Suur Vend pole mitte midagi muud kui süsteem, kuhu inimesed kuuluvad, süsteem, mis on juba ammu enne nende keelelisust, enne nende kõige tavalisemaidki taipamisi suurvennalik. Me oleme pärit maailmast, kus kuidagi tuleb geene alal hoida. Või siis meeme või mõlemaid korraga. Eestlane olla on uhke ja hää? Kas ikka on? Eestikeelne? Eestimeelne? Minu venekeelne vanatädi Lasnamäel keelaks mul hea meelega eesti keeles kirjutamise, sest tal on kogemusi, et kirjanikud saadetakse varem või hiljem asumisele. Ta eelistaks, et mu abikaas teeks mulle kiiremas korras lapse.
Mul ei ole abikaasat, sest mul on tahtmine teha asju isemoodi, tahtmine olla isemoodi. Vahel ei saa ma seda isegi tahtmiseks nimetada - elu on kujunenud selliseks, et ma kirjutan, et mul pole abikaasat, et mul pole last Ehkki geenid hõikavad iga vähegi potentsiaalika poisi/mehe puhul, et võiks, peaks, on juba aeg. Ema tuleb meelde. Temal hakkasid nad ka kuskil 30ndates hõikama. Potentsiaalikaks osutus mu tark ja emotsioonikas papa. Kuigi abielus. Selliseid asju hormoonid ei märka. Nad märkavad potentsiaalikat geenikandidaati ja nad annavad endast võimsalt märku.
Minu vanatädi ja tõenäoliselt suurem osa minu emapoolsest allesjäänud suguvõsast ei pidanud minu ema sellist käiku just kõige targemaks. Aga kes neid geene ikka pidurdada saab. Kui on otsustanud paljuneda, siis nad paljunevad. Nemad ongi Suur Vend. Nemad on minu isa jutu järgi naise vägi. Minu jutu järgi allesjäämistung. Välja vupsavad nad eerostena täiesti imelikes situatsioonides. Minu puhul ilusate blondide minust 4-6 aastat nooremate meestega koos olles. Praegu. Ema puhul vist natuke teistes oludes. "Hea mees," ütles ema isa kohta enne kui too vanaema, minu emaema nägi. Ja ega ta palju valetanudki.
"Troonide mängu" kuningas Joffrey´d mänginud Jack Gleeson pidas ettekannet kuulsuse kohta. "Troonide mängu" pole ma telekast ega arvutist kaenud. Seega mingisugust arusaama või üldist mõtet ma sellel George R Martini hüperpopulaarselt sarjal ei näe, olen mingisuguseid stseenikatkeid kogemata telekast näinud. Ausalt öeldes seks ja vägivald on toredad või vähemasti populaarsed ja sellepärast olen ma alati tänulik, et selliseid raamatuid ilmub, mis panevad uuesti inimesed lugema ja rääkima omavahel. See, et kõik need raamatud mulle endale isiklikult ei meeldi, noh see käib ka asja juurde.
Igal juhul Gleeson olles saavutanud kuulsuse selles sarjas teatas rahulikult, et see oli nüüd küll kummaline, kuidas tema ülikoolikaaslased püüdlikult ta naljade üle naersid ja ajakirjanikud tema sokifirmat uurisid. Eeskuju - selleks oli ta poolkogemata saanud - isegi seda tahtmata. Aga teate küll - mäletate seda geenidevärki, seda, et need peavad alles jääma. Naistel käib see üsna lihtsalt - otsivad kõvade geenidega ägedaid mehi. Mina ka! Mina ka! Eksole! Muudkui loete mu blogi ja olete minu geeniotsingutes peaaegu kindlad! Olge siis nüüd lõplikult kindlad.
Aga nähtavalt kuulsad ja edukad - ongi heade geenidega, vähemasti mõnda aega, ärge nüüd pange pahaks ega solvuge. Kõik inimesed ei saa olla Mahatma Gandhid ja kõikidel inimestel on vähe võimalust mängida "Troonide mängus" häid või halbu tegelasi. Seega - mismoodi me siis endale partnerit, geeni edasikandjat valime? Edukuse järgi! Ja edukad inimesed valivad sama sokifirma, mis valis Charlie Chaplin, või valivad sama märkmiku, mis valis Ernst Hemingway, kirjutamiseks. Huvitav, kas edukad inimesed hakkavad kirjutama Ordi arvutitel, millel kirjutab Katrina praegust teksti. Või kannavad ereoranži nokamütsi nagu Mart Juur.
Igal juhul - meie Suur Vend on olemas nii Cosmopolitanis kui ka kõikvõimalikes filmides, raamatutes, igal pool, kus me leiame või võime leida endale eeskuju, mida järgida. Ja ta annab meile mõista, et me võime rohkem alles jääda, edukamad ja ilusamad olla, juhul kui me käitume nagu Mahatma Gandhid või Jack Gleesonid või Marilyn Monroe´d või printsess Dianad. Ohjah. Kas oleme?
Ja lõpptulemusena meeldib mulle see, mis Jack Gleeson ütles: "We need to fight against our human instinct to deify our role models, but also fight against our instinct to subjugate our own individuality in the process. Star gazing is one of the most profoundly human things one can do. But perhaps we must more frequently tear ourselves away from the mystery and beauty of the starry heavens above, and rather inspect, admire and foster the moral law within."
Ja lõpptulemusena meeldib mulle see, mis Jack Gleeson ütles: "We need to fight against our human instinct to deify our role models, but also fight against our instinct to subjugate our own individuality in the process. Star gazing is one of the most profoundly human things one can do. But perhaps we must more frequently tear ourselves away from the mystery and beauty of the starry heavens above, and rather inspect, admire and foster the moral law within."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar