21 juuni 2014

Vatnii

Johannstraussameerika.
Nii palju pole isegi oma töö juures lobisenud.

Permanentse lobapidamatusega käib kaasas kaks asja:
a) väsid ära
b) inimestel (ja sul endal ka) on igav sinuga

Mina kannatan aegajalt permanentse lobapidamatuse all. Räägin kõigest kõigiga ja tegelikult eimillestki. Ja pärast tunnen piinlikkust, sest ma ei ole kuulanud, mis teistel endast on rääkida. Siuhke kokkuvõte Nüplist. Nii et aia.

*
Tänahommikune kohvikukülastus lõppes ajakirjaga Mood. Xenia Joost kirjeldas kasuaalseid riideid ajakirjas Mood, mina olin šokis, minupoolest oleks võind rääkida lihtsalt juhuslikest aksessuaaridest, ei räägib kasuaalsetest. Olgu nii. Eksplitsiitselt ebanormaalne. Implitsiitselt. Igal juhul kuidagi kummaline on neid sõnu vaadelda moe kontekstis. Nad kaovad kuidagi enda sisse ära ja naeratavad või tuleks öelda, et irvitavad oma kohalolus rahulolevalt nagu kurjad needused tühjusest otse minule näkku.

Kommentaare ei ole: