Hetked, kus ma mõtlen, et mille kuradi pärast ma ikka veel ei ole otsinud endale uut tööd. Tõenäoliselt võib mind kohutavaks inimeseks pidada. Tõenäoliselt ma olen ka. Aga ikkagi. Veider on lausa.
I hindaja: teenindus oli külm ja ma ei tundnud, et minuga tegeletakse; II hindaja: ei saa öelda, et Katrina poleks olnud abivalmis, kuid sõbralikkust oleks võinud olla enam.
Ilus poiss, minust 12 aastat noorem, tuleb minu juurde. Olen ta naeratades ja tantsisklevalt enda kassasse kutsunud. Korraga kerkib ette küsimus, et kas ta on püsiklient, siis tuleb välja et ei. Toksin ta sisse, õigemini ta soostub hakkama püsikliendiks. Küsin telefoninumbrit.
"Kas te hakkate mulle helistama?"
"Jah, igal õhtul kindlal kellaajal helistame. Kontrollime, et kas lugesite raamatu läbi või mitte?"
Poiss vaatab mind muigega, naerab. Naerab. Korraga on tal hea olla.
"Ei, ainult siis helistame, kui olete pangakaardi maha unustanud."
*
Vaatan. Vaatan. Ilus, kiire, tähelepanelik tüdruk. Vaatan. Ma tean, et kui ma piisavalt kaua vaatan, siis inimestel tekib hirm.
"Miks te mind niimoodi vaatate?"
Noh, teate küll seda punamütsikese-hundi suhet, alati võib vastata, et tuleb ju. Siis aga tuleb midagi muud: "Teil on nii lusad kõrvarõngad."
Tüdruk naeratab selle peale.
"Ahsoo. Sellepärast mind vaadatigi täna niimoodi igal pool. Imelik lausa. Nii et kõiges on süüdi minu kõrvarõngad."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar