Kui kurbuse sisse minna, siis ta vaatab oma teravate silmadega otse mu silmade sisse ja teatab, et kõik on korras või midagi. Teatab, et ma olen jällegi leidnud oma vana telesarja, millest me lapsena hullusime. Teatab, et ma ei seksigi kunagi, et ma ei armastagi kedagi kunagi ja see on kõige hirmsam ja julmem asi, mida teatada. Normaalsus, kuidas ta sisse langeda, milleks saada, on võimatu ja võitmatu. On kaasahaaratav ja haaramatu. Kurbus, millel on nimi ja kehaline tegevus või tugevus. Kurbus, mis tahab endasse haarata tol kummalisel hetkel, kui seisan Anders Härmi kureeritud näitusel Must Maja. Seal on üks tuba, kus on Anti Saare lause, ja seal on veel üks tuba, kus on sitikakate seintel, ilus tuba on. Vaatad Jasmina Cibicu tehtud videot Tito suveresidentsist ja vahid jõledaid tumesiniseid sitikaid, mis võivad tekitada foobiahoo. Huvitav, kas lõpuks on niimoodi, et inimesed ei suuda viibida isegi pildiga sitikast, näiteks tarakanist või prussakast toas, sest nad on niimoodi oma aju deformeerinud igasuguste telefonidega. See tundub neile jõle, õudne, vastik. Ma ei tea. Igal juhul tekkis mul tunne, et ma tahaks endale vana maja, mis mul tegelikult ka on, ja prussakatapeeti, mida mul pole. Sitikad ei jätnud mind ka Kanalas rahule, sitikakuju valandus klaasiäärele ja klaasiks, millest jõin palava ilmaga imehead valget külma veini. Sitikas oli tehtud klaasist. Ehted. Jahp - mul oleks vaja mõnda ämblikku oma kaelale ehteks.
Valgus pleegib juukseid kollasemaks ja meel on kummaliselt avatud kõigele. Mereinimene. Üksi inimene. Üksindus. Kaksindus. Segadus. Ma ei taha korraga kuhugi minna. Kõnnin Russalkani ja pöördun tagasi. Pöördun endasse. Kodus on paar Masingut, üks Talvik, Enno ja veel midagi - millel on kahtlemata nimi ja lõhn ja kõikehaarav omadus mind endasse võtta ja jätta. Kodus. Minu pisikeses kodus. Kurbus on ka. Mõtlen. Alati, kui tuleb kurbus, helistan või kirjutan Väikesele Printsile, eelmine kord nutsin telefonitorru, nutsin, et mulle tehti jällegi ära või ma ei ole ikka veel armastatud või mis nüüd saab. Ja ta kuulas, kuulas ja kuulas ega ta midagi eriti lohutavat ei öelnudki. Väiksed Printsid räägivad üldse vähe või noh, siis peab tõeliselt kõrgiks roosiks hakkama, et Väike Prints midagi ütleks. Noh midagi sellist, mis meelde jääb, midagi mis paigast lükkab. Nad lihtsalt on. Kui nad on, siis nad püüavad olla täielikult. Pühendunult. Muudkui käia ja kasta. Viimati oli ta mulle muidugi niimoodi käimas ja kastmas kuskil Nigeerias. Ja see on jõletüütu. Ta võiks mind käia ja kasta praegu ka, sest kurbus tuleb muidu ja teatab, et ma jäängi üksi, päris päris päris üksi ja oma väikestesse naljakatesse draamadesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar