Perifeerne pärast luuletamist mitteolev Luuletaja

Minu Tallinn versus väikekodanlik Kalamaja aiasaadustega ja puha
Nüplis oli tõenäoliselt minu jaoks kõige kummalisem ettekanne Annika Ausi oma. Mingisugune maaarmastus või Kalamaja kui noorte ökot ja looduslähedust armastavate ülinormaalsete inimeste rajoon, kelle jaoks romantika võrdubki looduse ja koduilu loomisega, siis jah, minust on see asi kuidagi väga kaugelt mööda läinud. Minu Tallinn koosneb boheemlastest, kes joovad, kirjutavad ja lähevad iga päevaga aina rohkem hulluks, kes ei hooli mitte millestki muust peale tunde, mis teeb neist inimese. Muidugi ei saa nad sinna midagi parata, et nad tegelikult ei ole inimesed, et nad tegelikult on täiskohaga kirjanikud/luuletajad/kunstnikud mitte mehed/naised või emad/isad, vaid ikka Luuletajad, need va geniaalsed, millegi muuga tegelda ei suuda/ei taha. Natuke nagu ma isegi. Väsivad. Jõuavad enda piirideni, mis on siiski olemas, kus iseendale peeglisse vaatamine muutub ebamugavaks tõsiasjaks. Toimetulematuseks.

Mul on ikka veel koristamata tuba, pesemata juuksed ja ootusärevus, mis tapab. Ikka veel ärkan hommikuti üles mingis õudilusas ülemagamisfaasis, kus pole mitte midagi muud peale loovutamatu unevajaduse ja unenägemistunde, mis keerdub taeva poole. Nüplis sain tuttavaks inimesega, kes nagu minagi on unistanud kirjutamisest. Unistamine ja kirjutamine - magamine ja paotumine sellele reaalsusele, mis oma lünklikkuses jääb justkui kättesaadavaks kõikidele, aga tegelikult saavad seda oma käega katsuda väga vähesed. Kirjandusteadlased oleks otsekui kogu aeg sellega kursis, mis toimub herr Heiti Talviku tekstides või Friedebert Tuglase ajus, aga tegelikult on see kurss alati pisut väline, alati metoodiline, alati  ehk liiga teadlaslik, mitte kirjanikulik, luuletajalik, kes hetkeks ronib otse selle keskele, mis võib vaimselt tappa ja emotsionaalseltki ehk.

"Ma ei kirjuta enam kunagi, ja pärast seda mind ei ole," mõtleb Luuletaja. Just see luuletaja, kes traitab Želve lugudes, mitte aga igapäevaselt minu kõrval, sest ta peab ju olema, ta ei saa ennast ära tappa, sest ta ei kirjuta, sest lugu ei tule. Mina läheks niimoodi hulluks, minu töö (see ametlik, see, millest tiksub minu üliaeglane 1200eurone pension) annab mulle vabaduse mitte kunagi mõelda, et ma ei ole vajalik. Võib-olla just see vajalikkuse taju või tajumatus, teebki meid ühiskonna orjaks. Teeb Luuletajast - luule orja või orika. Luule sööb ta ära, süsteem tõmbab ta enda kopsudesse ja kaotab.

Sellest perifeersest nähtusest, nagu Luuletajast pärast luuletamist suure tähega luuletamist, mitte valetamist, ei räägi keegi. Lihtsalt tõdetakse Anton Suurkase auhinna väljaandmisel, et ta kirjutab palju, aga kui ta ei oskagi midagi muud teha, kui luuletada ja esineda, siis mis ta tegema peaks. Luuletamine ei ole paraku sama, mis maaliminegi, laulminegi (mine või koorilauljakski), pillimängimine (mine või kohalikku pubissegi klimberdama või mängima), luuletada ei saa avalikult, kogu aeg, kõigile. See on midagi, mida justkui tehakse enne seda, kui saadakse kellekski teiseks. Kellekski päriskirjanikuks või ajakirjanikuks või dramaturgiks või jumalteabveel kelleks. Luuletaja ei ole vääriline olema eraldi kirjandusteadlaseks olemisest. Aga kas nii on ja kuidas tegelikult on, on ikkagi parasjagu küsitav.

Kas Kaur on üleluuletav Luuletaja, kes ei oska oma eluga muud pihta hakata, kui ainult luuletada? Selline küsimus kerkis mul pärast Nüpli kirjandusseminari, mis kahepäevaselt rääkis päris paljusid asju lahti.