See on naljakas, kuidas inimesed vaatavad tagasi. See on naljakam, kui te arvata oskate. Nad vaatavad sügavale silma sisse. Vaatavad kummalise naljaka olemisega, kui öelda neile päris südamest. "Head käsitööd!" "Head joonistamist!" "Head itaalia keelt!" "Head eesti keele grammatikat!" Ja siis nad tunnevad, et oma ostukihelust ja unistusi tuleb minuga jagada. "Ei, see on kingitus!", "Noh, ma tahan oma tütrele Itaaliasse külla minna!" "See on ühele imetoredale lätlannale, kes tahab Tartu ülikooli eesti keelt õppima minna!" ja nii need lood sünnivad. Neist kummalistest hetkedest, kui inimene vaatab mulle otsa ja tunneb, et ta peab hetkeks oma maailma jagama. Ja ta ei saa kunagi teada või saab ehk, kui tänulik ma talle olen selle jagamise eest.
*
Järeldus. Iga ostu taga - vähemasti raamatupoes - on unistus, millestki, mis võiks olla intellektuaalselt kohal. See on imeline tunne, kui käsitöö kasvab kätesse, kui joonistamine paneb mõtlema, mis edasi saab, kui itaalia keel viib oma lapse juurde, nii kauge maa taha, kui grammatika aitab täita kellegi unistust, kellest sa hoolid. Miks me muidu poes käime? Ikka unistuste täitmiseks. Miks me muidu müüjannaga räägime asjadest, mis meile tähtsad on? Ikka selleks, et ta aitaks leida selle õige või siis vähemasti püüaks leida selle õige.
Naljakas on see, et see pole nii ainult poes. See on ka koolis. See on ka haiglas. See on ka kõikides muudes kohtades. Vahel me teame, kus see õige asi on. Vahel me ei tea. Vahel me kujutame endale ette, et me teame. Vahel on vaja lihtsalt inimest, kes ütleks selle viimase ja lõpliku sõna. Isa, kes otsib pojale kinki, aga saab lõpuks endale Ernst Enno luulekogu.
Kõige raskem on minna teise inimese sisse. Teise inimese muresse ja seal temale päriselt abiks olla. Kõige kõige kõige raskem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar