18 juuli 2014

Ahastamaajav ja ilus elu

Kõige mõnusam hetk on siis, kui tunned, et sind on nähtud, kuulatud, tähele pandud, mõistetud. Seda ei teki eriti tihti. Päris tihti on see paganama illusoorne. Mäletan, kuidas ma ühel hetkel kirjutasin herr Kle, et meie vahel on illussioonid. Ta ütles, et mina olengi paras illussioon. Kahe sga ja puha, igas mõttes ülekäte läinud, üle mõtete triblanud väike vihane naine. Vahel need illusioonid töötavad kahe osapoole heaks, ehk stereotüübid lisavad suhtele mingisugust imelist kindlustunnet. Sa tead, kuidas inimene sinu vastas käitub. Ja oled rahulik. Venelane venekeelselt, eestlane eestikeelselt ja nii edasi. Stereotüübid on mõnnad. Ja hirmsad ka. Olen nendega päris paljudele inimestele jalgu jäänud.

Töökaaslanna on mul venekeelne. Ausalt - ta on esimene ja ehk isegi ainus venekeelne tüdruk, kellega kokku puutudes tunnen tugevat intelligentsuse doosi. Teiste intelligentsus oli teistsugune. See oligi naiselik, tähelepanelik, pisiasjadele orienteeritud. Minu eelviimased venelannadest ühikanaabrid olid fantastilised tüdrukud, kellel praeguseks on lapsed-mees ja mingisugune minu jaoks lausa hämmastav elu olemas. Noh, mis seal salata, ma olen terve elu püüelnud eemale kõiksugustest toredatest asjadest, eriti isiklikest suhetest, mille puhul on väga oluline see, et inimesed paneksid tähele pisiasju. Hoolimist selle sügavamas ja isiklikumas tähenduses. Intiimsemas.

Peab tunnistama, et intiimsus on siiski kõikide paarisuhete aluseks. Mitte seks, mitte käest kinnihoidmine, vaid need kaks asja ühes. See omakorda on midagi, mida ei õpi, vaid mis on oma loomult kaasa antud. Võib-olla isegi alateadlikult suhetesse mahutatud. Seda ei koge raamatupoes ega sõpradega veini juues, seda ei koge ülikoolis ega pargis väga vinge poisiga maailma üle arutades, seda ei koge isegi kellegi voodis, kellegi kaisus, kui ta on sind võtnud või võtabki ainult hea sõbrana. Ja see on kurb, kui seda ei koge või selle kogemine on pidev kogematus või kogemata tulev tulv ei kuskilt. See ei ole lahtiräägitav. See on kuskil mujal. Ma natuke kogesin seda siis, kui ma olin ära.

Ikkagi. Alati. Me otsime mingisugust kummalist väljast tulevat pidet enda olemasolu kohta. Me otsime võimalust olla head ja ilusad inimesed. Isegi siis, kui ma ei suuda ega taha olla hea ja ilus kogu aeg. Isegi siis, kui ma tahan kasvatada kaenlaaluseid karvu, mitteseksida (enamasti!), lugeda kolmeni hommikul väga head raamatut, suruda oma väike nina kellegi kaissu, teades et too pole üldse too ja kus too just praegu on, kes too too on, persse, ma ei pea olema pidevalt. Ja ometi ma olen. Me kõik oleme mingis hämmastavas, hirmsas, ahastamaajavas intiimsusotsingus.

Ega see, kui püüad kellelegi endast mingit muljet jätta - sellist morbiidikust feisbukisõltlase muljet. Ega see vist kõigile ei meeldigi. Las ta siis mittemeeldida. Las ta siis olla.

Kokkuvõtteks: Mina kirjutan ka päris koledat blogi, kui mingi mees mulle haiget teeb. Aga ta ei pea mees ka olema. Täitsa võib töö olla või mingi asi. Ma ei julge neid päris värdjateks nimetada, sest vata, kui inimestega suhelda võib välja tulla, et nad on täitsa okeid, lihtsalt vat seda ühte asja, mida mul vaja on, pole neil kuskilt võtta. Ükskõik, misse võib olla, armastus, seksuaalsus, intiimsus, soojus, mingisugune geniaalsus, oskus minuga suhelda nii, et mul on naljakas ja mitte ainult tore. Tööga sama lugu, näiteks neil ei ole raha palga jaoks ja neil ei ole oskusi, et selgeks teha, milleks mina kasulik olen. Vat. Tavaliselt - noh, see on nagu rohkem suhtlemist nõudev ja äärmiselt keeruline, aga lõpptulemusena võib-olla isegi viljakandev (ma mõtlen juhul, kui me räägime mitte-suhetest) - tasub sellest rääkida. Rääkimine on kogu elu alus. Mitte blogi pidamine. Vahel on mul tunne muidugi, et see on vastupidi, sest ise hästi tark olla ja asjadest arvata on lõpmata lihtne või noh.... Minu puhul mitte alati, aga siiski. 

(Ahjaa, see on üks kirja osa ühele mu kirjasõbrale, aga ma arvan, et see võib ka teistele korda minna)

Kommentaare ei ole: