ise olla see tolmunud kaltsakas, tahtis tükki nendest seiklustest, mis jäid maha tol hetkel, kui ta ütles jaa või oli see see esimene kord, kui Juhani ta kinno viis, või see teine kord, kui nad vaatasid seda tobedat koske, mis tol hetkel ei olnud üldse tobe, Liiu lihtsalt vihkas vahel seda, et ta oli naine või üldse inimene, kellel olid vajadused. Need piirasid ta ümber, nagu Juhani emagi, kes iga mõne aja tagant tuli Liiule riideid tooma. 

"Noh, Cosmos kirjutati, et see olevat ilus..."

Jaa... Jaaa... Jaa...

Häda oli selles, et ükskõik, mis Liiule selga ka ei topitud, oli see alati ilus, sest Cosmos või Eesti Naises või Lilithis või veel mingisuguses jubedas ajakirjas oli miski ilus ja Juhani jaoks oli see oluline, et kui ta viib oma naise välja, sis on mida viia. Jah, sealt need võrksukad ja lupiinide lõhnad ja roosad-roosad kleidikesed, mis ei tulnud üldse mitte Liiu ihust, nagu oletas Iivan teda esimest korda silmates, need tulid äärmiselt pragmaatiliselt ja läbimõeldult Liiu ämmalt ja tema toredalt abikaasalt. Jah, kõik rääkisid, et Juhani olevat raha kokku ajanud üheksakümnendatel üle ja läbi laipade, aga sel kõigel polnud tähtsust, sest keegi seda tõestada küll ei saanud. Juhani oli hea mees. Juhani oli tark mees. Kui Liiu teda esimest korda kohtas, pidi ta jahmuma. Oh seda jõudu, mis sealt välja purskas. Aga mitte nii nagu kõik Liiu noortel sõpradel, vaid nagu täismees vahtis ta Liiu silmi, Liiu keha, Liiu väljakujunemata lähedusevajadust, ta oli nii vait ja ta oli nii teadlik sellest, mis Liiu tahtis. Mitte nagu Iivan, kes haaras endasse Liiu kui printsessi pirueti. Jah, kindlasti, nõnda arvas Iivan, pidi Liiu lapsepõlves ka balletti tantsima.

"Ei, kussa sellega, ma olin meie tänava kõige vingem puude otsa ronija. Poisid ka ei julenud nii kõrgele kaskede otsa ronida kui mina," ütles ta, "Lihtsalt praegu... Juhani on mulle kõik andnud... Kõik... Ainult mitte ühtegi puud, mille otsa ronida."

"Ma ei suuda enam... Jää palun minuga, mina otsin sulle puu, mille otsa ronida."

Liiu istus seekord keset palatit plasttaburetil. Ja ta teadis, et Juhani arvas, et Liiu käib iga õhtu joogas ja tegelikult oli ta käinud iga õhtu Iivanit hoidmas. Ta teadis, et tegelikult sureb Iivan varsti päriselt ka kopsuvähki, ta teadis, et ta ei saa Iivani juurde jääda. Ta teadis, et enne kui Iivan talle puu leiab, sureb ta ära. Ja just sellepärast istuski ta igal õhtul täpselt kell neli siin.

Kommentaare ei ole: