Pluusimaania

Kui Maria Nastjaga kohtus, oli ta viiene. Mitte pikem ega väiksem, kui tavalised tüdrukud, vaid täpselt sama pikk ja täpselt sama blondide juustega. Nastja oli juba lapsena pisut arusaamatu. Kogus igasugu träni ja teatas maailmale, näiteks emale: "Ei, seda pluusi ära visata ei tohi. Sellega olid sa õnnelik."

Ema seisis nagu puuga pähe saanud ega mõistnud midagi kosta. Aasta siis oli 2000. Pluuse oli. Kui mitte tavalises poes, siis mõnes humanitaarabipoes ikka, mida Võru linnas oli vähemasti kümme tükki. 

"Mind sa ära ju ei viska," küsis Nastja. Ema ütles, et ei viska jah, "No siis ei tohi sa oma õnne ka ära visata." 

Isa Nastjal polnud, aga kuidagi imekombel suutis ta tunnetada oma ema lihastes ja mõtetes inimeseks olemise rõõmu. Ja ta teadis, et ema ei jää üksi, eriti kui ta vanu koledaid pluuse alal hoiab. Kusjuures Nastja jaoks polnud pluus üldse kole. See oli lausa ilus. Kõikidele pluusidele tüdruk nii kirglikult ei reageerinud. Mõnele uuele riietusesemele reageeris ta aga teatava üleolekuga, et kust ema küll selliseid asju leiab. 

"Emm, kassa tead, et selles tapeti eelmisel aastal üks väga imelik naine ära." 

Ei, vot selliseid asju ema ei teadnud. Tapeti ära? Miks? Kust Nastja seda teab? 

"Miks sa niimoodi arvad?"

"No, vaata, sa ei näe või?"

Naine vaatas juhmilt kuhugi pluusi kohale. 

"Mida ma nägema peaks?" küsis ta oma ninatargalt tütrelt.

"Ta soovitab sul see pluus ruttu ära visata, see kutsub ainult hädasid kaela. Temale kutsus."

Ema raputas pead. Ega siis alati ei pea oma tütre fantaasiatega kaasa minema.